Seelikualused lood
„Opus tempus”: sissevaade väljapoole.„Opus tempus”, koreograafia ja esitajad Mari Mägi ja Kaja Lindal, muusika autor Monika Mattiesen (flöödil), harfil Liis Jürgens, klavessiinil Ene Nael, kandlel Kristi Mühling. Valgus- ja kujunduskunstnik Inga Vares, jumestuskunstnik Anu Konze, liveelektroonika ja heliteostaja Tammo Sumera, valgustehnik Rene Jõhve. Märtsi alguses esietendasid Insightout Company ja Küberstuudio Kumu auditooriumis muusika- ja tantsulavastuse „Opus tempus”. Tossumasinad, hämar ja sirmide taha peidetud lava ning esimesest noodist alates pastelsusest kauged kõlavärvid tekitasid kohe kergelt kummastava meeleolu. Varsti sirmid kaugenesid ja saabus valgus. Hiigelsuurte seelikutega tantsijannad panid kavalad näod ette ja asusid tempusid tegema. Seelikute all juhtus nii mõndagi.
Lavastuse koreograafid ja esitajad Mari Mägi ja Kaja Lindal said inspiratsioonitõuke loodusest ja Mike Warroli baroklikest maalidest. Olgugi barokk ja looduse imiteerimise püüdlus sisuliselt ühe puu viljad, moodustasid elegantsed kummardustantsud vaheldumisi mitte just nii elegantsete klugiseva kana motiividega piisavalt sürreaalse kompoti, mille maitse ühtaegu nii tõmbas kui pelutas. Vaevalt sirmi tagant välja saanud, läksid tantsijad jälle peitu. Seekord oma seeliku alla. Kaharatest kehakatetest välja kasvavad pepud koos eenduvate jalgadega olid nii innovatiivsed, et tantsijannad kuskil seal seeliku all ununesid täiesti. Jalad mängisid käsi ja käed mängisid jalgu. Kehaosad läksid täitsa sassi ja see andis hea pinna järgnenud merikarpe, lilleõisi, kilpkonni ja keda tahes kujutavatele etüüdidele.
Toimus äraspidine loodusvaatlus, oma meelevalda rakendades võis näha erinevaid elukaid elamas oma elu. Või hoopis manada silme ette hiiglaslikke viljakusega seotud kujundeid: elevandiluutornidena kõrguvaid rindu, suuri üski, mis ometi õrnad kui lootoseõis. Mida keegi näha ihaldas, seda ta ka sai. Potentsiaalsus sai aktuaalseks nii mitmel moel, kui inimesi saalis oli. Ja neid oli palju. Umbes poole etenduse ajal juhtus midagi hämmastavat: habrastest laval aina uuesti sündivatest imedest kasvasid välja inimesed – kaks tanude ja suurte seelikutega tantsijannat, kelle olemasolu alles pärast esimese hetke emotsiooni meelde tuli. Nad olid küll toredad ja naeratasid jälle kavalalt, aga ma veendusin taas, et mulle meeldivad inimesed kõige rohkem siis, kui nad ei ole inimesed.
Selles etenduse osas oli mu vaieldamatuks lemmikuks etüüd inimese ja kanaga (või hoopis paabulinnuga, kui soovite, eriti vahet ei ole), kus lind ahvis inimest ja inimene lindu. See mimeetiline meistriteos suubus vaikselt jälle barokimaigulisse laval heljumisse, mille taustaks Monika Mattiesen millegipärast oma flöödiga ennastunustavalt vehkis. Etenduse mõtteline kolmas osa kandis lavale palju suurema linnu. Üks tantsijannadest oli kasvatanud endale võimsad tiivad ja meenutas oma postapokalüptilist meeleolu kandvas pingsas etüüdis fööniksit, kes mitte ei tõuse tuhast, vaid on langemas tagasi tuhaks, pidades oma lootusetuses liigutavat viimast võitlust. Tehniliselt oli „Opus tempus” tantsijatele meeletu väljakutse. Niimoodi inimsusest väljuda on ikka paras temp. Lavastuse pealkiri räägib iseenesest küll oopusest ajale, mitte oopusest tempudele, mis minu silmis laval just sündis.
Kuid ma kasutan nüüdistantsuaegsele inimesele antud tõlgendusvabadust ja tembutamisluba – luua ja lõhkuda seoseid nagu hing ihkab. „Opus tempus’es” osalenud muusikud ei püsinud peaaegu üldse oma pillide taga: hõljusid ringi ja tantsisid niiviisi, et kippusid kohati päristantsijatega segaminigi minema. Oma pille, milleks olid klavessiin, flööt, harf ja kannel, käsitsesid nad just nii eksalteeritult, kui Monika Mattieseni kirjutatud variaabel-eksperimentaalne muusika nõudis. Kohati hakkas selle mõjul isegi natuke hirmus, aga helged ja hoogsad üldises kontekstis lausa jaburalt rõõmsana kõlavad baroksed viisijupid siin ja seal tasakaalustasid needki tunded. Muusika- ja tantsulavastust „Opus tempus” võis jälle näha Sõltumatu Tantsu Ühenduse ja Kanuti gildi saali korraldataval Uue Tantsu festivalil, seal sai nautida lavastuse pikemat versiooni. See etendus on hea võimalus minna vaatama inimesi, kes kõigepealt end inimnahast välja tantsivad ja hetk hiljem tipivad malbe naeratusega ringi kui barokiaja daamid, kes on just lõpetanud teejoomise. Insightout Company kutsub pealt vaatama sissevaadet väljapoole.