Saar, Pärn ja pähkel. Konstantin Kuningas vestles Tanel Saarega
VAT-teatri näitleja ja lavastaja Tanel Saar: „Mulle meeldib, kui teatrit saab vastu võtta nagu instrumentaalmuusikat. Tunnetada. See tähendab, et seal pole palju sõnu vaja.“
Tanel Saar toob 11. septembril VAT-teatris lavale „Tõusvad viiuldajad“, mille algmaterjaliks on animafilmi suurmeistri Priit Pärna stsenaarium. „Meid pannakse unistama meie vanemate unistusi. Meid pannakse õppima viiulit,“ öeldakse tutvustavas tekstis.
See pole Saarel esimene kokkupuude Pärnaga: 2017. aastal lavastas ta VAT-teatris „Eine murul“. Saar, Ago Soots ja Karolin Jürise on ka teinud Pärna „Luna rossale“ (2024) liikumise.
MARIA MÖLDER: Rikas ööelu määrab linna dünaamika
Tallinna linnas on valminud arengustrateegia „Öine Tallinn 2035“i, mille koostamist on juhtinud Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets (SDE). Ööelumajandus on lai mõiste ja nii hõlmab ka Tallinna ööelustrateegia paljusid valdkondi linnaruumist ja ühistranspordist tervishoiuni.
Ööelu küsimusi kommenteerisid Madis Ligema Põhja-Tallinnas Kalamajas asuvast klubist Uus Laine ja Andres Tölp Pärnu rannapargi serval asuvast kultuuriklubist Tempel.
VALNER VALME: Öö on veel kaugel
Kevadel 100aastaseks saanud Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat jätkus mullu 65. köites ööteemalise teosega. Ööuurimuste kogumik jätab alternatiivse öökultuuri rahule, küll aga võib üles raputada rahulikust unest.
RIHO PARAMONOV: Unistus metsikust linnast
Taltsutamata tsoonides on loovat tühjust ja ehtsat loodustunnetust, mille järele mittekohtade ja muu moodsa ruumi surve all ägavas linnas esineb tajutav puudus.
Sestsaati, kui umbes 20 aastat tagasi Tallinnas järjepanu liikuma hakkasin, olen selles linnas läbinud jala palju tuhandeid kilomeetreid. Mind ei ole meelitanud see, mis on keskel, ilus ja hinnatud, vaid ikka serv – ala, kus linn ja loodus kokku saavad. Tuleb tõdeda, et 20 aasta jooksul on linn muutunud omajagu: osa äärealasid, kus veel kümmekond aastat tagasi oli mõnus uidata, pole enam olemaski.
MIKAEL RISTMETS: Nähtamatud ruumid
Linna iga ruutmeeter ei pea olema tähenduslik. See ei pea teenima, tootma, omama ametlikku funktsiooni. Jääkruum ei ole tingimata probleem.
Lasnamäe tühermaad on paeluvad. Nad on tühjad ja suuresti ebamäärased, justkui ootavad realiseerimist, nad on millestki üle jäänud. Sellegipoolest neid kasutatakse. Tühermaad võimaldavad oma ebamäärasuses rohkem kui kellegi poolt dikteeritud valmis ruum. Tühermaades on midagi vabastavat.
MART KALM: Kas Burmani villa tuleb teist korda päästa?
Ühismeedia kihab, telefonid on punased, Roosiaias jt vastuvõttudel jutt ei vaibu, ametnikud on näost valged, sest ärimees Hans Alter on ostnud Tallinnas Kadaka teel maja, mida tuntakse Burmani villana, ja plaanib selle lammutada ning asemele ehitada oma firmale büroohoone. Tal on selleks õigus, aga kas see on kõige mõistlikum plaan?
KRISTEL VILBASTE: Kui vanalt hakkavad puud inimesega kõnelema?
Puude kasvuiga on nii pikk, et pargikavandajad ei näe kunagi parki kogu oma ilus, me saame pargi pärandiks. Kadrioru pargis oleme pärinud mitme põlvkonna vanused puud.
Seda lugu panid mind kirjutama ühel augustikuu õhtul „Aktuaalsest kaamerast“ kuuldud laused: „Kadrioru park kavandab Vene tsaari Peeter I aegse barokkaia taastamist lossiesisel alal, milleks tuleks maha võtta sadu vanu puid … “ ja „ … praegu me siin näeme selgelt ülekasvanud puid, mis ammu enam ühegi inimesega ei suhtle …“.*
JANA MAASIK: Eesti noortekirjandus – kas üksik laid maailmameres?
Meie noortekirjanduse tase on hea, kuid avalikkuse vähene emotsionaalne toetus ja kasin vahendamine teistesse keeltesse pärsivad selle arengut.
SAARA MILDEBERG: Narva kunstiresidentuur. Kümme aastat piirilinna kultuuriprismat
Narva kunstiresidentuuri ehk Narti kümnendal tegutsemisaastal on paras hetk heita residentuurile tagasivaatav pilk ja uurida, mis täpsemalt ikkagi meelitab kunstnikke maailma eri otstest Narva elama ja töötama.
MARJU RAJU: Muusikast kirjutatu läheb korda
Nüüd on vist enam-vähem selgeks vaieldud, et muusikaline eneseväljendus on sama vana kui suuline keel. Mõni teadlane tegelikult veel vaidleks, et muusika on keelest vanemgi, aga siin hakkavad mängima metoodilised nüansid, definitsioonid, kultuurid. Lõpuks on ikkagi suur hulk oletusi, sest helist ei saa ju fossiili. Aga kui vaadata seda, mille kohta on faktiline tõestus, siis polegi vaja vaielda, sest kindlasti on leitud tõendeid, et juba esimeste iidsete piltide ja tekstide aineseks on olnud muu hulgas muusika.
Arvustamisel
Paco Calvo ja Natalie Lawrence’i „Planta Sapiens. Taimede olemuse jälil“
Laura Evisalu „Õiged mehed“
elektroonilise muusika minifestival „Vaskjala sirakas“
Tallinna kammermuusika festival
Eesti noorema generatsiooni fotograafide ühisnäitus „Igatsus“
Riin Maide ja Krista Möldri näitus „ja siis järsku mitte midagi“
Narva Vabaduse festival
dokumentaalfilm „Nii nad sõdivad“
animafilmide festival „Animist“
animafilm „Luna rossa“
