20. märtsil jõuab kinodesse Evar Anvelti esimene mängufilm „Midagi tõelist“, mis räägib sellest, mida on käsitlenud filmitegijad Alfred Hitchcockist tippaja Paul Thomas Andersonini: seksi tõttu väljapressimisest.

Küsimuse peale, mis on raamatu tuum, vastas ekraniseeringu aluseks oleva samanimelise romaani autor ja filmi stsenarist Martin Algus: „Võib-olla see, et mõlemad peategelased Karl ja Leo otsivad turvatunnet.“¹ On norm ja hälve kokkulepe? Ameeriklaste tervise arengu instituudi (NIH) 2020. aasta andmetel oli pornosõltuvus 11% meestest ja 3% naistest. Polevat midagi petlikumat kui ilmne fakt, aga inimene on masinamaailmast teinud oma seksuaalorgani. Pornograafia on elektrooniline linnulaul ja „Midagi tõelist“ selle totaalse ekraanistumise finaal: mäng esineja ja tarbija ning mõnikord ka väljapressija vahel, kes kõik kõnnivad kui unes oma saatuse poole. Tragöödia on see, et pärast selliseid filme on vaatajad taas peagi arvutite ees kurbi uudiseid kruttimas.

Te produtseerisite 35 000 eelarvega rahvalemmiku „Vasaku jala reede“². Mis edasi sai? Kas kohe pärast seda oli soov ka ise lavastada?

„Vasaku jala reede“ pole hea näide, sest film oli poistel juba valmis tehtud, enne kui nad tulid Nafta Filmsi juurde, et saada abi levitamise ja järeltootmisega. Andsime stuudioid kasutada. Ma polnud isegi eriti produtsent ja minu töö oli seal marginaalne. 35 000 euroga filmitegemise õudusest jäin kõrvale. Ega seda õudusena ei tajugi, kui oled noor. Siis oli see suhteliselt mõnus, selline hustle: intensiivne ettevalmistusperiood, pikad võttepäevad, väga piiratud vahendid, aga elada on ka millestki vaja. Õud tekib hiljem, kui oled keskealine ja ootused elule veidi muutunud. Lavastussoov tuli teistmoodi. Naftaga olime kogu aeg reklaami­maailmas sees, peamine režissöör oli Margus Paju ja mina olin rohkem abiline. Ühel hetkel tajusin, et oskaksin võib-olla näitlejaid juhendada, tahtsin katsetada. See on kogu aeg olnud väga intuitiivne protsess. Tasapisi hakkasin tegema reklaame ja muid selliseid väiksemaid asju, millest sain kogemusi. Filmitegu on suuresti käsitöö, mis tõukub loo jutustamise vajadustest. Oluline on muidugi ka mingit sorti analüüsi- ja kujutlusvõime, tervikutunnetus ja intuitsioon.

Kust saite oma filmi idee? Kas käisite teatris tükki vaatamas või lugesite raamatut?

Mõte film teha tuli minult. Lugesin kunagi raamatu läbi ja rääkisin töö­kaaslasele Esko Ripsile, et jube lahe asi. Esko arvas, et võiks proovida. Siis üritasime Martin Algust veenda, et ta annaks oma loo meile teha. Läks veel aastaid, sest ta hoidis materjali üsna kiivalt enda käes. „Midagi erilist“ on tal põhjalikult läbi komponeeritud teos, suur õnnestumine: see on tõlgitud paljudesse keeltesse ja seda mängitakse teatrites üle maailma.

Eelistan lugemist teatrile, kuigi viimased kaks aastat pole see võimalik olnud – pole saanud filmegi vaadata. Mingis mõttes olen end ka distantseerinud, sest on oht hakata ennast protsessi jooksul teistega võrdlema. Pikk nimekiri Cannes’i, Veneetsia ja Berliini festivali filmidest ootab oma filmi esilinastuse taga, et saaks, kui see möödas, vaatama hakata. Kriitika põhjal tundub, et Euroopa filmiga on praegu kõik hästi. Ameerika omaga siiski ka, kuigi seal oli suur kriis.

India filmihelilooja A. R. Rahman on öelnud, et India filmitegijad pole olnud huvitatud rahvusvahelisest edust, sest riigis elab niigi 1,3 miljardit inimest. Kuidas on selle huviga Eestis? Siin on ju rahvast nii vähe.

Mina pole kindlasti see, kes teeb midagi menu pärast. Mõtlen sellele, mida ma filmiga öelda tahan ja kas ma selle ka kokku saan. Keegi ei tee filme festivalide pärast ja ma ei kujuta meil ette režissööri, kes teeks midagi kassa pärast. Võib-olla mõni üksik. Ma ei hakka tegema hinnaalandust sellepärast, et võib-olla see solvab kedagi või äkki ei minda kinno. Vahva muidugi, kui film läheb teistele ka korda.

Te ei mõelnud selle peale, milline kogus alastust peletaks või meelitaks rahvast?

Alastus pole teema, mul pole vaja seda näidata: ma ei pane filmi midagi, mida pole vaja sinna panna. Kohe filmi alguses on seksistseen, aga sellepärast, et tutvustada tegelasi: millised nad on, millisel ajendil tegutsevad. See, kuidas keegi seksib, ütleb tema kohta palju. Vägivallaga on samamoodi: meie filmis on palju vägivalda, aga mulle ei meeldi põhjendamata vägivald.

Kas eesmärk oli näidata Jan Uuspõldu ja Kristo Viidingut neile eba­tavalistes rollides?

Ma ei ütleks, et nad on ebatavalistes rollides: Uuspõld on Uuspõld. Koomiline pool, nii-öelda rahva nõudmine, et kuule, Uuspõld, tule tee nalja, pole ju läbinisti vale, kõik eeldavad temalt seda. Südames tahab ta ikkagi olla tõsiseltvõetav draamanäitleja ja ta ongi väga tugev draamanäitleja. Kui vaadata selliseid maailma superkoomikuid nagu Jim Carrey või Steve Carell, siis on mõlemad võimelised tegema ka väga sügavaid draamarolle. Robin Williams oli tohutult depressiivne inimene, aga väidetavalt naeris alati ja hoidis võtteplatsil tuju üleval. Inimesed on tihtilugu mitmekihilisemad, kui arvame. Lihtsalt vähe on režissööre, kes otsivad heade komöödianäitlejate puhul just seda külge neist. Mulle tundub, et nende arsenalis on rohkem dünaamikat, tööriistu.

Viidingul pole minu teada üldse palju filmirolle. See on äkki isegi tema esimene peaosa?

Kas iga näitleja pidi tegema näitleja­proovi, kuigi olite neid võib-olla lõpmatuseni teatris või filmides näinud?

Jah. Mõned ei tahtnud, mõned ei saanud tulla. Paljud said, paljud väga tahtsid. Ma kutsun näitlejad kohale ja teeme näitlemisproovi. Ma ei lähtu näitlejast kui staarist, kes võiks inimesed kinno tuua, vaid sellest, kas näitleja tahab seda rolli teha, ja siis sellest, millisena ta rollis mõjub.

Eestis tehakse vähe filme. Aga kas vahel on ka nii, et soovitud näitlejat siiski ei saagi, sest tal on samal ajal teater, ja tuleb võtta vaba näitleja? Tundub olevat lihtsam palgata vabakutselised.

Sain alles tänavu teada, et Uuspõllul tuleb praegu välja kolm filmi. See on selline kerge tööõnnetus, aga ega tal pole kunagi aega. Ta ongi vabakutseline ja selles mõttes oli temaga kõige lihtsam: ütlesime, et sel perioodil on võtted, ja siis ta oli meie päralt. Polnud sellist asja, et õhtul on vaja teatrisse joosta, nagu see Eesti näitlejatega tihti on ja mis filmi­tegijat ju pigem traumeerib. Niikuinii on filmis sada muud elementi, mis kogu aeg muutuvad. See on meeletu pusle.

Kui vanadele lastele võiks Oscari anda? Teil on filmis lapsnäitlejaid.

Laste psühholoogia on keeruline teema. Intuitiivsed näitlejad on vahel väga head. Teinekord on palju keerulisem nendega, kellel on teatrikooli taust. Aga lastega tuleb alustada teistmoodi. Tegime näitlejaproovides erinevaid harjutusi, et aru saada, mis on lapses peidus. Režissöörile on oluline kõigepealt tunnetada, milline on lapse taip, kui hästi võtab omaks suuniseid, kui orgaaniliselt ta mõjub. Kui tunned, et seal on tõesti midagi erilist peidus, siis tasub kaevuda, aga kui ta jookseb kinni, siis pole veel tema aeg. Võib-olla see ei tulegi üldse. Tegime enne võtteid palju proove ja rollianalüüsi, arendasime karaktereid. Ma ei teinud ka lastele hinnaalandust. Nad olid aktiivselt kaasas tegelaste väga noorest east peale: kust tegelaskuju tuleb, mis linnas on ta elanud, mis koolis käinud, millega vanemad on tegelnud, millised on peresuhted, suhted koolis, sõbrad. Sinna juurde veel motoorika: milline ta füüsiliselt on, kas ta on introvert, paharet, miks ta natuke kössis on või hoiab käsi kuidagi naljakalt.

Nii et režissöör loomulikult aitab rolli­analüüsi teha, aga aja möödudes hakkab laps lõpuks ise kaasa mõtlema, kuidas tema tegelane võiks käituda ning millised on tema valikud elus. Millises käitumises on mingi kala sees? Mulle on tähtis enne platsile minekut näitlejatega koos palju aega veeta. Muidu juhtub lihtsalt see, et paneme kaamerad käima ja näitleja arvab, et teeme hoopis mingit teist filmi. See võib lõppeda kogu produktsioonile katastroofiga. Pigem ikkagi proovid, proovid, ettevalmistus – kuni esimese võttepäevani välja. Siis peaks kõigil juba selge olema, mis lugu me teeme ja kes on nende esitatud tegelased.

Milliseid stseene oli kõige keerulisem teha?

Näitlejate dünaamikat ja keemiat näed reaalajas, aga jälitusstseenide puhul tuleb päev otsa kombineerida kokku mingisuguseid kaadreid, millest lõpuks arugi ei saa: kust läheb üks masin, teine masin. Stseenid, kuhu näitlejad pole kaasatud ja toimub mingi tohutu geomeetriline, süstemaatiline pingestamine, olid keerulised. Selle vastu aitab ainult üks: mängida kõik paberil läbi, kontrollida, kontrollida veelkord operaatoriga, läbi mängida ja lõpuks loota, et peaks põhimõtteliselt töötama. George Miller tegi mitu kuud kaskadööri- ja sõitmisproove, mis pandi kokku mõnekümne minuti sisse.

Mida arvate sellest, et kui rääkida vana lugu, tuleks tegelased panna uutesse riietesse, kui aga uut, siis vanadesse?

Võib teha niipidi ja teistpidi. Kõik oleneb kontseptsioonist või kunstilisest nägemusest, maailmast, mida ehitada. Näiteks, kui kedagi lüüakse, siis mõnes filmis lendab ohver kaks meetrit, aga teises ei juhtu midagi. Siit tuleb ka realistlikkuse aste. Oleneb, kui realistlikku maailma luua soovitakse.

„Marty Supreme’is“³ on 1950. aastate keskkonda kontrastiks pandud 1980. aastate elektrooniline muusika. Maailma loomine on režissöörile üks huvitavamaid, inspireerivamaid ja olulisemaid aspekte, sellest saab kõige vundament. Siis hakatakse sinna tegelasi sobitama. Kui see on enam-vähem paigas, jõutakse mingil hetkel tõesti kostüümide juurde: et kuule, kõik on väga huvitav või kõik on jube turvaline, keerame veidi vinti üle ja paneme neile hoopis täiesti absurdsed riided selga.

Kuna olete filmides peamiselt töötanud värvimäärajana, siis millised värvid nüüd olulised olid? Tundub tume film.

Valik oli siiski kontseptuaalne. Aga nagu ikka, on filmis palju määramatust, värvid sündisid ka teatud vajaduste ja probleemide tõttu. Polnud raha, et suurt valgusparki võtta. Võimlesime operaatoriga ennast nahast välja, kuidas panna kokku minimaalne pakett, millega ära filmida ja olla seejuures võimalikult mobiilne ehk vähe inimesi ja asju. Oleme Mihkel Soega, operaatoriga, palju aastaid koos töötanud: tema filmib, mina määran värvid. Tunneme üksteise töömeetodeid, mis on võimalik ja mis pole.

Kas filmid on viimase 20 aastaga muutunud tumedamaks, kuna digifilm püüab kinni iga poori ja neid siis proovitakse varjata?

On muutunud, aga ka see on just vajadusest tingitud. Netflixis tehakse filmid tumedamaks, kuna järeltöötluses on võimalik sellega raha kokku hoida. Tume pilt kannatab välja palju rohkem vigu, nii et mingis mõttes on see nagu vigade peitmine.

Olete ka oma filmi üks heliloojatest. Teised on Maarja Nuut ja Robert Nikolajev. Mida heliloojana silmas pidasite?

Muusika on jälle üks keeruline teema. Ühel võttehetkel oli selge, et muusika jaoks ei pruugi raha jääda, mis tähendas, et tuli hakata mõtlema, mismoodi muusikat teha. Kui režissöör on ka helilooja, siis on hea alustada sellest – äkki saab midagi tehtud. Tiim töötas selles mõttes hästi: Maarja Nuut oli ainuke akadeemilise haridusega muusik seltskonnas, Robertil on tugev oma elektroonilise muusika helikeel, mina olen suurte ja võib-olla ka pisut naiivsete vormide mees. Lahe heliriba on. Tuli päris metsik. Vahel minnakse sellise kooslusega alt ja juba esimesel päeval tülli, aga meie vaib oli päris hea. See tõukub sellest, et on nägemus, milline võiks muusika olla. Algusest peale oli aru saada, et muusika mängib atmosfääri tekitamises suurt rolli. Tuleb teha teadlik valik ja loota, et kõik toimib.

Kui palju Eesti režissöör (ja produtsent) mõtleb sellele, et tema filmi lõputiitrite ajal võiks kõlada mõne meie laulja uus laul, et see tuleks kasuks nii filmi müügile kui ka laulja karjäärile?

Muidugi hea turundusvõte. Oleks võinud ju võtta Beebilõusta, mingis mõttes on meeleolu sarnane, aga filmimuusikat luues oli meil kujunenud nii teistsugune lähenemine, et see poleks enam klappinud. Polnud ka sellist aega, et kui esilinastuseni on kaks kuud aega, siis istuks maha ja vaataks, et see või too on päris vahva artist, äkki temaga midagi proovida. Ja tema jälle vaatab filmi ja mõtleb, et jube lahe, ma mõtlen nädal aega kodus ja tulen äkki mingi ideega.

Kristian Taska arvas, et kui „Rehepapile“ pandi pealkirjaks „November“⁴, kaotati pool publikut. Milline diskussioon teie pealkirja puhul käis?

Tööpealkiri oli kogu aeg „Midagi tõelist“. Ma ei oska öelda, kui paljud teavad seda raamatut. Taska jutt on loogiline, aga pakun, et tegijad tahtsid teha kunstilist filmi, millel läheks hästi festivalidel ja välismaa kinolevis. Sõna „rehepapp“ on keeruline tõlkida. Ma ei tea, kas on kunagi pandud kaks pealkirja, üks siis eestlaste jaoks. Kui rääkija on Taska, siis ilmselt on seal osa tõtt ja osa kalamehejutt. Kas just pool kaotati? Ma ei oska öelda.

Oli teil tegemise ajal kuupalk?

Ei. Olen vabakutseline eraettevõtja ja mul on potitasu. See, mida režissöörid räägivad, et kui kõik kokku lüüa, jääb tunnitasu kolme euro kanti, pole üldse vale. Selle asjaga on Eestis üldiselt väga halvasti. Aga režissöör on nii rumal inimene, et ikka teeb, sest tahab nii väga teha. Loodab lihtsalt, et äkki kunagi tulevikus on parem ja võib-olla on võimalusi rohkem. See soodustab korralikult läbipõlemist. Protsess on nii pikk. Elad filmiga neli aastat. Mõni elab seitse. See on karm nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Üldiselt ollakse alamakstud ja hiljem veel vaimselt invaliid ka.

Kas olete soovinud vastanduda oma filmidega meie vanematele tegijatele?

Ma kindlasti ei vastandu, pole selleks lihtsalt huvi. Aga vanemas Eesti filmis on plaanid küll üsna staatilised. Võib-olla Grigori Kromanovi filmides „Hukkunud Alpinisti hotell“ (1979) ja „Viimne reliikvia“ (1969) on kaameratöö natuke pöörasem. „Madude oru needuses“⁵ ka, aga vastandumine pole kindlasti minu filmikeele eesmärk.

Muide, Eesti vaadatuim film oli 1989. aastal „Krokodill Dundee II“⁶ 376 000 külastusega, 11. kohal asuski aga „Madude oru needus“ (132 000). Vaadatuim päris Eesti film oli Peeter Simmi „Inimene, keda polnud“ (9600). Mis mõtteid see tekitab?

Olen suur filmifänn kuueaastasest peale ehk 1986. aastast. Olen pärit Paidest. Seal oli Aurora kino, mille valiku eest hoolitses legendaarne Paide kinomees Tõnu Adson. Tema üritas sinna smugeldada läänelikumaid filme, ka hitte Ida-Euroopast. Käisin 1989. aastani peaaegu iga päev kinos. Pilet maksis kuus kopikat. Ema oli nõus lahkesti kinoraha andma, sest siis ma ei jõlkunud kuskil.

Edetabelit kommenteerides võib öelda, et vabadus oli õhus ja inimesed tahtsid midagi läänelikku. Paides oli üldse värskete filmidega hästi. 1987. aastal pani kohaliku KEKi boss kolmele majale (nende hulgas meie omale) sat-TV, kus oli kolm kanalit: Eurosport, Filmnet ja MTV. See oli täielik plahvatus popkultuuri mõttes. Nägin kohe alguses filmi „Tulnukad“⁷. See oli midagi nii kujuteldamatult ulmelist, et ma ei saanud mitu nädalat pärast normaalselt magada.

Kui palju jälgite ja oskate prognoosida, mitu külastust koguvad Eestis filmid avanädalavahetusel ja mitu protsenti langeb näitaja eelmise nädalaga võrreldes?

Ei oska. Mulle meeldivad filmid, mis laiemale publikule väga ei meeldi. Ameerika edetabelit ma ei jälgi. Isegi Oscarid on minust suures osas mööda läinud, väga ei fänna seda möllu ja nomineeritud filmid lähevad harva korda. Viimasel ajal on seal küll näha mingit muutust. „Parasiit“⁸ oli hea. Eestis on muidugi ülioluline, et rahvas tuleks kinno. Tõnis Pilli „Fränki“ (2025) või Arun Tamme „Täiuslike võõraste“ (2026) edu aitab põhjendada, miks riik võiks rohkem Eesti filmi panustada.