Ajaloolane Aadu Must on ajalooteaduse näitel rääkinud distsipliinist kui kindlatest komponentidest koosnevast organismist. „Kui midagi neist puudub, jääb kogu süsteem põdema ja kiduma. Erialane teadusajakiri on üks neist osadest.“¹ Eesti etnoloogiale on selleks vajaminevaks komponendiks olnud Eesti Rahva Muuseumi (ERM) aastaraamat, mille esimene köide ilmus sada aastat tagasi 1925. aastal. Seni on välja antud 66 köidet, mille kaudu on lugejate ette jõudnud üle 700 teadusartikli. Algusest peale on selles etnoloogiaalaste kaastööde kõrval avaldatud ka folkloristika, arheoloogia ja teiste siduserialade uurimusi. Mida on aastaraamat tähendanud ERMi, etnoloogia ja humanitaarteaduste valdkonna jaoks? Missugust rolli kannab see praegu ja võiks kanda tulevikus?

Ilmari Manninen ja aastaraamatu esimesed 14 köidet

1922. aastal alustas Tartus tööd noor soome etnograaf Ilmari Manninen (1894–1935), kes oli kutsutud ERMi direktoriks ja valiti paar aastat hiljem Tartu ülikooli (TÜ) etnograafia õppetooli dotsendiks. Ta oli üks Põhjamaadest saabunud teadlastest, kes aitasid vastavatud eestikeelses rahvuslikus ülikoolis rajada mitme teadusala õppetoole. Mannineni õlgadele langes ERMi tegevuse teaduslikele alustele viimine ja etnograafia kui eraldi distsipliini loomine. Eesmärkide teostamiseks algataski ta muu hulgas muuseumi aastaraamatu väljaandmise, mille esimene köide ilmus 1925. aastal.

Avaldamisvõimalusi pakkusid teisedki väljaanded, kuid etnograafide uurimused ei pruukinud neis esile kerkida. Siin võib nimetada ajakirju Eesti Keel, Eesti Kirjandus ja Ajalooline Ajakiri, samuti TÜ toimetiste seeriat Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis, Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatuid, hiljem ka seltsi toimetisi ja kirjasid. Nendest mitu alustas ilmumist samuti 1920. aastate alguses ja sageli vastavate akadeemiliste seltside juures.² Etnograafide teadlaskond kujunes väikseks, oma seltsi nad ei loonud ja nende keskuseks jäi ERM. Seega oli loomulik, et just muuseumi aastaraamatust sai nende teadusväljaanne. Folkloristid küll asutasid Akadeemilise Rahvaluule Seltsi (1925), kuid oma ajakirja välja andma ei hakanud.

Esimese köite eessõnas põhjendab Manninen aastaraamatu vajalikkust kahe asjaoluga. Oli vaja luua eneseväljenduskoht noorele teadusele, sest selline foorum varem puudus ja alati saadi kaastöid ka väljastpoolt oma eriala arheoloogidelt ja folkloristidelt, harvem keeleteadlastelt. Samuti soovis Manninen alustada ERMi väljaannete vahetust välismaa teadusasutustega, et olla ühenduses maailmaga. Nii olid köited varustatud saksakeelsete (aastani 1932) ja ingliskeelsete (aastast 1933) resümeedega. 1928. aastaks oli väljaannet arvustatud juba Soome, Ungari, Läti, Saksa ja Vene teadusajakirjades.³ Manninen oli leidnud viisi, kuidas Eesti etnograafia saavutusi rahvusvaheliselt tutvustada.

Aastaraamat võeti nii akadeemilise kui ka tavalugejaskonna poolt hästi vastu. 1940. aastaks jõuti välja anda neliteist köidet. Tavapäraste artiklikogumike kõrval ilmus selles seerias ka kaks monograafiat. 1927. aastal Ilmari Mannineni kapitaalne „Eesti rahvariiete ajalugu“ (III) ja 1939. aastal Ferdinand Linnuse doktoritööl põhinev „Eesti vanem mesindus. I. Metsamesindus“ (XII-XIII). Ka Nõukogude ajal plaaniti põhjalikumate üksikkäsitluste avaldamist aastaraamatute sarjas jätkata, kuid selleni siiski ei jõutud.

Pärast Teist maailmasõda said välismaale saadetud aastaraamatud vajalikuks pagulusse läinud etnoloogidele. Nii kirjutas 1950. aastate algul Californiasse elama asunud tuntud rahvarõivaste uurija Helmi Kurrik (1883–1960) Saksamaale põgenenud kirjandusteadlasele Otto Alexander Webermannile (1915–1971), et vajab teadustöö jätkamiseks ERMi väljaandeid, kuid nende kättesaamisega on probleeme: „Siin pool kandis niisugust asutust ei leidu, millega meie muuseum seisis väljaannete vahetuses, need asuvad N[ew]-Yorgis, Washingtonis ja Chicagos.“⁴ Kurrik palus Göttingenis elaval Webermannil uurida, kas saaks talle vajalikku kirjandust osta ja Ameerikasse saata. Webermann oli sel teemal Kurrikule kirjutanud juba varem: „ERM-i aastaraamatuid Göttingenis ei ole, isegi Acta-seeria⁵ on saadud Berliini kaudu! Olime ju popsilikult ihnsad oma väljaannete levitamisega, ikka nuriseti, et saab vähe vastu. Et see on juba vastusaamine, kui teised meid tunnevad ja väljaandeid kasutavad, seda ei mõeldud. Ja nüüd oleks meil endil neid hädasti vaja.“⁶

Rasked sõja-aastad ja teostamata jäänud plaanid

Aastaraamatu väljaandmist kavatseti 1940. aastal pärast Nõukogude võimu kehtestamist jätkata. ERMi direktori, etnoloog Ferdinand Linnuse (1895–1942) suunamisel koostati 1941. aasta kevadeks üheksast artiklist koosnev käsikiri, kuid selle publitseerimine jäi suvel alanud sõja jalgu. Ühe artiklitest oli kirjutanud noor Ilmar Talve (1919–2007), kes õppis tol ajal TÜs ja töötas samal ajal ka ERMis. Ta lootis voolmetest kirjutatud proseminaritöö põhjal koostatud artiklist oma teadusdebüüti, kuid on kirjutanud selle saatusest hiljem mälestustes järgnevalt: „Aastaraamat jäi aga kommunistlikul aastal ilmumata ja selle väljaandmine ei õnnestunud ka Saksa okupatsiooni ajal. Käsikiri oli laotud, korrektuurid loetud ja pildid klišeeritud. Kui aastaraamat pärast sõda uue kommunistliku okupatsiooni ajal siiski ilmus, olid Eestist lahkunute kirjutused sealt välja jäetud, peale minu ka Gustav Ränk ja Eerik Laid. Ma ei teadnud oma käsikirja ja korrektuuride saatusest midagi. 1960. aastate keskpaiku, kui ma juba Turus etnograafiat õpetasin, sain ühel päeval ootamatult postiga selle käsikirja koos piltide klišeedega. Keegi Eestis käinud soomlane oli selle kaasa toonud, sest see oli muuseumis ilmselt selleks tema kätte antud.“⁷

Talve mälestused annavad ilmekalt edasi seda, kuidas XX sajandi ajaloo keerdkäigud ja poliitiliste režiimide vahetumine on mõjutanud Eesti etnoloogiat. Aastaraamatu (ja ka teiste trükiste) väljaandmine takerdus aastaid, kuigi Saksa okupatsiooni ajal planeeriti juba järgmist köidet. Nimelt kavatsesid ERMi direktori kohusetäitja Eerik Laid (1904–1961) ja TÜ professor Gustav Ränk (1902–1998) 1942. ja 1943. aastal vadjalaste aladele toimunud välitööde põhjal koostada temaatilise erinumbri,⁸ kuid ka see jäi edasiste sündmuste tõttu ainult mõtteks. Laid, Ränk ja Talve (ja ka nende kolleegid Helmi Kurrik ja Helmut Hagar, s.t peaaegu kogu töötav etnoloogide põlvkond) põgenesid läände ning nende artiklite avaldamine ei olnud pärast sõda Nõukogude okupatsiooni ajal enam võimalik.

Uus algus ja kõigest hoolimata järjepidevuse hoidmine

Pärast pikemat vaheaega ilmus järjekordne aastaraamat 1947. aastal. Selle kaanel oli uuele algusele viitav number I, sulgudes oli aga lisatud järjepidevust märkiv XV. Kuuest artiklist kolm olid valminud juba sõja-aastatel. Artiklitele olid lisatud vene- ja ingliskeelsed resümeed. Etnograafia etteotsa oli astunud arheoloog Harri Moora (1900–1968), kellelt ilmus sealsamas ka teadusala nõukogulikule teele suunav artikkel. Köite avas NSV Liidu Teaduste Akadeemia Etnograafia Instituudi direktori Sergei Tolstovi artikkel „Etnograafia ja nüüdisaeg“. Muuseum ja etnograafia püüdsid kohaneda Nõukogude võimu ideoloogiliste suunistega.

1947. aasta aastaraamatu oli trükiks ette valmistanud noor Ants Viires (1918–2015), kes on meenutanud järgmist: „Avaldasin selles ka oma esimese teadusartikli „Ratsutamine – vana rahvapärane liiklusviis“ [—]. Minu hoolel saatis ERM aastaraamatu eksemplare vahetuse korras ka välismaa teadusasutustele. Üks neist jõudis vist Stockholmi Põhjamaade Muuseumi kaudu Ilmar Talve kätte, kes seda Rootsis ilmuva eesti ajakirja „Sõna“ 1948. a. lõpunumbris kritiseeris, ette heites sissejuhatavat nõukogulikku suunitlust, kuid tunnustades uurimuslikku sisu eesotsas minu artikliga.“⁹

Talve oli oma arvustuses selgelt märki tabanud, kui kirjutas teaduse politiseerimisest Nõukogude Eestis ja selle halvavast mõjust uurimistööle.¹⁰ Teadustöö tegemine läks järgnevatel aastatel järjest keerulisemaks. Ideoloogilise surutise tugevnedes muutus see ühel hetkel peaaegu et võimatuks. Ka ERMi puudutas teravalt võitlus „kodanliku natsionalismi“ vastu, mitu töötajat koondati ja represseeriti. Täpsustati asutuse nn profiili, mis tähendas seniste väljakujunenud kogude muuseumide vahel ümberjaotamist. ERMist kujunes põhiliselt vaid etnograafiaga tegelev asutus. 1952. aastast hakkaski see võimude survel kandma uut nime – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum.¹¹

Raamat etnograafidele, ajaloolastele, kõigile ajaloohuvilistele!¹²

Teadustöö tegemise traditsioon oli muuseumis siiski tugev ja raskustest hoolimata saadi mõõnast üle.¹³ 1950. aastate teisel poolel aitas sellele kaasa uute juhtivate töötajate tulek. Pärast kaheteistaastast pausi ilmus 1959. aastal teadussekretär Jüri Linnuse (1926–1995) ja direktor Aleksei Petersoni (1931–2017) aktiivsel eestvedamisel XVI aastaraamat. Otsustava tõuke selleks andis muuseumi 50. aastapäeva tähistamine. Pealekasvanud nooruurijate põlvkond (Endla Lõoke-Jaagosild, Tamara Habicht, Vilve Kalits, Arved Luts, Aino Voolmaa) sai artiklite kirjutamise ristsed. Sestpeale hakkas aastaraamat ilmuma regulaarselt, kuigi selle eest pidi Nõukogude võimukoridorides sageli võitlema. Eriti pärast 1963. aastat, kui muuseum viidi teaduste akadeemia alt kultuuriministeeriumi alluvusse. Nagu kõik trükised, oli ka see väljaanne ideoloogilise kontrolli all. Lisaks teadusnõukogule vajas käsikiri kooskõlastamist ministeeriumiga. Lõpuks võis see toppama jääda kirjastusse.

Muuseumi pikaaegne direktor Aleksei Peterson seisis aastaraamatu väljaandmise eest läbi aastakümnete. Ta on meenutanud sellega seotud raskusi: „Üheks probleemiks oli meie soov aastaraamatut igal aastal välja anda. Algul Teaduste Akadeemia ja hiljem kultuuriministeerium soovitasid ilmutada seda mitte „aastaraamatu“, vaid „toimetiste“ nime all. Olin kategooriliselt selle vastu, sest just „aastaraamat“ võimaldas taotleda paberit, raha ja ka luba Glavlitilt. Viimane teatavasti andis trükkimiseks lõpploa. Meenub, et ühel Tartu ülikooli parteiorganisatsiooni koosolekul tõi keskkomitee sekretär ühe ideoloogilise töö negatiivse näitena meie aastaraamatus avaldatud artikli meeste pükstest. Et imestage ja mõtelge, millest kirjutatakse, milleks kulutatakse raha ja paberit! Sellele järgnes kohe kirjastuselt reageering „võtta meetmeid tarvitusele“. 1970. aastate lõpul tekkis vahe aastaraamatu avaldamisse, tõsi küll, mitte ainult mainitud takistuse tõttu.“¹⁴

Nii on imekspandav, et kolmekümne aasta jooksul ilmus ikkagi 22 köidet. Muuseumi teadurite uurimistöö tulemuste peamise avaldamiskohana Nõukogude perioodil on aastaraamatu tähtsust eesti etnoloogia ajaloos ning ERMi kui teaduskeskuse püsimajäämisel raske ülehinnata. Avaldatud artiklid peegeldavad teadusala arengut, kajastavad uurimisteemade muutumist läbi aja, näidates, kuidas teemad ja meetodid võisid olla tingitud nii ideoloogiast ja Moskvast tulnud suunistest kui ka uurijate isiklikest huvidest teatud rahvakultuuri valdkondade vastu. Pagulusse läinud etnoloog Gustav Ränk võtab selle 1984. aastal kokku järgnevalt: „Pärast tema [s.t Aleksei Petersoni – M. M.] kriitilisi sõnavõtte vaibubki tükiks ajaks sõjajärgne parteipoliitiline torm muuseumi aastaraamatu veergudel. Avaldatud artikleid iseloomustab sealtpeale üldiselt samasugune asjalik ja objektiivsuse piirides hoitud käsitlusviis nagu vanastigi, kuigi sünteesides kaugemaleulatuvate kultuuriajalooliste võrdluste põhjal ollakse tagasihoidlikumad kui enne. Ideoloogilise poole eest hoolitsevad aegajalt selleks väljastpoolt vahelepistetud või kohustuslikud artiklid.“¹⁵

Ometi ei olnud veel ka 1970. aastatel võimalik aastaraamatus kõike avaldada. 1972. aastal tegi Ants Viires toimetuskolleegiumile ettepaneku avaldada artikkel muuseumi pikaaegsest töötajast Gustav Rängast seoses tema juubeliga. Viires lisab: „Ränk küll pagulane, aga vana ERMi töötaja ja sel puhul on ikka juubeleid tähistatud.“¹⁶ Koosoleku protokollis pole kirjas ühtegi reageeringut, keegi pole selle peale justkui midagi vastanud. Viires oli Rängaga aga kirjavahetuses ja andis talle oma plaanist teada, küsides lisainfot ja pilti.¹⁷ Tema kirjast selgub, et ta oli Rängast kõnelnud hiljutisel muuseumi teaduskonverentsil. Seega pagulusse läinutest rääkida sai, aga nendest kirjutada mitte. Viiresel õnnestus Rängast kirjutada alles 1992. aastal ajakirjas Looming.¹⁸

Statistika järgi on aastaraamatus enim avaldanud autorite seas rohkem naisi (14) kui mehi (11). Nõukogude perioodil avaldas naisuurijatest kõige rohkem artikleid Endla Jaagosild (1925–2016), kelle sulest ilmus 12 käsitlust toidumajandusest ja viljakasvatusest. Talle järgnes 11 artikliga rahvarõivaste uurija Aino Voolmaa (1920–2000) ja seejärel 10 artikliga talutoa sisustust ja rahvakunsti uurinud Tiina Võti (1919–2007). Aastaraamatus enim avaldanud autor on aga Aleksei Peterson, kes aastakümnete jooksul kirjutas 23 artiklit peamiselt ehituskultuurist, aga ka etnograafiateaduse olevikust ja minevikust ning etnograafilisest filmist. Temale järgneb Jüri Linnus 20 artikliga seppadest, käsitöölistest, muuseumi kogudest ja etnoloogia ajaloost ning Arved Luts (1929–2005) 16 artikliga kalastuse ja oma kaasaja uurimisest ning etnoloogia ja ERMi ajaloost. Eespool mainitud Ants Viires, kellest kujunes Eesti etnoloogia suurkuju, avaldas pärast 1947. aastat aastaraamatus veel kümme artiklit. See oli siinsetele uurijatele peamine eestikeelne avaldamiskoht.

Viimased 25 aastat: aastaraamat jätkab ja areneb

Alates 1990. aastast jätkati väljaandmist taas Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatu nimetuse all. Erinevalt mitmest teisest teadusasutusest (nt kirjandusmuuseum) suudeti ERMis teadustrükise regulaarne ilmumine tagada ka majanduslikult raskel ajal 1990. aastate esimesel poolel. Esialgu kaheaastase intervalliga, hiljem igal aastal. 1993. aastast hakati küll lisaks avaldama Pro Ethno­logia sarja, kuid see oli kakskeelsena suunatud rahvusvahelisele lugejaskonnale ja sisaldas lühemaid käsitlusi. 2007. aastal ühineti folkloristide väljaantava Pro Folkloristicaga (al 1993) ingliskeelseks teadusajakirjaks Journal of Folkloristics and Ethnology (JEF).

Etnoloogia uuenemise tuultes hakkasid 1990. aastatel puht etnograafiliste ja kirjeldavate käsitluste kõrval ilmuma ka argieluavaldusi ja mitmesuguseid kultuuriprotsesse sügavuti analüüsivad artiklid. Aastaraamatus on Eesti etnoloogia kõrval leidnud algusest peale kajastamist ka soome-ugri uuringute raames tehtav teadustöö. Viimastel aastatel on nende kõrvale kerkinud museoloogia valdkond. Aastate jooksul on ilmunud ka teemanumbreid, sh tähtsamate teadusprojektide kokkuvõtetena. Nii on aastaraamat olnud muuseumi uurimistöö hetkeseisu peegel. 2018. aastal algatati teadusdirektor Pille Runneli eestvedamisel uuendusprotsess, mille käigus kohandati väljaande vastavust praegustele akadeemilistele nõuetele.

2019. aastast ilmub väljaanne digitaalselt. Lisaks on veebis kättesaadavad ka enamik varasemaid numbreid, mis on andnud rahva- ja argikultuuri uurijatele ja huvilistele kerge ligipääsu tänapäeva ja varasema perioodi uurijate tekstidele. Kummalisel kombel ei ole need leitavad ühelt aadressilt, vaid on jagunenud rahvusraamatukogu kasutajakeskkonna DIGAR, Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu digitaalraamatukogu ETERA ja aastaraamatu veebisaidi (ojs.erm.ee) vahel. Avalikult ei ole veel kättesaadavad aastaraamatud, mis on ilmunud ajavahemikul 1989–2002.

Juba sada aastat on ERMi aastaraamat pakkunud esimest avaldamiskogemust paljudele noortele teadlastele ja püsinud tunnustatud väljaandena ka kogenud uurijatele. Ainsa eestikeelse etnoloogiaalase regulaarselt ilmuva teadustrükise edasikestmine annab tunnistust teadusala tugevusest, selle võimest kõnetada nii eriala kolleege kui ka rahva- ja argikultuurist, museoloogiast vm lähedastest teemadest huvitatud lugejaid.

Marleen Metslaid on Eesti Rahva Muuseumi teadur.