Pildilt maas – Kadunud rahvad tõstetakse taas kilbile

ENN ERNITS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lätis on viimase pooleteisesaja aasta jooksul assimileerunud, s.t lätistunud, mitu läänemeresoome rahvast: liivlased, kreevinid, leivud ja lutsid.

Liivlased, kelle kultuur oli XI-XII sajandil õitsengujärgus, elasid toona ümber Liivi lahe: Põhja-Kuramaal, Daugava, Salatsi ja Koiva ääres, Eestis ulatus nende asuala aga Häädemeeste kanti. Enamiku alade rahvas lätistus tasapisi, enne kui liivi keel (v.a moondunud kohanimed) jõudis kirjalikesse allikatesse. Näiteks pole eriti midagi teada kuulsaima Koiva liivlase Kaupo ja ta kaaslaste kõnepruugist. Soome keeleteadlane Anders Johan Sjögren leidis oma ekspeditsiooni käigus 1846. aastal Salatsi kandist kõigest paarkümmend vanakest, kes oskasid liivi keelt. Seevastu Kuramaa rannikul kõneldi XX sajandi alguses liivi keelt veel kaheteistkümnes kalurikülas. Juba 1863. aastal avaldati esimene liivikeelne raamat. Liivi keel ja kultuur arenesid üsna jõudsalt viimase sõja eelses Läti Vabariigis, kuid ei saa eitada tõsiseid konfliktegi. Teise maailmasõja sündmused ja Nõukogude okupatsioon mõjusid liivlaste demograafilisele olukorrale katastroofiliselt.

Suhtumine liivlastesse muutus Läti iseseisvuse taastamisega, kuid neid oli selleks ajaks alles väga vähe. 1991. aastal anti välja seadus „Läti rahvuste ja etniliste rühmade õigusest kultuuriautonoomiale ja vabale arengule“, kus liivlased on tunnistatud põlisrahvaks.1 Väikekeelte ja murrete esilekerkimine on ajastu tendents. Läti keeleseaduses rõhutatakse: „Riik kindlustab liivi keele säilimise, kaitse ja arengu põliskeelena“. 2013. aastal lahkus Kanadas igavikku viimane liivi keelt emakeelena rääkinud liivlane – 102aastane Grizelda Kristiņ. Kõigele vaatamata näitab liivi keele ja kultuuri areng hoogustumise tendentsi. Ametlikel andmetel peab Lätis ennast liivlaseks ligi 170 inimest, kuid tegelikult võib neid olla rohkemgi, liivi keele on neist ära õppinud kolme­kümne ringis. Maailma parimaks liivi keele oskajaks peetakse Tartu ülikooli emeriitprofessorit Tiit-Rein-Viitsot, kes avaldas poole tosina aasta eest koostöös Valt Ernštreitiga mahuka liivi-eesti-läti sõnaraamatu. Kuramaal on saanud traditsiooniks pidada augustis Liivi püha ja novembris lipupäeva. Liivlust arendab mitu seltsi, kellest olulisemad on Liivlaste Liit (Līvõd Īt) ja Liivi Kultuuri Keskus (Līvõ Kultūr sidām). Tegutseb mitu laulukoori ja -ansamblit, mitmes muuseumis on püsinäitused. Ilmub liivi­teemaline aasta­raamat ja üllitatakse muid teoseid. Rannaliivlased võivad uhked olla oma väljapaistvatele luuletajatele, liivluse edendajatele Valts Ernš­treitile ja Baiba Dambergale. Nimetatagu ka keelekursusi, samuti liivi keele õpetamist Läti Ülikoolis. Riigi soosingut, samuti liivluse edendajate tarmukust näitab ka liivi instituudi avamine ülikooli koosseisus tänavu septembris.

Möödunud aastatuhande lõpul tegeles XIX sajandil hääbunud Salatsi liivlaste keeleainese rekonstrueerimise ja koondamisega Saksa teadlane Eberhard Winkler ja pärastpoole Tartu ülikooli professor Karl Pajusalu. Seetõttu sai võimalikuks selles murdes mitme suurepärase luulekogu ilmumine Ķempi Kārli sulest, maailma esimesena „Salats joug kolm aģa“ („Salatsi jõe kolm kallast“, 2013).2

XV sajandil võttis Saksa ordu sõjakäigul Ingerimaale vangi arvukalt vadjalasi. Nad aeti Lõuna-Lätisse ehitama Bauska kindlust leedulaste vastu. Pärastpoole paigutati vadjalased hõredalt asustatud piirkonda, kus neist said talupojad. Lätlased hakkasid neid Venemaa vallutatud alalt pärinemise tõttu kutsuma kreeviniteks.

Kaua polnud kreevinite päritolu selge. Alles akadeemik Wiedemann tegi kindlaks, et tegu on vadjalastega. 1990. aastatel võttis XVIII-XIX sajandil huviliste talletatud keeleainese korrastamise intensiivselt ette Winkler, vähemal määral tegelesin sellega ka ma ise. Esimese sulest ilmus 1997. aastal kreevini murde põhjalik grammatika ja sõnastik. Seegi lubaks luua midagi ilukirjanduslikku, kuid seni pole kreevini keeles luuletajat veel leidunud, ent kes teab …

Bauska kandi inimesed tunnevad viimasel ajal tõsist huvi enda või kultuuri- ja teadustegelaste võimaliku kreevini päritolu vastu. Asi sai tegelikult alguse 1930. aastatel, kui kirjandusteadlane Kārlis Dziļleja üritas tõestada kirjandusklassiku Jānis Rainise kreevini päritolu. Tänavu suvel vestlesime Tiiu Ernitsaga ekspeditsiooni käigus kirjanik Gina Vieg­liņa-Vallietega, kes on üle kümne aasta uurinud Bauska kandi nimekate inimeste võimalikku kreevini algupära. Sel teemal on tal ilmunud kaks raamatut, viimane pealkirjaga „Vadjalaste ja seelide jälgedes Zemgales“ (2012).3

Juba esimesena kreevineid trükisõnas maininud Kuramaa hertsogiriigi superintendendi Paul Einhorni teosest peale (1636) on kreevineid nimetatud vaid Bauska Pühavaimu ning Vec- ja Jaunsaule luteri kiriku tegevuspiirkonnas. Seevastu Dziļleja ja täna­päeval Vieg­liņa-Valliete väidavad eelkõige vadjapärastena tunduvate talunimede põhjal, et kreevinid olevat elanud tunduvalt laiemal territooriumil. See väide on vägagi probleemne, sest ühelt poolt pole seni leitud kirjalikke tõendeid kreevinite asualast väljaspool nimetatud kirikute tegevuspiirkonda, teiselt poolt tuleb aga suure osa kohanimede päritolu pidada vaieldavaks. Iseenesest on Kagu-Läti inimeste huvi võimalike kreevini juurte vastu muidugi mõistetav ja igati tervitatav. Peale selle on sealse kandi aktivistid valmistanud Sjögreni uurimisreisil käinud baltisaksa kunstniku August Petzoldi akvarelli põhjal kreevini rahvarõivad.4

Läti territooriumil on elanud ka eesti hõime, nimelt Põhja-Lätis vastu Eesti piiri põlised leivud ja Ida-Lätis Ludza piirkonnas vististi XVIII sajandi alguses Võrumaalt sisse rännanud lutsid. Mõlemad rahvakillud, kes rääkisid omal ajal arhailisi lõunaeesti keelekujusid, on tänapäevaks täiesti lätistunud. Leivu ja lutsi maarahvast on seni peaasjalikult uurinud Eesti ja Soome teadlased, kuid nüüd on lubanud nendega tegelema hakata ka vastne liivi instituut.

 

1 Kasutatud on Liivi Kultuuri Keskuse üllitise „The Livonians. Līvlizt“ (2018) andmeid.

2 Mainitud kolme liivi luuletaja ühiskogumiku „Trilium“ kohta vt Mart Velsker, Uuemast lõunapoolsest luulest. – Sirp 24. VIII 2018.

3 Gina Viegliņa-Valliete, Pa votu un sēļu pēdām Zemgalē. Jumava, 2012.

4 Žanna Zālīte, Bārbelē tapis unikāls tautas tērps: Pēta senās liecības par Zemgales krieviņiem. – Vecumnieku Novada Ziņas 2016, nr 2 (141), lk 14.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht