Laps hiiglase õlgadel – keele omandamine

Peale lapsevanema haridustaseme mõjutab lapse keelelist arengut ennekõike rikas keelekeskkond: keel, milles temaga suheldakse ja mida ta kuuleb enda ümber.

ANDRA KÜTT-LEEDIS

Esimese keele omandamist võib kirjeldada sellele kas formaalselt või funktsionaalselt lähenedes.¹ Formaalse lähenemise korral on keele omandamise kirjeldamisel aluseks täiskasvanu­pärane keelesüsteem ning põhiseisukoht, et keelevõime on kaasasündinud ning realiseerub sisendi ehk mingis keeles suhtleva keskkonna olemasolu korral. Kaasasündinud struktuur, mis on keele aluseks, kujutab endast universaalset grammatikat. Generativistide koolkonna uurijad on küll leidnud, et keelematerjal, mida laps kuuleb, olevat liiga lihtne, et laps saaks selle põhjal keele omandada.

Funktsionaalse lähenemise korral leitakse, et ükski keeleline struktuur ei ole kaasa sündinud ning keel omandatakse keelekasutuse käigus. Lapse keeleline pädevus sünnib suhtluses ning seejuures on olulised lapsele suunatud keele ehk keelelise sisendi kvantiteet ja kvaliteet. Lapsega suhtlev täiskasvanu vahendab kas otseselt või kaudselt keele omandamiseks vajalikku teavet, ütleb, kuidas sõnu hääldada ja millal missuguseid sõnu sobib kasutada. Seega annab sisendkeel lapsele aluse, millele toetuda. Grammatika omandamine on tugevas seoses sõnavara ja selle suurusega: mida laiem on lapse sõnavara, seda rohkem on tema keeles grammatilisi konstruktsioone.

Keeleliselt arendav keskkond on selline, kus lapsega räägitakse, sest lapse varajane kõne peegeldab suuresti talle suunatud kõnet. Hiljem pakuvad keele omandamisel sisendkeelt ka näiteks ekraanimeedia, raamatud jms.

Laste eakohane keel võib erineda. Üheks keelelise arengu mõjutajaks ja erinevuste põhjuseks on peetud pere sotsiaalmajanduslikku staatust. Keele­potentsiaal põhineb inimese bioloogilistel eeldustel ja üldisel kognitiivsel-sotsiaalsel arengul, kuid selle realiseerumiseks on vaja sobivat keskkonda. Laps ei alusta tühjalt lehelt. Käitumise uurija Michael Tomasello² on kirjeldanud seda piltlikult toetumisena hiiglase õlgadele: osa tööd on lapse eest justkui juba ära tehtud, mingi hulk teadmisi on juba olemas ning laps toetub ühiskonnas, aga ka kitsamalt peres ja kasvukeskkonnas teadaolevale, ühtlasi sedakaudu keelele, mida temaga kõneldakse. Keskkonna erisused toovad kaasa rühma- ja individuaalsed erinevused keele arengus – kasvukeskkond määrab keelekeskkonna.

Todd R. Risley ja Betty Harti mahukas pikiuuring on sotsiaalmajanduslike teguritega arvestavates lapsekeele uurimustes üks viidatuim töö. Seal on esile toodud sõnaauk, 30 miljoni sõna vajak – nii palju vähem kuuleb kehvemal sotsiaalmajanduslikul järjel perekonna väikelaps talle suunatud sõnu. Kasvukeskkonna ja kitsamalt sotsiaalmajandusliku staatuse mõjus lapse keelelisele arengule on nähtud keelte ja kultuuride üleselt tugevat ja püsivat faktorit³. Uuemates uurimustes⁴ rõhutatakse, et peale selle, kui palju lapsega räägitakse, tingivad erinevusi mitmed kvalitatiivsed näitajad, nagu lapsele suunatud kõne rikkus, suhtluskontekstide rohkus, pere suhtlusvõrgustiku suurus ja muu selline⁵. Samuti tuleb keelekeskkonna puhul arvestada kultuurikontekstiga.

Selle artikli aluseks on uurimus⁶, kus olen käsitlenud Eestis seni vähe uuritud teemat, kas lastele suunatud eestikeelne sisend erineb ja kuidas peegeldub see laste kõnes. Keelekeskkonna kvaliteeti on muu hulgas seostatud lapsevanema haridustasemega ning nähtud seda mitmes kasvukeskkonda eritlevas mahukas uurimuses sobivaima indikaatorina⁷.

Lapsele suunatud keel. Laps õpib rääkima rääkides ja seetõttu on keele omandamiseks vaja piisaval määral lapsele suunatud, mitte pelgalt kuuldud, näiteks ekraanilt või arvutist kostvat kõnet. Hariv õppemäng, audioraamat vm tehnoloogiline tugi võib keeleliselt ergutada, kuid ekraan on siiski vaikiv kaaslane. Eelviidatud uurimuse Eesti andmete järgi räägib lapsevanema ja lapse argivestluse korral üldjuhul rohkem lapsevanem – poole võrra. Lapse kõne arenguks pole oluline siiski ainult vanema jutukus, vaid see, kui vaene või rikas on vanema keelekasutus. Mida rikkam on lapsele suunatud keel, seda rikkam on ka lapse keel.

Sisendkeele hulka mahub ka mis tahes suhtlusvõrgustike kõnelejate keel. Uurimuses tuli välja suhtlusvõrgustiku laiema analüüsi vajalikkus. Lapsekeele uurimustes on nii Eestis kui ka mujal maailmas põhifookuses olnud ema kõne, harvematel juhtudel ka isa oma. Kindlasti tagab eriilmelise keelelise sisendi õdede-vendade ja vanavanemate kõne.

Eraldi huvitav küsimus on keelelise käitumise kultuurispetsiifika: see, mismoodi asjadest räägitakse, kuidas mille kohta öeldakse, mida sobib ja mida ei sobi üldse öelda ning kuidas reguleeritakse käskude-keeldudega lapse suhtlemist. Eestlaste söögilauavestlused on pigem vaikivad-suunavad. Kuigi käsud-keelud-palved on kõne loomulik osa ning vanemale suupärased tegevuse juhtimiseks, suunamiseks ja ka lapse õpetamiseks (sh kultuurinormid, nagu „Ühekaupa räägitakse!“), ei jäta need tihtilugu lapsele võimalust sõna võtta, aga laps reageerib siiski – oma käitumist muutes.

Ema haridustaseme mõju. Uurimistulemuse järgi võib öelda, et ema haridustase mõjutab tema keelekasutust: sellest sõltuvad ema sõnavara rikkus, lapsele suunatud kõne hulk ja ka kõne kultuuri­spetsiifilised jooned. Erinevused kõrg- ja keskharidusega vanemate vahel ei ole väga suured, kuid on siiski olemas. Haritum vanem kasutab lapsega rääkides rikkamat sõnavara, suunab lapsele rohkem lauseid, tema kõnes esineb rohkem julgustusi kui käske-keelde. Seega kuuleb kõrgharidusega vanema laps rikkamat keelt. Kõige olulisem on aga, et mõlema rühma sees oli vanema rikas kõne positiivselt seotud lapse kõnega, ja seda olenemata vanema haridusest. Nii et kuigi haridus kui sotsio­lingvistiline tegur võib mõjutada vanema enda ning seeläbi ka lapsele suunatud kõnet, on kõige tähtsam, et lapsevanem pööraks oma keelele teadlikult tähelepanu.

Vanema haridustase toob kaasa keelelise kasvukeskkonna muudki erisused. Nii näiteks lubavad kõrgharidusega emad lapsel kasutada vähem ekraanimeediat, nende lapsed mängivad rohkem üksi ja puutuvad suhtluses sagedamini kokku võõrkeeltega, seda nii emade enda parema võõrkeele­oskuse tõttu kui ka lasteaias ja suhtlusvõrgustikus, samuti ekraanimeedia kaudu. Keskharidusega vanemate lapsed puutuvad teiste keeltega kokku eelkõige ekraanimeedia vahendusel. Ühtviisi vähe jutustatakse kodus aga lugusid ning mõlemas haridus­rühmas on kahe kõige sagedasema tegevuse seas just ekraanimeediaga seotu.

Mõlemas rühmas peeti oluliseks lapsega suhtlemist (sh oma tegevuse kommenteerimist) ja seda ka ajal, mil laps veel ei räägi. Suur vahe ilmnes aga eesti lapsevanemate ootustes, mis puudutab lapse keelelist arengut: kõrgem haridus tingib kõrgemad ootused nii selle kui ka lapse edasise akadeemilise edukuse osas. Vanema ootused lapse arenguga seoses ei puuduta otseselt lapse keele­taset, aga võivad mõjutada tema keelelise kasvukeskkonna valikut.

Oluline on see, mida teeme. Eesti lapse­vanema haridustase on oluline tegur, mis mõjutab vanema keele­kasutust ning seeläbi ka lapse keelt. Ühtlasi tingib see valikud, mida teeb vanem lapse keelelise arengu toetamiseks. Kõnealuse uurimuse tulemused näitavad, et peale vanema haridus­taseme mõjutab lapse keele arengut siiski ennekõike talle suunatud kõne. Keeleline sisend sõltub paljudest teguritest, mis iseloomustavad keelekeskkonda, sh kindlasti ka elukeskkonda.

Kuna lapsele suunatud keel mõjutab lapse keele arengut väga palju, on äärmiselt oluline, et vanem pööraks rikkale keelekasutusele tähelepanu. Keelelist arengut soodustav keskkond on ülimalt vajalik toetamaks laste sama stardipositsiooni koolisüsteemi algastmel ning võib olla tulevikus seotud näiteks lugemis- ja kirjutamisoskusega. Kõik kirjeldatud tegurid mõjutavad lapse hakkamasaamist ühiskonnas – keel avab lapsele uksed-aknad maailma. Olgu see maailm (keele)rikas!

1 Teoreetilist arutlust vt Virve-Anneli Vihman, Pilk laste keeleomandamisele. Teoreetilistest alustest ja kvantitatiivsetest lähenemistest. – Keel ja Kirjandus 2018, nr 8-9, lk 22–642; Reili Argus, Tiina Rüütmaa, Anna Verschik, Mitmekeelsus, esimese ja teise keele omandamine. Peamistest teooriatest, uuringutulemustest ja õpetamismeetoditest. Kirjandusülevaade. Tallinna Ülikool, 2021.

2 Michael Tomasello, Constructing a Language: A Usage-Based Theory of Language Acquisition. Harvard University Press, Cambridge, MA 2003.

3 Meredith L. Rowe, Understanding Socioeconomic Differences in Parents’ Speech to Children. – Child Development Perspectives 2017, nr 12 (2), lk 122–127.

4 Douglas E. Sperry, Linda L. Sperry, Peggy J. Miller, Reexamining the Verbal Environments of Children From Different Socioeconomic Backgrounds. – Child Development 2018, nr 90, lk 1303–1318.

5 Vt lastele ettelugemise kohta Andra Kütt-Leedis, Meie kiisul kriimud silmad, kutsus lapsi lugema. – Sirp 23. VIII 2024.

6 Andra Kütt, 5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga. Doktoritöö. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid 76. Tallinna Ülikool, 2023.

7 R. Liciane Piccolo, Rodrigo Grassi-Oliveria, Rochelle Fonseca, Ariadne Arteche, Influence of family socioeconomic status on IQ, language, memory and executive functions of Brazilian children. – Psicologia Reflexão e Crítica 2016, nr 29, lk 23.