NORA MARIA LONDON: Kuidas me tapsime püha
Eesti Kultuurkapitali asutamise 100. aastapäeva tähistamiseks 2024. aastal korraldatud esseevõistlusel „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat“ esikoha pälvinud töö.

Pika objektiiviga Tallinna talletamas. Johannes Lõhmus vestles Meel Palialega
Meel Paliale on 26aastane fotograafiharidusega filmitegija, kes on just pärjatud oma teise täispika mängufilmi „Pikad paberid“ (2024) eest kultuurkapitali aasta filmi preemiaga. Viimaselt PÖFFilt saadi kätte ka Just Filmi publiku lemmiku auhind. Paliale on selle kõrgelt hinnatud filmi režissöör, stsenarist, monteerija ja helilooja. Vestleme Sõpruse kino esireas tema käänulisest, aga väga sihikindlast teekonnast režissööriks saamisel, eeskujudest, tugevast ja hästi läbi mõeldud autoripositsioonist „Pikkade paberite“ lavastamisel, ja kiindumusest Tallinna ja filmikunsti vastu.

IRIS PEIL: Popid poisid ja printsess valgel hobusel
„Pikkade paberite“ peategelased kulgevad ennastunustavas nihilismis, aga ei unusta end homsele mõtlema ega jää seejuures ka stsenaariumile jalgu.

Ei saa me ilma Päikeseta. Margus Maidla vestles Maarja Grossberg-Kuusega
Akadeemik, Tallinna tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi professor Maarja Grossberg-Kuusk tegeleb uue põlvkonna materjalide arendamisega päikeseenergeetika rakenduseks.

TRIINU ARU: Ühismeedia ja usaldus ehk Kas oma silm on kuningas?
Järjest rohkem ammutame oma teadmisi ühismeediast, seda ka tervise ja heaolu kohta. Samal ajal on usaldada järjest raskem, info korratus ja väärinformatsioon külvavad segadust ja ebakindlust. Kuidas lõpuks otsustame, keda või mida võib usaldada? Rahvusvahelise teadusprojektiga otsitakse vastuseid.

JANNO ZÕBIN: Mida pakub Narva sel aastal soomeugrilastele?
Ida-Virumaa on ala, kus läbi aegade on eestlaste kõrval elanud teised soomeugrilased: ingerisoomlased, vadjalased, isurid ja kaugemad sugulasrahvad. Eesmärgiga esitleda soome-ugri kultuuripärandit esitati Narva 2025. aasta soome-ugri pealinna kandidaadiks ja selle tiitli linn ka võitis.

KARL LEMBIT LAANE: 100 aastat kultuuriautonoomia seaduse vastuvõtmisest. Järelehüüe
Kui uurida, kuhu oleme vähemusrahvuste kultuuriautonoomiaga jõudnud pärast peaaegu 34 iseseisvuse aastat, kõmiseb vastus õõnsalt.

ÜLO MATTHEUS: Make Ukraine great again. Ukraina Ameerika tõmbetuules
Kattuvad Trumpi huvi jõuda tulemuseni 100 päeva jooksul ja Putini soov kuulutada Venemaa võit välja 9. maiks.

JULIA MARIA KÜNNAP: Valikuline inimlikkus Eesti Kunstiakadeemia kontekstis
Kas lahkuv või ametisse asuv rektor on mõelnud, et juudid varjavad oma identiteeti seetõttu, et EKA on avalikult solidaarne nendega, kelle suurim soov on hävitada Iisraeli riik?

KRISTIINA MALM-OLESK: Ootamatud elamused ja täismajad
Ühismeedias kurdeti muudkui, et jaanuar oli justkui pime ja hall omaette aasta, mille oleks võinud vahele jätta. Olen vist ainuke, kes nautis pikka aasta algust. Peale selle, et suve saabumise magusat ootusärevust jagub nii kauemaks, oli ka muusikamaailmas veidi teistmoodi kui tavaliselt ja vaheldus on ju tore. Esiteks ei olnud see kontserdimaastikul aeglane ja sündmustevaene „hapukurgikuu“, nagu tavaliselt arvatakse.

KENT RAJU: Voogedastus ja füüsiline meedia
Isegi kui voogedastus teenitult domineerib, ei tohiks unustada neid absoluutseid ja unikaalseid väärtusi, mida pakub füüsiline meedia.

Võimas andmepank ja laienev noodikogu. Maria Mölder vestles Saale Karedaga
Eesti Muusika Infokeskus (EMIK) tähistab 3. mail Eesti muusika päevadel 30. tegevusaastat. Ühtlasi on infokeskusel 2024. aasta 1. novembrist uus juht, muusikateadlane Saale Kareda, kes süvamuusika valdkonnas nähtavasti tutvustamist ei vaja. Muu hulgas on Saale Kareda süvitsi uurinud Arvo Pärdi tintinnabuli-stiili, töötanud Viinis Universal Editioni muusikateadusliku konsultandina ja Eesti suursaatkonna kultuuriesindajana, olnud ajakirja Teater. Muusika. Kino muusikatoimetaja ning kirjutanud muusikast teistessegi väljaannetesse.

HEDI-LIIS TOOME, ANNELI SARO, OLIVER ISSAK: Eesti teater 20 aasta pärast. Publiku roll teatris
Teatriskäigu teeb noorele keeruliseks kallis pilet, aga ka lavastuste hulgast valiku tegemise keerukus ja teatri teavitustöö sobimatus neile, kes vaatavad peamiselt filme ja seriaale või kuulavad muusikat.
Kui uurida Eesti elanikkonna statistikat, siis võib püstitada hüpoteesi, et 20 aasta pärast võivad olla alles küll teatrimajad ja loodetavasti ka etendajad, lavastajad ja muud loovtehnilised töötajad (teatrit teha on ju tore!), aga saalid osutuda tühjaks. Statistikaameti küsitluste järgi külastab teatrit järjest vähem inimesi.

AVE TAAVET: LR kui kirjandussõbra veiniriiul
2024. aasta Loomingu Raamatukogu pakub nii laagerdunud klassikat kui ka ootamatult värskeid maitsebukette.
Kui mulle tehti ettepanek kirjutada Loomingu Raamatukogu mullusest aastakäigust, meenus taas võrdpilt prantslaste veiniriiulite ja eestlaste LRi kirevate selgadega ehitud raamaturiiulite vahel. Ühine pole neile mitte ainult aastakäikude rikkus ning väärikas vananemine, vaid ka kirjeldamis- ja hindamismeetodid: teoste silmatorkavamad, lihtsamini määratavad omadused ehk nende geograafiline päritolu, pakend (kaanekujundus või pudelisilt) ja žanriline kuuluvus (luule või proosa, valge või punane). Kõige olulisem on aga aastakäigu maitse. Alustamegi siis möödunud aasta saagi dekanteerimist kirjandusteose lõhna- ja maitsenootide helistikust – keelest.

Mida keerulisem, seda huvitavam. Kai Lobjakas vestles Matti Õunapuuga
Matti Õunapuu on disainer, kelle töö on puudutanud mitmeid põlvkondi. Ta on üks varaseid Eestis disainerihariduse saanud ja selles valdkonnas kogu elu edukalt tööd teinud disainereid. Astunud Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti 1968. aastal avatud erialale, kuhu oli vaid paar korda üliõpilasi vastu võetud, väljus Õunapuu koolist 1974. aastal tööstuskunstnikuna. Ehkki ta oli plaaninud õpinguid jätkata aspirantuuris, pakkus elu värskele lõpetanule põnevaima mõeldava väljakutse: hakata tegelema NSVLis peetud 1980. aasta suveolümpiamängude aegse Tallinna kui purjeregatilinna kujundusega.

JOHANNA JÕEKALDA: Arhitektuuripreemiad ilma uusehitisteta
Eesti arhitektuuris on toimumas midagi väga värsket ja vajalikku. Ruumi ei defineeri probleemid, vaid see, mil viisil neid lahendatakse.
Jaanuaris anti välja arhitektuuripreemiad, millega tunnustati tulevikku vaatavat Eesti väärtarhitektuuri ja selle autoreid. Pühapäeva õhtul lisandusid neile kultuurkapitali preemiad.

Näitus inimkeha ja keskkonna ühtesulamisest. Juhan Raud vestles Ann Mirjam Vaikla ja Hanna Laura Kaljoga
Strukturalistid on loodust ja kultuuri vastandanud, teised mõtlejad aga toonud välja selle, et inimene ja tema keskkond moodustavad tervikliku, järjepideva süsteemi. Inimesel on oht selles lummavas, kohati ka poliitilises võrgustikus ära kaduda. Ometi on mõtet kliimakriisi valguses inimese positsioon kui selline ning kõik tema senised tegemised uuesti üle vaadata, enne kui tuleviku poole tuisata. Eile avanes Kumus näitus „Nad hakkasid kõnelema“, mille puhul just seda laadi uurimistööga tegeletaksegi. Kuraatorid Ann Mirjam Vaikla ja Hanna Laura Kaljo vaatlevad inimese piiridest kaugemale ulatuva maailma poliitilisi tahke.

Arvustamisel
Inga Gaile „Ilusad“
Feng Li näitus „Valged ööd imedemaal“
Von Krahli teatri ja Kanuti gildi saali „Pantheon“