Tõnu Tamm 22. XI 1942 – 14. VIII 2021

Tõnu Tamm lõpetas 1961. aastal Tartu I keskkooli ja 1965. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Aastatel 1965–1976 töötas ta Tallinna Riiklikus Noorsooteatris näitlejana, 1977–1992 Draamateatris (1977–1988 näitejuhina) ja 1994–1998 Nuku­teatris näitlejana ning 1999–2010 Estonias näitejuhina.

Otsekohe meenub Tõnu Tamme rollidest Väikevend. Eks see olene ka meenutaja vanusest, aga lüürilise hingega Väikevend, kes mõtliku vaatlejaloomusena küll Karlssoniga koos hullas ja möllas, aga isegi rõõmsameelsena jäi ikka igatsevaks, on Tammele omane roll. Samal ajal mängis ta unistajat Arno Tali oma õpetaja Voldemar Panso lavastuses „Kevade“.

Ent ühelt sugestiivselt teatrifotolt vaatab vastu ootamatu tegelane, Tammsaare härra Bõstrõi Panso lavastuses „Inimene ja revolutsioon“. Nii eluiga kui ka elukogemust mööda poleks see justkui saanud olla tollal alla 30aastase näitleja roll. Ometi kiirgab päevapildist kummalist saladust. Ja aastate pärast ilmub järsku Mefistofeles (Nukuteatri „Faustike“, 1995), kes tegutseb elusuuruse isandana keset nukkude universumit, vilgas ja liikuv, kavalate sädelevate silmadega, iginoor, muretu mängur – olemuselt vaatleja temagi.

Erisuguseid tundetoone ja meeleolusid sisaldab näitleja elutee. „Kitarre käes ja mantel üle õla …“ laulis Tamm amüsantses duetis Kaarel Kilvetiga. Laulud on alles, neist hoovab stiili, vanaaegset ja vaimukat härrasmehelikkust, huumorit ja väärikust. „Oh armastus, sina kallis magus mesi …“ oli ja jääb Noorsooteatri (praeguse Tallinna Linnateatri) konkurentsituks menulavastuseks. Sealt see lauluduo alguse sai ning kestma jäi.

Tamm oli ka lavastaja. Tema teatritruudust kinnitab järjepidev lavastajatöö kodukandis, harrastajatega, kümme lavastust Kuusalurahva teatris, alates aastast 2012.

Ja muidugi maalikunst. Erinevalt näitleja kaduvast loomingust jäävad maalid alles. Maskide maalid, mille olemuse on Tõnu Tamm näituse puhul sõnastanud nõnda: „Elu on üks suur teater ja maske kannavad kõik, nii on julgem arvata, et me oma mina nõnda varjame ja hoiame. Eks need pildid üldistuse poole püüa, aga kui nad kedagi meelde tuletavad, siis sellepärast, et olen proovides oma kolleegide näojooni uurides ja tundma õppides neid maske visandanud“ (TMK 1989, nr 5). Taas paotub vaatlejahing. Eestimaa orhideede maalimisest sai Tammele haruldane kirg ja loodusetundlik kutsumus. Kordumatu on iga õis ja iga pilt.

Ka kirjutamine on maalimine, sõnadega pildi jäädvustamine. Tamme kirjapandud vinjetid teatrimaailmast on taktitundeliselt märkavad, toonitatult subjektiivsed – nagu teatri puhul ainuvõimalik. Hea, et need on ilmutatud, aga küllap neid on alles rohkemgi. Nii avavad sõnad koos portreteeritavaga alati ka portreteerija.

Näiteks „Pilvede värvide“ proovipäeviku katked („Teatrielu 1983“), kus Tamm tõdeb: „Loominguprotsessi üles kirjutada on raske, pisut mõttetugi. Aga siiski tundub äkki mõni mõte, ütlus, liigutus, vaade, meeleolu, misan­stseeni sünd niivõrd põnev ja huvitav, et tekib vajadus see meelde jätta.“

Ja kütkestavad portreed, Helmi Tohvelmanist, Viive Ernesaksast, Velda Otsusest … Ainulised nähtused – nagu looduskaitsealused lilled. Koos Otsusega mängisid nad luuletaja Toomas Liivi kuuldemängus „Pesukaru ja kummaline poiss“ (1973), see kohtumine jäi mõlemale osalisele hinge. Poeetiline hüvastijätt lapsepõlvega, veel üks lüüriline variatsioon kujuteldavast hingekaaslasest. Otsuse Pesukaru hella olemust ei anna kuidagi võrrelda Karlssoniga, Tamme Poiss on aga Väikevenna sugulashing. Tamm on tänumeeles meenutanud: „See kuuldemäng kukkus välja nagu tegelikkusest kõrgemal, olustikust väljaspool olev luuleline mõistukõne õnneotsingutest ja selle leidmise võimalikkusest, lahkumisest ja õnne möödumisest.“

Värvikad dünaamilised mosaiigikillud Ernesaksast lõpetab Tamm nii: „Inimest vaadates me justkui kogume kilde-killukesi kokku, ja igaüks vastavalt oma arusaamisele, maitsele, inimese mõistmisele püüab neist luua mosaiigi. Mosaiik tuleb aga selline, nagu ta tuleb. Nendest välistest kildudest. Aga kas see on õige? Ei tea!“ („Teatrimärkmik 1971/72“).

Õpetaja Tohvelmanist sündis hiljem raamat „Helmi, õpeta meid tantsima!“ (2013). Aga varasemas portreeloos „Minu õpetajale – aednikule“ („Teatrimärkmed 1965–67“) on tabav kirjeldus, kuis sündis liikumisjoonis lavastusele „Väikevend ja Karlsson katuselt“: „Liikumise aluseks on kõnd katusel. Tähtis polnud olustikuline kribu-krabu, eluline täpsus, vaid kujundi täpsus, väljenduslik tõde. Kogu liikumine on vallatu, nagu lapse fantaasiast sündinud.“

Niimoodi selginevad ka mälestused. Ajapikku. Rahunedes. Kujundlikuks kristalliseerudes.

Tõnu Tamm saadetakse ära pereringis. Urn sängitatakse mulda Eesti Teatriliidu matuseplatsile Metsakalmistul.

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

Eesti Draamateater

Tallinna Linnateater

Eesti Noorsooteater

Rahvusooper Estonia

Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia lavakunstikool

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht