Uus teater – Eelmaa

EERO EPNER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Hommikupoolikul, mil tuli teade Aleksander Eelmaa surmast, saatis üks nn uue teatri režissööre sõnumi. Seal seisis, et lahkunud on üks viimaseid selle põlvkonna meesnäitlejaid – ja inimene, kes oli äärmiselt open minded (avatud meelega). Paar päeva hiljem ilmus nädala­lõpulisas intervjuu noore radikaalse etenduskunstnikuga. Intervjuud iseloomustas foto etenduskunstniku lavastusest: esiplaanil tema ise, tagaplaanil aga Aleksander Eelmaa, süütamas sigaretti.

Uut teatrit seotakse sageli nimemaagia tõttu „uute inimestega“. See on justkui noorema põlvkonna lõbustus ning tihti võib lugeda vanemate teatriinimeste intervjuudest dotseerivat fraasi: „Kes pole noorena mässaja, sel pole südant, aga kes on veel vanana mässaja, sel pole mõistust!“ Seetõttu liigitub uus teater tihti ealiseks iseärasuseks ning on lahterdatav mitteküpseks, ebatäiuslikuks, poolsattumuslikuks. Parimal juhul käsitletakse teda eksperimendina, halvemal juhul millenagi, mida teevad inimesed, kes „veel ei tea“, kellel „pole kogemusi“ või kes „pole näinud kõike seda, mida meie juba ammu oleme näinud“. See tundub loogiline arutluskäik ning nagu ikka, loogikale vastu ei saa.

Ent teiselt poolt on samavõrd loogiline ja elus tõestatud ka hoopis vastupidine arutluskäik. Nimelt see, et uus teater võib olla hoopis väga kogenud kunstnike pärusmaa. Näiteks on Marika Vaarik korduvalt rääkinud, kuidas teda ei huvita ega vaimusta professionaalsete oskuste varal tuttavates vetes purjetamine – ta tahab otsida, katsetada, osaleda lavastustes, mis proovivad teha midagi, mida säärasel moel pole veel tehtud. Euroopa teatris ei ole sugugi haruldane, et vägagi eksperimentaalseid lavastusi teevad nimekad lavastajad, kes kuuluvad vanuseklassi 70+, rääkimata näitlejatest, kes 80aastaselt ripuvad alasti, pea alaspidi ning kõnelevad mittenarratiivselt.

Seesama kehtib ka vaatajate poolt vaadatuna. Meile harjumuspärane mudel, mille kohaselt noorem rahvas istub Kanuti gildi saalis, elukogenum ja küpsema maitsega publik koguneb aga normaalsesse sõnateatrisse, ei ole sugugi ülekantav Euroopale. Sealsetel otsivatel festivalidel ja katsetuslikel lavadel on hallikad juuksed, kortsuline nahk ning toetavalt üksteist küünarnukist hoidvad vaatajad mitte erand, vaid reegel. Need on inimesed, kes on näinud kunsti juba alates 1960. aastatest, ent neile ei tule pähegi nimetada otsingulisi noori ebaküpseks või mainida pärast kohvikulauas midagi sedavõrd tuima nagu „ma olen seda juba ammu näinud“. Miks? Sest tänu suurele kogemusele pakub neile huvi see, mida nad pole veel kogenud.

Aleksander Eelmaal sääraseid vastandusi ei olnud. „Uue ja vana teatri, etenduskunsti ja sõnateatri, Euroopa ja Eesti vastandamine – mulle tundub kõik see Sassist hirmus kaugel,“ kirjutas mulle pärast selle nupukese mustandit üks temaga koostööd teinud teatriinimene. Eelmaa oli näitleja, kelle sooviks polnud lahterdada, sõnastada, kategooriatesse, edetabelitesse ja hierarhiatesse seada. „Ma ei mäleta, et Sass oleks kunagi ise sellist jaotust „uue“ ja „vana“ teatri vahel kasutanud või et teda oleks pidanud kunagi moosima umbes sellise nurga alt, et „teeme siin ühte imelikku asja …“, kirjutas mulle üks lavastaja. „Talle oli kõik üks ja sama kunst ja see jaotus on rohkem teiste, kaasa arvatud meie peas. Tema oli sellest vaba.“

Harukordse nõtkusega tegi Eelmaa kaasa nii Theatrumi lavastustes kui ka etenduskunstnike performance’ites, nii Saueaugu teatritalu töödes kui ka Von Krahli teatris. See polnud aga professionaalne mitmekülgsus (ka seda), vaid ennekõike kunstniku hoiak, sedavõrd harukordne ja imetlusväärne, habras ja samas hädavajalik igasugusele teatrikultuurile – mitte olla hinnanguline, vaid avatud meeltega, kaasa­elav ja -tegev, oma kogemuste piire pidevalt kompav ja mitte vastandusi ehitav, vaid lakkamatust uudishimust ja siirast huvist kantuna seiklemine kõige erisugusematel radadel.

Ei ole minu asi ahhetada või ohhetada, et 74aastane silmapaistev ja ennast ammu kehtestanud näitleja jätkab otsimist, jätkab vastuvõtlikkust, on tundlik ja avali, otsinguline ja soe kõige tundmatu suhtes. Sest Aleksander Eelmaa näitaks meile uue teatri üht normaalsust. Seda, et uue teatri läte võib olla just nimelt kogemuste külluses, elutarkuses, kunstnikukihtide arvukuses. Seda, et uus teater võib alguse saada ka siis, kui tundmatule maa-alale saabub ratsanik, kes on viibinud juba kõikjal. Aleksander Eelmaa määratles uue teatri eelmaana – pinnana, kuhu veel pole mindud ja mis eelneb sellele, kui astutakse turvalisele ja kindlale maale. Ta näitas, et sinna eelmaale võib astuda mõlemalt poolt: sinna soisele, ebakindlale, mulksuvale ja kobrutavale pinnasele võib alati minna ka see, kes juba aastakümneid tagasi jõudis maapinnale, mis enam ei kõigu. Eelmaale ei olnud see manifest ega deklaratsioon, kuid ometi näitas ta meile kõigile, et uus teater ja kogemused ei ole vastandid, vaid kuuluvad ühte. Mis selleks vaja oli? Südant ja mõistust. Ja avatud meelt.

Aleksander Eelmaaga kadus väga palju. Kõige muu hulgas ka suur osa uuest teatrist.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht