Pildikesi peaaegu elulähedasest linnaelust

Neli näitlejat toovad 14 pildis rohkem kui 20 tegelase kaudu vaatajani pealtnäha pikantsed, kohati naiivsed ja triviaalsedki, ent omamoodi vaimukad urbanistliku argipäeva episoodid.

RAIT AVESTIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook

VAT-teatri „Tallinnville“, autor-lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Jaanika Jüris, helilooja Sander Mölder, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Sander Põldsaar. Mängivad Henessi Schmidt, Piret Krumm, Ago Soots ja Margo Teder. Esietendus 12. XI rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Helen Rekkori uuslavastus „Tallinnville“ manas justkui automaatselt ette mingid pildid või kogemused seoses Oskar Lutsu „Tagahooviga“, mida on teatrites mängitud sellelgi kümnendil. Kui Lutsu kaleidoskoopilises jutustuses antakse elulähedaselt edasi 1930. aastate väikese puust linna agulirealismi ning tegemist on kireva läbilõikega ühiskonna mitte just kõige ülemistest kihtidest, siis „Tallinnville’is“ tehakse justkui sedasama, aga aeg on ligi sada aastat edasi läinud.

Vaatamata sellele, et Rekkor on oma näidendis asetanud tegevuse üsna konkreetsesse paika (küll pisukeses kunstiväändes, nagu Lutsu Paunveregi) ning paralleel „pildikestega Paunverest“ on varmas tekkima, ei ole „Tallinnville’i“ puhul kohamääratlus üleliia tähtis. Pigem mõjub see reklaami või võttena, et rõhutada lavastuse aja- ja kohaspetsiifilisust ehk siis kõnetavust siin ja praegu. Näidend on kõnekalt nüüdisaegne niigi ja toimib hästi ka ilma geograafiliste kitsendusteta.

„Tagahoovis“ ja ka „Tallinnville’is“ kujutatakse elu linnas, ent eelkõige käsitletakse siiski inimese käitumist ja mõttemaailma, mis saab seesuguseks vormuda (ainult?) linnas, või mis muutub linnas (paratamatult?) niisuguseks. Rekkor muidugi ei vastanda oma lavastuses linna ja maad ega tegele ka n-ö õigete ja valede inimeste vastandamisega. „Tallinnville’is“ näeb tavalisi tänaseid (tegelikult homseid) inimesi, kes on justkui üksi(kud), kuid tänu IT-valdkonna tormilisele arengule on üksiolek saanud teise tähenduse. Õigemini: kas juba praegu, rääkimata lähitulevikust, saab üleüldse päriselt omaette olla? Üksik küll, aga kas ka üksi olla?

Piret Krummi pedagoog, kelle juurde tuleb üks tema õpilasi (Ago Soots) hinnet ja raha välja pressima, teeniks meie õpetajaskonnalt nii näitlejatöö kui ka revolutsioonilise tegutsemise eest tugeva aplausi.

Siim Vahur

Lavastuses näidatakse olukordi, kus igapäevaelus vahetab juhuse välja või on juba vahetanud tehisintellekt, mispuhul tõuseb esile klišeeküsimus, kas juhime ennast ise või juhitakse hoopis meid. Või mis tehisintellekt – kuidas ja kui kaugele areneks paljudest väikestest piltidest koosnev „Tallinnville“, kui kas või ühel tegelasel poleks mobiili? Ei kao ka tulevikus vajadus teise inimese järele ega lõpe sellesuunalised otsingud. Aga kas ilma IT-alase järeleaitamiseta ollakse üldse suutelised teineteist leidma?

Lavastuse 14 pildis toovad neli näitlejat rohkem kui 20 tegelase kaudu vaatajani pealtnäha pikantsed, kohati naiivsed ja triviaalsedki, ent omamoodi vaimukad urbanistliku argipäeva kergete puäntidega episoodid. Kuigi otseselt ei ole lood ega tegelased (mõne erandiga) omavahel seotud, moodustavad pildid ja tegelased siiski terviku, justkui novellipõimiku, nagu autor on ise sõnastanud. Kui arvestada piltide arvu ning lugudes tehislikkuse ja inimlikkuse koos- või vastasmõjul tekkinud poeetilisust, siis võiks „Tallinnville“ olla ka soneti pealkiri. Või koguni sonetipärja pealkiri, kui arvestada kordusi ja põiminguid (ning teha seejuures suuri mööndusi).

Lavastus, kus väike hulk näitlejaid peab tegema mitmeid eriilmelisi rolle, seab nii näitlejad kui ka lavastaja põhimõtteliste küsimuste ette. Vähemalt esietenduse põhjal tundus, et lavastaja on panustanud eelkõige loo sujuvale kulgemisele ning sõnumi edastamisel on toetutud pigem tekstile. Henessi Schmidt, Piret Krumm, Ago Soots ja Margo Teder täidavad igati rahuldavalt ette antud skeemi ning ei saa välistada, et nende pigem tasased kui reljeefsed rollilahendused on olnud taotlus. Ehk siis tegelaste kokkusulamine, mõningane markeerimine võib teenida kontseptsiooni. Oleks siiski oodanud lavastajalt kindlamat kätt näitlejatöödega jändamisel, igakülgset peenhäälestust. Ilmneb ju asja tõsidus, olgu olukord traagiline või koomiline, eelkõige näitleja kaudu.

Selles mõttes on Piret Krummi tegelased vahest kõige täpsemad ja ühtlasi ka mitmetahulisemad. Krummi pedagoog, kelle juurde tuleb üks tema õpilasi (Ago Soots) hinnet ja raha välja pressima, teeniks meie õpetajaskonnalt nii näitlejatöö kui ka revolutsioonilise tegutsemise eest tugeva aplausi. Pingestatud stseen leiab aset ka kinnijäänud liftis, kus Krummi ja Henessi Schmidti tegelased leiavad teineteist kui inimesed, kuigi esindavad ühiskonnas äärmusi. Margo Tedre ja Krummi tegelaste vahel toimuvas koomilises stseenis käib mees naisele peale, et too saaks kaua oodatud lapse oma endise mehega, kuna geenitest näitab selle mehega märksa paremat sobivust.

Lavastaja Helen Rekkori ja VAT-teatri koostöös on viimastel aastatel sündinud mitu lavastust nüüdisaegses linnakeskkonnas vohavate suundumuste ja ohtude kohta. Sellise lavastusjoone juurutamine või järjepidev praktiseerimine on mitmes mõttes tänuväärt. Loodan, et nende teemade ja esituste peenhäälestamine kogub järjest hoogu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht