ERSO sarja „Tšellokontsert“ kontsert „Olari Elts ja Theodor Sink“ 15. XI Estonia kontserdisaalis. Theodor Sink (tšello), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts, kontsertmeister Triin Ruubel. Kavas Olivier Messiaeni, Henri Dutilleux’, Kaija Saariaho ja Maurice Raveli muusika.

„Meil on väga hea meel, et saame järjest muinasjutulisemaid kavasid esitada, et te olete hakanud meid usaldama ja tulete ikka, kuigi te neid lugusid ei tea, vähemalt mõnda.“ Nii juhatas dirigent Olari Elts 15. novembril sisse Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdil kõlanud lisapala. Enne seda oli esitatud muinas­jutuline ja poeetiline kava, millesse valitud teoseid ühendas see, et need pärinesid Prantsuse kõlakultuurist ning olid kõik seotud mõne muusikavälise mõtte või pildiga. Esimest korda kuulis Eesti publik Henri Dutilleux’ tšellokontserti ja möödunud aastal meie hulgast lahkunud Kaija Saariaho viimast suurele orkestrile kirjutatud teost „Vista“, veel kõlas Messiaeni ja Raveli muusika. Mulle oli see üks hooaja oodatumaid kontserte nii solisti kui ka kava mõttes. Rõõmustav oli näha, et vaatamata siinmail võrdlemisi ebatraditsioonilisele kavale oli minusuguseid palju ning Estonia saal publikust pungil.

Kontserdi juhatas sisse Olivier Messiaeni teos „Les offrandes oubliées“ ehk „Unustatud ohvriannid“, mis oli helilooja esimene sümfooniaorkestri esitatud teos. Arvatavalt pühale kolmainsusele viitav teos viis publiku pärast tavapäraseks kujunenud Ukraina hümni hoopis teisele lainele. Kolmeosaline teos on ääristatud keelpillide aeglase, meditatiivse ja pikkade fraasidega kõlamaailmaga. Kui esimese osa „La Croix“ ehk „Rist“ ajal oli tunda, et ei publik ega ka orkestrandid polnud selliseks meeleolupöördeks päris valmis (koosmäng logises), siis pärast teist osa „Le Péché“ ehk „Patt“, kus täidlasemat faktuuri esitas kogu orkester ning meeleolu oli agressiivsem, kõlas kolmas osa „L’Eucharistie“ ehk „Armulaud“ juba täiesti nagu uuest maailmast. Publik ei saanudki kahjuks korralikult kontserdi lainele. Akuutse koroona taandudes tekkis meie kontserdisaalidesse mõneks ajaks vaikus, mis nüüdseks on kadunud nagu ka koroonajärgne tava haigena kodus püsida. Sel kontserdil mattusid köhahoogude alla just kõige ilusamad ja mõjusamad momendid.

Kontserdiõhtu peateoseks kujunes Henri Dutilleux’ 1970. aastal kirjutatud tšellokontsert „Tout un monde lontain …“ ehk „Terve kauge maailm …“, mis on inspiratsiooni saanud Charles Baudelaire’i luulest. Theodor Singi, Olari Eltsi ja ERSO esituses sündis tol õhtul isepärane ja imeilus kõlamaailm. Olen teost varem kuulnud vaid salvestistelt, nüüd õnnestas mind laval sündinud ja publikusse kandunud uus tundmus, lausa füüsiline kogemus, mis oli ühelt poolt poeetiline ja intellektuaalne, teiselt poolt aga täiesti kehaline. Dutilleux’ teost saab kontserdiks nimetada tinglikult, pigem on see oma faktuurilt sümfoonilise poeemi või fantaasia moodi. Juba teose esimeses osas „Énigme“ ehk „Mõistatus“ oli kuulda solisti ja orkestri üksmeelset kahekõnet ja kooshingamist: tšellopartiis alanud fraasid liikusid orkestrisse ja siis jälle solistile tagasi voolavalt ja orgaaniliselt, nagu oleks tegu ühe hingamiselundkonnaga. Theodor Sink on ERSO tšellorühma kontsertmeister, kellega orkestrandid on koos musitseerinud loendamatutel kontsertidel. Seetõttu tuntakse vastastikku üksteise lavaolemust ning ühes hingetaktis olek paistis tulevat kergelt. Publikusse kandus kõigi muusikute erakordne himu teost esitada. Peale solisti ja orkestri mängulise ühendamise kõlab teoses ka ilusaid ja pikki kantileensemaid meloodiaid, näiteks teises osas „Regard“ ehk „Pilk“ ja neljandas osas „Miroirs“ ehk „Peeglid“, kus orkester näitas end tundliku saatja rollis. Theodor Singi tšellomängu iseloomustab nüansi­rohke ja klaar kõla, samuti täpne mõte, mis hoiab publiku kindlalt enda kütkes. Olari Elts kujundas nii pikad meditatiivsed liinid kui ka intensiivsemad lõigud väga hea tasakaaluga, luues mõjusa pinge­välja, mis jättis ometi kogu esitusõhkkonna rahulikuks, aega võtvaks. Teose attacca esitatud viis osa moodustasid detailse, voolava ja tundelise terviku.

Iga kontsert mõjub kuulajale erinevalt, see ei sõltu ainult esitusest, vaid ka kuulaja emotsionaalsest seisundist. Mina olin kontserdipäeval tutvustanud gümnasistidele Baudelaire’i luulet ning juba seetõttu hästi eelhäälestunud. Dutilleux’ teose iga osa algab mõne Baudelaire’i luuletuse fragmendiga, mis annab osale meeleoluvarjundi ja kõlamaailmale poeetilise pidepunkti, ometi kammitsemata publikut programmilisusega. Baudelaire’i tundmine lisab kuula­misele teatava tunnetusliku mõõtme, aga ei ole obligatoorne, sest Dutilleux’ muusika ise on niivõrd nüansirikas ja mõjus. „Tout un monde lontain …“ kutsub kuulajat sukelduma justkui ajatusse ja ruumitusse maailma, kus intellektuaalsus taandub füüsilise kogemuse ees. Theodor Singil, Olari Eltsil ja ERSO-l läks korda luua just selline füüsiliselt tajutav maailm. Sink on ERSO ees kontserdiga soleerinud ka varem, meelde­jäävaim neist on olnud Erkki-Sven Tüüri esimene tšellokontsert 2017. aasta Eesti muusika päevadel. Selle kõrval talletub kindlalt mällu ka Dutilleux’ teos.

Kui tšellokontsert jättis kuulajad reaalsusest irdununa unenäomaailma uitama, siis publiku häälekal nõudmisel kinnitas Theodor Sink kontserdi esimese osa meeleolu ning köitis kõik lahtiseks jäänud otsad kokku lisalooga. Nimelt oli solist ise kokku seadnud Thomas Tallise neli sajandit varem kirjutatud Canterbury peapiiskopile Matthew Parkerile pühendatud meloodiad.

Messiaeni esimesele sümfoonilisele teosele vastukaaluks kõlas kontserdi teises pooles Kaija Saariaho viimane sümfooniaorkestriteos „Vista“. Kuna helilooja õppis ja ka elas suurema osa elust Prantsusmaal, võib temagi helikeelt pidada prantsuspäraseks. Saariaho on öelnud, et „Vista’t“ inspireeris California ranniku suursugune maastik, samuti mure looduskeskkonna hävimise pärast. Mõneti sarnaneb teos Dutilleux’ tšellokontserdiga: Saariaho on loonud rikkalikult kihistunud ja maalilise heliruumi. ERSO esituses kõlasid nii tihedad kõlamassiivid kui ka kammerlikumad lõigud huvitavalt, välja joonistusid detailid. Esimeses osas „Horizons“ ehk „Horisondid“ on esil rahulikud ja õhemad faktuurid, helimaastikul domineerib puupuhk­pillide kõlavärv. Esituses väärivad väljatoomist Guido Gualandi oboesoolod. Teose teine osa „Targets“ ehk „Sihtmärgid“ on rajuma iseloomu ning suuremate ja mõjuvamate kõlastruktuuridega, kus tämbrimängus annab tooni tüse täisorkester. ERSO koos Olari Eltsiga kujundas Saariaho pidevalt muutuvat helimaastikku väga usutavalt, ometi jäi minu arvates teatud tundlikkusest puudu.

Kontserdi lõpetas Maurice Raveli dekadentlik koreograafiline poeem „Valss“, mis maalib eri karakteritega valsside kaleidoskoopilise järgnevusena pildi tantsu Esimese maailmasõja eelsest kõrgajast ning sellele järgnenud hävingust. Olari Elts võlus ERSOst välja nii johann- kui ka richardstraussilikke valsse, sõjaõudu meenutavat äraspidisust ning puhast tantsuekstaasis keerlemist, hoides vajalikes kohtades orkestrit tagasi, aga enamasti hullumeelsele paaris­pöörlemisele takka kiites. Orkester on teost esitanud üsna värskelt kaks korda, üle-eelmisel hooajal. Seekordse esituse kõlapilt oli niivõrd hästi ja huvitavalt paigas, et publikus võis kuulda ka detaile, mis jäävad laiema joonega esitades peitu. Raveli muusika võttis muinasjutulise kavaga kontserdi hästi kokku ja sinna olekski võinud punkti panna.

Ometi mängiti publiku meelitusel lisaloona veel Claude Debussy „La cathédrale engloutie“ ehk „Uppunud katedraal“ Colin Matthewsi seades. Idee poolest oleks see olnud maitsekas ja temaatiline lisand, ent esitus jättis soovida. Ei tea, kas orkestrandid olid juba mõtetega nädalavahetuses või oli teose harjutamiseks jäänud liiga napp prooviaeg, ent koosmäng ei klappinud.

Kokkuvõttes võib siiski öelda, et ERSO publikul on põhjust oma orkestrit usaldada.