Tuhmiks poleeritud šampanjaklaas

Lavastuses „Katk.Est.Used“ on laval olemise stiilgi eklektiline ning pole võimalik leida põhjendusi, miks üks tegelane on nii ja teine naa.

KAJA KANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rakvere teatri „Katk.Est.Used“, autor ja lavastaja Karl Koppelmaa, kunstnik Johannes Valdma, helilooja Ilja Massalov, valguskujundaja Arne Maasi. Mängivad Liisa Aibel, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Silja Miks, Peeter Rästas, Elar Vahter, Madis Mäeorg ja Imre Õunapuu. Esietendus 9. IX festivalil „Draama“ Vanemuise teatri väikeses majas.

Rakvere teatri LXXXII hooaja avas Karl Koppelmaa peredraama „Katk.Est.Used“ – lihtne lugu väikelinnas toimetavast perekonnast, kus kahekümnendates noor näitleja (Grete Jürgenson) ja kirjanik (Imre Õunapuu) valmistuvad oma esimese lapse sünniks. Perfektsionistist ämm (Silja Miks) on saamas aasta ema tiitlit, äi (Peeter Rästas) püüab oma niigi head huumorimeelt kasvatada, teismeline õde (Jaune Kimmel) soovib saada lauljaks ja ema (Liisa Aibel) täidab oma elu sõbranna kaudu. Iga põlvkond ja iga inimene vaatab elule oma vaatenurgast koos päritud ajaloo ja arusaamadega. Tegevuspaigaks on valitud väikelinna korter, mille seintele on Koppelmaa pikaaegne koostööpartner kunstnik Johannes Valdma riputanud raamitud pildid pereloost, mis muudavad aja jooksul värvi ja hakkavad videona liikuma.

Teatrisündmuses on oluline eelkõige kirjutatud tekst, siis lavale jõudev lavastus ning viimaseks näitlejate teostatud etendus. Koppelmaa on alati olnud oma lugudes eklektiline, aga teatri Kelm egiidi all, tõenäoliselt lähemate mõttekaaslastega koos töötades, on ta leidnud oma kihilistele ja haralistele lugudele veenva näitlejavõtme. Võib isegi öelda, et ta on uurinud psühholoogilise teatri võimalusi psühholoogiliste katkestuste tingimustes. Ta näitlejad on oivaliselt tajunud kogu loo alltekste ja sisemist mõtet ning need ka vaatajateni kandnud.

„Katk.Est.Used“ on lihtne lugu väikelinnas toimetavast perekonnast, kus kahekümnendates noor näitleja (Grete Jürgenson) ja kirjanik (Imre Õunapuu) valmistuvad oma esimese lapse sünniks.

Kalev Lilleorg

Lavastuses „Katk.Est.Used“ on aga laval olemise stiilgi eklektiline ning pole võimalik leida põhjendusi, miks üks tegelane on nii ja teine naa. Miks näiteks rikkaliku hingeelu ja põnevate mõtetega rase naine mängib samas stiilis nagu teadlikult nalja rebiv ja publikus hullav Tivolimees (nähtud etendusel Madis Mäeorg)? Või kuidas on põhjendatud Silja Miksi võimsalt sooritatud naerumonoloog, mis mitte ainult ei katkesta tema karakteri, vaid teeb selle ka üheülbaliseks. Ehk tabab Koppelmaa seisunditeatrit kõige paremini muhe ja tagasihoidlik Peeter Rästas, kes jätab paljud peas pöörlevad mõtted välja ütlemata.

Arvustades Koppelmaa eelmist lavastus „AV Maria“, on Madis Kolk kirjeldanud tema tegelasi mitmekesisena, öeldes, et pole võimalik kindel olla, keda neist nüüd kujutletakse, kes on päris narratiivi suhtes, kes maailma suhtes.1 Lavastuse „Katk.Est.Used“ tegelased on täpselt sellised, nagu narratiiv nõuab. Igast karakterist võib leida midagi päris elust tuttavat, aga sketšideks mängitud tegelased eemalduvad selgelt maailma mitmekesisusest. Samalaadse käekirjaga on tehtud ka lavakujundus. Iga lavale asetatud ese on ühese tähendusega: diivan osutab elutoale, disainlamp väikesele edevusele, toalilled kodusoojusele, raamitud foto perealbumile ja suur padi kõhu peal lapseootusele. Kõik on puhastatud ja karakteriseeritud.

Pille-Riin Purje on esile toonud Koppelmaa monoloogilembuse, mis on vaimukalt ka minategelase suu kaudu markeeritud.2 Esmalt oli mul raske sellega nõustuda, ent mälus sorima hakates meenuvad varasematest Kelmi lavastustest tõesti paljude tegelaste sise­kõned. Rakvere teatri suurel laval astuvad tegelased pidevalt eeslavale, kus siis jutustatakse mõni lugu minevikust või tuuakse esile peas pöörlevate mõtete põhjused. Ilmselt ei hakanud varasemates lavastustes monoloogid mulle silma, kuna need esitati keskkonnas. See, mida üks inimene rääkis, sõltus suuresti kontekstist, sellest, kes veel laval oli või just ei olnud, kas samal ajal krabistas või mitte. Koppelmaa on varem lavastanud monolooge, mis konkreetses lavasituatsioonis ja aegruumis on alati muutunud dialoogiks. Nüüd oli monoloog ainult monoloog.

„Katk.Est.Used“ on Koppelmaa üks esimesi katseid töötada suurel laval ja institutsionaalses teatris ning nii on ta kirjutanud näidendi just selles kontekstis – mõeldes Rakverele ja sellele, et suurelt lavalt tuleb lavastus kokku pakkida ja viia näitamiseks ka väiksematesse kultuurimajadesse. Sellises olukorras on üsna raske kasutada prooviperioodi laboratoorseteks katsetusteks, aretada uusi mõtteid ja kujundeid, nagu talle varem on tundunud olevat omane. Seekord on ta pigem lihtsustanud. Teoreetiliselt võiks ju asi olla vastupidi: ometi kord oli võimalus liikuda väikestest ruumidest suuremasse, kasutada kõiki riigiteatri võimalusi. Ilmselt olen naiivne.

Lavastaja on ise kirjeldanud seda tööd kui ühe oma loomingulise eluetapi lõppu. Päriselus lõppes Koppelmaa poissmeheelu ja koos lapse sünniga algas pereelu. Sellest räägitakse ka lavastuses. Mina tõlgendasin aga öeldut nii, et Kelmi ja omateatri aeg on möödas. Tänapäevane psühholoogiline teaterikeel on välja arendatud, seljakott tööriistu täis ja aeg hakata varem avastatut laiemalt kasutama. Sellest on aga tohutult kahju. Nüüd on mindud poleerimisega nii kaugele, et klaas enam ei sära, vaid kipub tuhmuma.

1 Madis Kolk, Tragöödiamudelite psühholoogilised tajutingimused. – Postimees 4. III 2019.

2 Pille-Riin Purje, Helge suguvõsakomöödia. Hiirelõksuga. – Virumaa Teataja 15. IX 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht