Palgamõrvarid ja marjakook

Nagu Pinteril ikka, on „Tumm teener“ küsilausete poolest rikas näidend. Vastused on vahelduvalt adekvaatsed, ebaadekvaatsed ja arusaamatud. Või puuduvad üldse.

VEIKO MÄRKA

VAT-teatri ja EMTA lavakunstikooli „Tumm teener“, autor Harold Pinter, tõlkijad Anu Lamp ja Andreas Aadel, lavastaja Andreas Aadel, juhendaja Anu Lamp, kunstnik Grete Rahi, helikujundaja Kirill Havanski, valguskujundaja Sander Aleks Paavo. Mängivad Jan Erik Ehrenberg ja Simo Andre Kadastu. Esietendus 21. II rahvusraamatukogu teatrisaalis.

EMTA lavakunstikooli XXIX lend paistab olevat oma avalikes etteastumistes sattunud peamiselt rohkem kui saja aasta vanuse Ida-Euroopa näitekirjanduse võrku: Anton Tšehhovi „Liiga palju armastust“, Maksim Gorki „Päikese lapsed“, Oskar Lutsu „Laul õnnest“ ja August Kitzbergi „Tuulte pöörises“. Seetõttu on jäänud üldsusele teadmata selle koosluse hoiak tänapäeva ja isegi lähimineviku Eesti eetilistesse ja kunstilistesse sõlmprobleemidesse. „Valgete vete sina“ kui peaaegu puhas tantsulavastus seda lünka ei täitnud. Muidugi on huvitav vanu asju tolmukorra alt välja tuua ja läikima lüüa, aga ega nende vanus sellest muutu.

Samuti on sellele kursusele iseloomulik nende lavastuste kõrgem tase, kus on vähem näitlejaid. Nii mängis Tšehhovi interpreteeringu kolmes vaatuses igaühes vaid üks paar üliõpilasi ning kogumulje oli ühtaegu armas ja särav. Ka „Tummas teenris“ on tegelasi vaid kaks, lavastus on lühike ja kaasahaarav ning kogumulje sümpaatne.

Harold Pinteri „Tumm teener“ on samuti kirjutatud ammu, 1957. aastal ehk ajal, mil Eesti lavadel lõid laineid Villem Grossi „Ankeet“ ja Egon Ranneti „Südamevalu“. Siiski mõjub see täiesti tänapäevaselt. Erinevalt realistidest Gorkist ja Kitzbergist ei saa „Tummale teenrile“ moodsa teatri seisukohalt midagi ette heita – see on tinglik, müstiline, pingeline, mänguline ja kontsentreeritud. Muuseas, äsja möödus esimese Pinteri teose eestikeelse tõlke ilmumisest pool sajandit – „Sünnipäevapidu“ (LR nr 2/1970).

Loo tegelasteks on kaks palgamõrvarit, kes igavlevad endise restorani mahajäetud köögis. Oodatakse käsku töö alustamiseks. Ohvri isik pole teada, käsu andja samuti mitte. Käsk viibib ja meeste omavahelised pinged muutuvad aina tugevamaks. Kellegi teise peale neid välja valada ei saa ning palgamõrvarid pole ka sellised tüübid, kes enne tööleminekut käsipõsakil tukastaksid. Kõigele lisaks puudub raha isegi toidu ostmiseks. Õnneks hakkab üles-alla liikuma salapärane köögilift, mis toob meeste igavasse ootamisse üllatavat vaheldust. Hakkavad saabuma tellimused ja olukorra absurdsusest hoolimata teevad mehed tõsiseid pingutusi nende täitmiseks. Isegi marjakook, mille üks teise eest ära peitis, ohverdatakse saladuslikule liftikasutajale. Ehkki tellitud oli hoopis praad.

Loo tegelasteks on palgamõrvarid Ben (Jan Erik Ehrenberg) ja Gus (Simo Andre Kadastu), kes igavlevad endise restorani mahajäetud köögis. Oodatakse käsku töö alustamiseks.

Siim Vahur

Nagu Pinteril ikka, on „Tumm teener“ küsilausete poolest rikas näidend. Vastused on vahelduvalt adekvaatsed, ebaadekvaatsed ja arusaamatud. Või puuduvad üldse. Lõpplahendus jääb õhku rippuma, ent on ennustatav.

Lavastuse teema on igahaljas, sest palgamõrvarid pole vahepealsete kümnendite jooksul kultuurivallast kadunud. Vastupidi, neid on kõvasti lisandunud, eeskätt muidugi filmides ja teleseriaalides. Kõik „Kättemaksukontori“ vaatajad ilmselt mäletavad veel, missuguseid õudseid asju saatis korda Mona Meningiit (Monika Tuvi). Aga nii temal kui ka Märt Avandil „Tujurikkujas“ ei tulnud kõik kaugeltki kõige paremini välja. Ei tule ka „Tummas teenris“. Seal ei tule kohe mitte midagi välja.

Ben (Jan Erik Ehrenberg) ja Gus (Simo Andre Kadastu) on Meningiidiga võrreldes arukad, laia silmaringiga traditsioonilised kujud, eeskätt muidugi selle tõttu, et neid töö ligi ei lasta. Jääb aega lehte lugeda, rääkida jalgpallist, teekeetmisest ja muustki. Kogemustest meestel igatahes puudust pole, see selgub dialoogist, ka koostöö on seni tõrgeteta sujunud.

Kahest tüübist on huvitavam Gus, sest temas on rohkem kahtlusi („Me oleme ju usaldusväärsed, Ben? Oleme ju?“). Kahtlemine on aga äärmiselt huvitav inimtegevuse liik, sest sõltub enam-vähem võrdselt nii emotsioonidest kui ka mõistusest. Kahtlevat inimest võib laval kujutada väga halvasti ja väga hästi. Kadastu jääb selle skaala positiivsele poolele. Gusi küsimused on huvitavamad kui Beni vastused: „See on natuke naljakas või mis?“ – „Ei, see ei ole naljakas.“ Kui Gus aga ise vastama hakkab, ei tule midagi tarka välja: „Mida sa nägid?“ – „Mitte midagi.“

Ben on lihtsam karakter, teda iseloomustavad võimuiha, hoolimatus, aga ka närvilisus („Saa üle sellest. Saa üle ja jutul lõpp.“). Kokkuvõttes on ta Gusist küll üle, aga brutaalsete vahenditega. Mistõttu Ehrenberg oma võimeid nii hästi avada ei saanud. Aga „Tumma teenrit“ iseloomustab äärmiselt tihe ja intensiivne koosmäng ning sellesse on mõlemad andnud võrdse panuse. Seda juba alates pikast ja põhjalikust ekspositsioonist, mida alustab Gusi aeglane, kuid paljuütlev ärkamine troostitu välimusega raudvoodis. Meeste elukutse ja tegevuspaigas viibimise eesmärk selguvad pikaldaselt ja järk-järgult. Pinge vaheldumine tõusu ja languse vahel on mõnevõrra mehaaniline, kuid seda korvab läbiva tunde – kärsituse ja selle mahasurumise – katkematus. Hoolimata lühidusest on „Tumm teener“ rikas nii süžeelise kui mängulise vahelduse poolest.

Kuna tegu on selle lennu ühe viimase diplomilavastusega (üldise olukorra määramatust silmas pidades võib-olla isegi viimasega), siis veel mõned üldistavad märkused. XXIX lennul puuduvad jõulist ühistunnet, entusiastlikku koostööd, kindlat iseolemise ja kõrgele lendamise tahet esindavad manifestid, nagu olid näiteks XXI lennu „Asjade seis“, XXIV lennu „Ahoi!“ ning ja XXVII lennu „Uhkus ja eelarve“. Puuduvad ka sisemise väikese grupi loomeplahvatused – nagu XXV lennu Kinoteater ja XXVII lennu teater Kelm. Nii et tegu on rohkem tolmupühkijate kui mässajatega. Aga millal siis veel mässata kui mitte nooruses?

Veel üks selle lennu omapära on vanemate tuntud näitlejate intensiivne kaasamine lavastustesse. „Tumm teener“ on üks väheseid, kus neid pole, ja lavastajagi on oma kursuselt. Kahjuks tuli selle võtte tõttu kursuse oma potentsiaal esile ähmasemalt kui varasematel aegadel.

Tagatipuks lisandus koroonaviiruse leviku tõttu kehtestatud eriolukord, mis tähendas kooli uste sulgemist määramata ajaks. Loomulikult ka uute etenduste ärajäämist – seda just ajal, kui oleks võinud õppides omandatut kõige kindlamalt realiseerida. Paraku on näitekunst eriala, mida on interneti kaudu tunduvalt raskem õppida ja õpetada kui matemaatikat või inglise keelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht