Põhjuste ja tagajärgedeta paarisuhe

„Stseenid ühest abielust“ lavastustervikul näib puuduvat kontseptuaalne režiiline raam, põhjendus, miks ja milliste rõhuasetustega see (vana) lugu just nüüd on uuesti lavastatud.

MADIS KOLK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Skene Katus Kunstile ja Kujunduskuuri „Stseenid ühest abielust“, autor Ingmar Bergman, tõlkija Anu Saluäär-Kall, kunstnik-lavastaja Kristjan Suits, dramaturg-lavastaja Mehis Pihla. Mängivad Evelin Võigemast, Märt Avandi ja Kersti Heinloo. Esietendus 15. VII Pärnumaal Kaelasel Jaanihanso siidrivabrikus.

Maikuus rääkisid Evelin Võigemast ja Märt Avandi telesaates „Hommik Anuga“ suvelavastuse „Stseenid ühest abielust“ saamisloost ning sealt sai teada, et soov ja idee tärkas näitlejail endil, ent kuna samal ajal ja neist sõltumatult oli „Stseenide …“ mõte tulnud ka Kristjan Suitsul, otsustati jõud ühendada ning kutsuda juurde ka dramaturg Mehis Pihla. Nii ongi lavastusel kavalehe järgi mitu lavastajat: kunstnik-lavastaja Kristjan Suits ja dramaturg-lavastaja Mehis Pihla. Vaatamismulje põhjal näivad aga põhilavastajad olevat peaosatäitjad Võigemast ja Avandi ise.

Seda on riskantne väita, sest Võigemasti ja Avandi mäng on nauditav, ning kuidas siis otsustada, et see on üksnes nende endi teene, mitte lavastajatega koostöö tulemus. Kuid lavastustervikul näib tõepoolest puuduvat kontseptuaalne režiiline raam, põhjendus, miks ja milliste rõhuasetustega see (vana) lugu just nüüd on uuesti lavastatud.

Ma pole kindel, kas kogu Bergmani looming tervikuna, eriti tema suhtedraamades sisalduv ja paljuski autobiograafiline aines, on läbinisti üleajaline, üldinimlik ja üldistusjõuline, et kõnetada meid igavesti. Jah, ega inimloomus ajas tõesti palju muutu, nõnda siis vaevalt ka inimsuhted, kindlasti pole aga Bergmani alusteosel enam oma sünnihetkega (1973. aasta) sarnast mõju abielu kui ühiskondliku institutsiooni mõtestamisele – ning seda kinnitab ka lavastus, jättes selle tasandi suuresti fookusest üldse välja.

Psüühilises mõttes sadomasohhistlik paarisuhe, mida Bergman Johani ja Marianne näitel kirjeldab, sisaldab kahtlemata palju allhoovusi ja variatsioone, ent kui see päädib lõpuks ikkagi vaid tõdemusega peategelaste kõikevõitvast armastusest, siis oleks huvitav näha selle käänulise teekonna kõiki kurve ja karisid, tõuse ja langusi, tugevat lavastajavisiooni, mis aitaks need stseenid kokku põimida nii, et ei saaks varjuda pretensioonitu originaalpealkirja taha. „Stseenid ühest abielust“ võis Bergmani ajal kõlada kui julm sissevaade abielu olemusse, nähtud lavastus hoidub aga hinnangutest ja rõhuasetustest, laval ongi lihtsalt stseenid ühest abielust.

Bergmani originaali on kõnealuses lavastuses tuntavalt kärbitud nii tegelaste arvu kui ka tekstimahtu. Kõrval­tegelastest on säilitatud vaid avastseenis elustiiliajakirjale intervjuud tegev ajakirjanik, keda mängib Kersti Heinloo. Teadmata kärbete tegelikku põhjust – võib-olla näiteks soov tuua materjal lavale võimalikult väheste vahenditega – tekib siin küll omamoodi kontseptuaalne tähendusvõimalus. Kavalehel tuuakse ära tsitaat Paul Taylorilt, kes ütleb, et kuna Bergmani filmis tundsid end ära paljud abielupaarid, algatas see laiema abieluteemalise ühiskondliku debati ja põhjustas Rootsis lahutuste arvu kahekordistumise.

Erinev ühiskondlik taust

Tahtmata kaugeltki väita, et abielu institutsioon ongi oma aja ära elanud, pole Bergmani „Stseenidel ühest abielust“ selles temaatikas ja võimalikus debatis enam kindlasti sellist rolli kui pool sajandit tagasi. Ja arvatavasti ei saa me ka omaenda ühiskondlikku kogemust üks ühele võrrelda tollase Rootsi mentaliteediga. Võime küll rääkida sellest, kuidas alles iseseisvuse saabudes hakkas meile läänemaailmast immitsema vabadusi, millest eelnevalt vaid Põhja-Eestis Soome televisiooni vahendusel aimu võis saada, võime rääkida mingist nõukogudeaegsest moraalikoodeksist, mis alles taasiseseisvumise ajal murenema hakkas, kuid terve see viiskümmend aastat Nõukogude Eestis ei lasknud meil tekkida ka sellisel ühiskondlikul silmakirjalikkusel, millest Bergmani publik 1973. aastal väidetavalt ärkama hakkas. Meil oli palju muud silmakirjalikkust ja kahepalgelisust, kuid samal ajal ka sovetlikud abielustseenid ühisköögiga korteritest. Abielu mõiste väärastus nii ühes kui teises kontekstis, kuid see on ajaline, mitte igavikuline osa inim­suhetest ning ilmselt ei vaja me oma probleemidega tegelemiseks Bergmani ühiskondlikku raami, küll aga tema teravat pilku puhtalt paarisuhte kohta.

Näitlejad Evelin Võigemast ja Märt Avandi mängivad igal hetkel võluvalt ja tühjade teatraalsete žestideta.

Siim Vahur

See, et Johan ja Marianne saavad Peteri ja Katarina kaudu oma suhet peegeldada ja nõnda vaatajale suhtemehhanismi justkui puust ja punaseks teha, võib hoopis takistada peategelaste endi suhtele keskendumist. Kõnealuse lavastuse trupp ongi sellest puhvrist loobunud, nad ei veereta vastutust ühiskonna kaela, nad ei näita näpuga, et teised ju ka, vaid võtavad kogu selle teatri n-ö põhiteema ehk inimsuhted kõige täiega enda kanda. Sama eesmärki teenib kohati ka võte, kus stseenide üleminekud toimuvad äkki, justkui poolelt sõnalt ja sõrmenipsu peale: ei mingeid põhjus-tagajärg-suhteid ja sündmuses urgitsemist, kõik toimub siin ja praegu kahe inimese vahel.

Võib küsida, miks ei loobutud siis juba ka ajakirjanikust, kuid Kersti Heinloo kannab selles intervjuustseenis peale sisulise tähenduse ka mingit lavastuse mängu- ja tajumootori käivitaja rolli. Bergmanil hakkas ühiskondlik paljastuslikkus hargnema juba tõsiasjast, et klantsajakirjas esitletaval musterperel on samuti probleeme ning fassaadi ja tegelikkuse suhe on kahepalgeline. See teadmine ei üllata vist tänapäeval enam kedagi. Üks vana tuttav, kes tegutses nullindatel Eesti seltskonnajakirjanduses, rääkis, et ei suutnud oma ametialase infopagasiga ühel hetkel enam siinses meedia- ja muus seltsielus osaleda, teades, kui paljud kas või presidendivastuvõttudel teenetemärkidega poseerivad ühiskonna alustalad kodus oma abikaasadel silmaalused siniseks taovad või nad tagatuppa lukustavad.

Lähisuhtevägivalla probleemidega oleme juba vaikselt tegelema hakanud, ka teatris – loodan väga, et ühiskonnas leiab see temaatika üha professionaalsemat politsei-, juriidika- ja meditsiinitoega käsitlust, nii et kunst saaks seda teemat kajastada ka oma eriomaste vahenditega, taandumata seejuures ideoloogiliseks ja tellimuslikuks trendivälgatuseks –, kuid see, millest Bergman kõneleb, ei olegi ju õigupoolest vägivald: see ongi mingis mõttes abielu ise. Veel kord rõhutan: see, et oleme pool sajandit pärast Bergmani teleseriaali esilinastust informeeritumad, ei tähenda, et peaksime olema kalestunumad või arvama, et abielu ongi mõttetu, lootusetu ning ajast ja arust rudiment.

Vastupidi, märkan praeguses ühiskonnas vastukaaluks eelmiste põlvkondade loobumistele, leppimistele ja resignatsioonidele nii teadvustatumat soovi tervete ja ausate inimsuhete järele kui ka ülikonservatiivseid aktsioone perekonna väärtustamiseks: Bergman ei suutnud järelikult algatada globaalset kombelõtvust. Küll aga ei saa me enam jahmuda, kui loeme lehest, et isegi nemad, armastatud staarid, poliitikud ja arvamusliidrid, läksid lahku, ehkki alles pool aastat tagasi vaatasime ühe või teise ajakirja kodu-erist idüllilisi stseene nende abielust.

Niisiis, Kersti Heinloo tegelane ei ehita lavastuse alguses üles mingit glamuurset fassaadi, mida siis vaataja silme all tükk tüki haaval murendama hakata, et vaataja võiks saada vapustuse ja valgustuse osaliseks, vaid ta juhatab sisse lavastuse realistliku tajuvõtme. Seda mitte üksnes temaatiliselt, vaid ka mängulaadilt, hoides kargelt vaos nii tegelaste kui ka näitlejate teatraalsed tungid. Kuigi Heinloo pärast seda stseeni enam lavale ei ilmu, võib ta ära tunda/kuulda ka telefonistseenis, kus Marianne üritab tühistada iganädalase traditsioonilise lõunasöögi oma vanematega: lavastuses ei ole tühje teatraalseid žeste ega n-ö kõrvalerääkimisi: mängulaad on pigem filmilik, kaamerale, reaalsele partnerile, lähedal istuvale publikule. Kõikvõimalikud abstraktsed ühiskondlikud üldistused on välja puhastatud ja Heinloo laval olek annab selle tajuhelistiku.

Kahe näitleja duett-duell

Mida selle võttega siis saavutatakse? Me näemegi kahe hea näitleja duetti-duelli, võimalust mängida lahti erisugused suhteregistrid nii, et seda ei segaks ükski dramaturgiline lisatakistus, olgu selleks siis „härra, teile on kiri“ või deus ex machina. Laval ei ole ühtki filosoofilist kontseptsiooni ega sotsiaalset üldistust, kõik, mida publikuna tajuda saame, on näitlejate võimuses ja see, mis ei ole, annabki meile kätte teadmise sellest, mis ei ole inimese kätes. Kuna mõlemal näitlejal on nii tugev traagikupotentsiaal kui ka koomikuslepp, ei saagi teadmine, et abielus on nii muret kui ka rõõmu, nii võimalusi kui ka võimatust, nii lahutusi kui ka taaskohtumisi, pääseda mõjule kontseptuaalse lõppsõnumina.

Võigemastil ja Avandil on kõik abielu võimalused algusest peale paralleelselt töös ning kuigi nad haldavad neid võimalusi meisterlikult – nagu juba alguses öeldud, see tundubki olevat rohkem näitlejate kui kahe lisalavastaja teos –, avaldubki siin režiiraami puudulikkus. Võrreldes seda Bergmani originaali või varasemate Eesti lavastustega (neist kolmest on mul nägemata Toomas Suumani Rakvere lavastus), ei saa me jälgida Marianne rollikaart, tema emantsipeerumist.

Ent nagu juba öeldud, kõnealuse lavastuse kontekstis, kus mõlemad näitlejad panevad kohe mängu kogu oma pagasi ega kuluta vaataja aega aegunud ühiskondlike mustrite murdmisega, olekski see üleliigne. Veel veerandsajandi taguses Kersti Kreismanni ja Martin Veinmanni partnerluses oli intervjuustseenis selgelt tajutav võimusuhe, mis siis lavastuse käigus hakkas omandama uusi varjundeid ja tähendusi. Veinmanni Johani füüsiline rünnak Kreismanni Marianne suhtes pani võpatama.

Avandi suurustlev hoiak intervjuus ei jäta algusest peale muljet ei mehe tõsiseltvõetavusest ega ka kramplikust püüdest macho’na mõjuda, vaid ta avab juba avastseenis kaardid oma kergluse kohta. Hilisemad dialoogid ei süvenda veendumust, et Johan murduks ja muutuks elutakistuste tõttu: tuleb välja, et tal lihtsalt ei olegi mitte kunagi ega mitte kusagil hea. Abielu Mariannega on turvaline, aga seda ei murenda mitte (Rootsi) ühiskonna peale surutud rutiin ega kohustuslikud lõunad abikaasa vanematega, vaid ta väsib ja tüdineb üleüldse kõigest. Nagu ka järgmisest ja ülejärgmisest suhtest. Taaskohtumised Mariannega pakuvad pärast lahutust (mida ta samuti otsusekindlalt allkirjastada ei suuda) lihtsalt vastutusest vaba vaheala. Alandav suhtumine naisesse seisnebki selles, sest muudes vastasseisudes, seesama füüsiline rünnak kaasa arvatud, ei jää Võigemasti Marianne talle kordagi alla. Ka mitte malbe pereemana napisõnaliselt intervjuud andes, püüdes piinlikkustunnet varjates abikaasa veiderdamist pisutki tasakaalustada.

Näitlejad mängivad igal hetkel võluvalt, ja nagu öeldud, tühjade teatraalsete žestideta, küll aga on peaaegu iga stseen või lause kehastatud erisuguses mängustiilis. Hetkiti on sügavalt psühholoogilist traagikat, on (post)modernset irooniat äsja öeldud lause enda pihta, kohati kasutatakse koguni klounaadižanri – kui publik on nii lähedal, siis on raske neljandast seinast aeg-ajalt mitte läbi komistada.

Näitlejaülesande mõttes on kärped ja stseenide järsud üleminekud huvitav proovikivi, aga režiiliselt jääb sellest tulenev ülal oletatud kontseptsioon ikkagi harali: laval kõlavate lausete põhjused ei ole nähtavad. Mitte millelegi ei ole võimalik lõpuni kaasa elada, kuna ei tooda esile ei olukordade põhjust ega tagajärge. Seda võib pidada taotluseks, kuid sel juhul moodustubki laval paarisuhe, kus mõlemad – tsiteerides kultusmultikat „Pontu Pitsul külas“ – „tahavad, kuulavad transistorit, tahavad, söövad kisselli”, aga kõike seda kordamööda, siis, kui tahavad.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht