Martin Parri liivarannad kapitalismikriitikute tallata

Teatrikunstnik ja lavastaja Joel Väli: „Võib ju vaadata ka tühja kilekotti tuules lendlemas või kuulata munakeedukella tirisemist, aga lõpuks on näitleja liha ja luu ikka kõige elavam.“

KONSTANTIN KUNINGAS

Joel Väli on teatrikunstnik, kes aeg-ajalt kipub ka lavastama. Narva-Jõesuus 14. kuni 18. augustini kestval Tartu Uue teatri festivalil „Hungerburg“ esietendub tema lavastus „Back to the Beach“ („Tagasi randa“). Mängivad selles Grete Jürgenson, Henessi Schmidt, Doris Tislar, Sylvia Köster, Karl Robert Saaremäe, Sander Rebane, Kaarel Pogga ja Nils Mattias Steinberg.

Väli esimene lavastus „In memoriam Bellingshausen“ (VAT-teater, 2022), kunstiakadeemia stsenograafiaõppe diplomitöö, leidis sooja vastukaja. Laval liikus kaks etendajat-polaaruurijat – Ursel Tilk ja Markus Truup. „Lavaruumist õhkub eksistentsialistlikku ahistatust, aga need ei ole siin Estragon ega Vladimir, õigupoolest on nende kahe mehe rauge reipus ja Väli mikrokosmose reeglistik antibeckettlik: siin puudub pessimism ja ohvrienergia, puudub võimutaotlus või orjastatusetaju, on moraalne kohustus jääda eluvaenulikuski keskkonnas inimeseks ning seda tujudest sõltumata,“ kirjutab Meelis Oidsalu.¹ Väli teises lavastuses „Ballaad loomulikkusest“ (VAT-teater, 2023) võis leida samu jooni: napp tekst, pildiline keel ja üksik inimene.

Kaks asja. Esiteks: kunagi Narva-Jõesuus elades andis kiiresti tunda, et seal on ainult üks ja võrdlemisi spartalik pood, pidin kogu aeg Narvas poes käima. Teiseks: Steven Spielberg läks „Reamees Ryani päästmise“ rannastseeni filmimiseks kohale alles päev varem, et sõdurina olukorda kogeda. Võib-olla pole sobiv võrdlus, ent huvitav kindlasti, sest nägin filmi 25 aastat tagasi, teada sain selle fakti aga alles tänavu. „Back to the Beach“ on vabaõhulavastus, etendatakse rannas.

Nüüd on Narva-Jõesuus korralik pood, kaup pikkadel riiulitel ja loetavate etikettidega. Eks ta kuurortlinn ole. Süüakse ikka restoranis, noa ja kahvliga. Kusjuures silmasin promenaadil ka kaht putkat, kus müüdi täispuhutavaid rannalelusid ja muud Poola kaupa, nii et turumajanduse kaadervärk on tasa-tasa taasavastamas Narva-Jõesuu võlu. Tartu Uus teatergi on „Hungerburgiga“ justkui eesrindlik eelmainitu taaselustaja, viime eksootilisse kohta kapaga kultuuri. Loodetavasti jõuab publik ka kohale ning ongi mälestustesse vajunud suvituslinn taas jalul.

Spielbergi osas, kujutades ette rikast filmirežissööri liival rullimas ja toikaga ringi jooksmas: ilus ja inspireeriv. „Back to the Beach“ on niisamuti kohaspetsiifiline, ilma rannas peesitamise ja ringivaatamiseta ei tuleks midagi välja. Me saame kuu aega Narva-Jõesuus kohapeal proovida, lavastust vormida – privileeg. Tõenäoliselt sellist protsessi, liivarannal ja männimetsas, teist ei ole. See leiab lavastuses ka kajastust ja jõuab publikuni.

Väljapaistvate kujunduste poolest tuntud režissöör Wes Anderson soovis eelmise aasta „Asteroid Cityga“ teha filmi 1950. aastate teatrist. Tema filmid tulevad raamatu- ja filmisoovitustega. Lavastuse „Back to the Beach“ puhul on alusmaterjaliks briti fotokunstniku Martin Parri looming, kus on talletatud mitme kümnendi jagu randu, liivaseid tundeid ja juhtmotiive, aga mis veel?

Martin Parri looming on meile peamiselt vormiline, visuaalne pidepunkt. Eks nendest fotoseeriatest kumavad läbi nii mõnedki teemad, mis ka meid on suunanud. Ent sisu poolest toetume ka Guy Debordi „Vaatemänguühiskonnale“ – 1960. aastatel ilmunud teosele, mida peetakse selleaegseks kapitalismi­kriitika tüvitekstiks. Ta kasutab süsteemile omaseid vahendeid, lihtlaused-traktaadid teevad selle lihtsamini „tarbitavaks“. „Vaatemänguühiskond“ on ka selle poolest tabav, et tegelemaks visuaalse teatriga, pildi iluga, mängime meie niisamuti vaatemängu reeglite järgi. Olukorras, kus keegi on maksnud raha ja meie oleme kaup, pakume ennast.

Debordile lisaks on meil veel Mark Fisheri „Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole?“. Oma lihtsas keeles märgistab see samuti oivaliselt toimemehhanisme, milles elame. Peale selle olen tükk aega olnud vaimustuses Byung-Chul Hanist. Eesti keeles on temalt ilmunud vaid „Läbipaistvusühiskond“. Hiljuti tellisin portsu tema ingliskeelset kraami: „Crisis of Narration“ („Jutustamise kriis“), „Saving Beauty“ („Ilu päästmine“) jne – väga hea lugemine. Nii et Parri fotoseeriate avamiseks on meil sellised urgitsejad, mõtlejad, kapitalismi ja eluolu kriitikud.

Miks fotograafidele meeldib mustvalge, aga kunstnikele mitte?

Fotograafia on vahetum kui teised kauni kunsti vormid. Otsesem peegeldus tegelikkusest, selgem kujutis. Mustvalge ehk destilleerib rohkem reaalsust, puhtus aitab välja joonistuda … Kui McDonald’si kloun või Coca-Cola pudel võõbata halliks, siis oleks meil selgem, millega tegu. Me oleme ju visuaalselt tarbivad isendid, erilise haistmis- ja kuulmismeeleta. Seetõttu on meiega hästi lihtne trikitada, kohe oleme õnge otsas, kui kujutis on sobilik. Eks sellele turumajandus mängibki: auto läigib ja õhupall on punane.

Aga kui küsimuse juurde tagasi tulla, siis kunstnikke, kellele meeldib monokroomsus, on sama palju kui neid, kes töövahendina kasutavad värvi. Kõigile kõike, nagu turul räägitakse. Kellele värvi, kellele mustvalget.

Kas lavastuse pealkiri „Back to the Beach“ on mõeldud nostalgiliselt?

On tõesti, aga palju seal tagasivaatamist on … Võib-olla nostalgilise kaudu saab vaadata hetkeseisu, suundumusi, mustrit. Fisher on tabavalt kirjeldanud postmodernset umbteed: me oleme võimetud moodustama uusi mälestusi, oleme mingisuguses passiiv-häguses olevikus. Perspektiiv on kadunud, nii tagasi- kui ka edasivaatav.

Aga pigem sai pealkiri selline viitamaks põhjapanevale võimalusele, mille siinkohal mainimata jätan. Alusmaterjalide kriitilisusele vaatamata püüame lavastuses olla hinnanguvabad, ei tahaks näpuga näidata ja moraali lugeda. Muidugi oleks vaatemängule paslik ja omane valida pooli, polariseeruda, näppu viibutada. Aga lõppude lõpuks olen mina ja kõik me enamikus selle vaatemängu osa ning mängime lustlikult kaasa.

„Hungerburgi“ üks korraldajaid Ivar Põllu on festivalil mitme lavastusega. Egle Adams on kirjutanud oma bakalaureusetöö sellest, kuidas Põllu tegi 2015. aastal esietendunud lavastust „1987“.² Seal on humoorikaid kohti, näiteks see, et Põllu jooksvad ülestähendused olid enamasti kaootilised ühesõnalised märkmed. Põllu isiksusega oli ühe näitleja sõnul algul raske harjuda. Raske oli mõista, millal tegi lavastaja nalja ja mida mõtles tõsiselt. Jäi mulje, et Põllu hoiab palju informatsiooni endas. Ei olnud mõistetav, mida ta täpselt otsib.

Jah, Ivar Põllu on tõesti muhe mees, helge vaimuga ja peaga otsija. Eks lavastajad vist ongi suured müsteeriumid, olgu vaikivad või lobisevad. Põllu puhul tunnistan esimesest kohtumisest alates iga kord seda, kuidas ta tekitab oma olekuga ruumis usalduse. Tõelise usalduse. Võimas inimlik ja lavastajalik kvaliteet.

Tõsi, ka mina kirjutan omajagu ühesõnalisi sähvatusi. Eks kild killu haaval tuum kokku tulebki. Päev hiljem on nad loetamatud kirjamustad, aga miski sellest koondab ja suunab tervikut igatahes.

„Hungerburg“ on seotud muusikaga: toimub „Silent disko“, Liis Ring annab sööklakontserdi, Andreas Aadeli lavastust „Club Paradise“ mängitakse diskoklubis. Robin Williams kehastas filmis „Club Paradise“ ööklubi omanikku. Millised DJ-d on jätnud teile sügavama mulje?

Laveerin küsimusest kõrvale, sest olen DJ-de nimedega kimpus. Nad on nagu anonüümsed kardinalid, kes justkui mängivad isikukultuse piiriga. Aga muusikal on suves tõesti suur roll kanda. Tal on jõud ühendada ja killustada masse, panna vaenlased õlg õla kõrval lava ette või sulgeda inimhing kõrvaklapistatult iPodi. „Hungerburg“ on kantud kureeritud ja kureerimata helidest, olgu selleks siis plaadikeerutus, helikujundus või merekohin.

Oli „Hungerburgi“ puhul konkurentsi ka, kes millise ametimehe endale saab, kui korraga tuleb nii palju lavastusi ja muid ettevõtmisi? Lavastuse „Back to the Beach“ helikujundaja Markus Robamiga pole teil see esimene koostöö.

Ei, vaevalt, kõik teevad ikka seda, mida tahavad. Aga mis puudutab minu lavastuse truppi – nemad olidki selle lavatöö tõukejõud. Oleme sõpruskond ja meil oli salasoov vormida üks lavastus. Loodan, et see elukontakt on võimaldanud meil lustlikumalt tööle hakata ning protsess ei lähe suure ja vaevalise metatasandil filosofeerimise nahka. Kokkumängimiseks on meil head eeldused.

Kas on täiesti välistatud, et lavastust „Back to the Beach“ ka pärast „Hungerburgi“ näha saab?

Välistatud. See on ikkagi osa ühest suuremast tervikust ehk „Hungerburgist“. Aga selle trupi-sõpruskonnaga tahaksin ikka veel midagi teha. Mõtteid on.

Kui palju on lähiriikide teatritest midagi üle võtta?

Kindlasti, inspireerumiseks on materjali küll. Missugused on tuuled, suundumused, vormid ja teemad – neid näeb ainult siis, kui oma nabast kaugemale vaadata. Mulle näib, et globaalne kapitalism ehk kapital, millel pole kodumaad, on ülekantav nüüd juba ka kultuurile ehk siis häbitult õhku visates: kultuuril pole kodumaad. Mitte et ma fanfaariga takka kiidaksin, aga nii see on. Nüüdisajal teame ehk pareminigi, mis toimub tuhande kilomeetri kaugusel, aga mis meie kõrval sünnib, jätab külmaks.

Kui tähtis või vähetähtis on teile teatris sõna?

„Back to the Beach“ on minu kolmas töö lavastajana. Tõsi, üheski pole sõnu. Mulle meeldib jälgida muud. Maitse asi. Puudub huvi ja pole ka teadmisi, kuidas sõnaga töötada. Tagatipuks: aukartus sõna ees on suur, verbaalne on kuidagiviisi lõplik ja liialt mõistetav.

Lähiaja filmi- ja telemaailma mõjutas hiljutine WGA (Ameerika Kirjanike Gild) ehk stsenaristide streik. Mida arvata näiteks nõudest, et kuueosalisel sarjal peaks olema vähemalt kuus stsenaristi? Lepiti kolmega. Stsenaristid pooleldi ikkagi kaotasid. Raha tuleb juurde, kuid uute, mitte vanade asjade eest.

See melu seisab minust kaugel. On kodule lähemaidki intriige, meelepaha ja mõttekohti, mille kohta oma arvamust anda. Ma ei oska ettegi kujutada, mis on ühe Netflixi seriaali tootmine ja kuidas kuus stsenaristi kirjutavad üht seriaali. Ometi tekib iga kord, kui mingite gildide protestid seal kaugel toimuvad, hea annus kadedust. Sellist kollektiivsust on tore näha. On, kuhupoole pürgida.

Kas mõnest lavastusest on ilmnenud, et näitleja pole nii tähtis kui muusika või kujundus? Peaks ju olema?

Saab ju mitut moodi. Näitleja keha haarab ikka kõige rohkem, sest ta elab, ta kannab saladust. Võib ju vaadata ka tühja kilekotti tuules lendlemas või kuulata munakeedukella tirisemist, aga lõpuks on näitleja liha ja luu ikka kõige elavam. Me jagame selles ruumis aega ja see toob meid lõplikult kokku.

Kui oluline on teatris videokunst?

Vahendina on omal kohal. Oma tugevuse poolest on ta justkui heli ja valguse väike vend. Muidugi on oht seda kasutada niisama, efekti pärast, aga see videovaimustus on möödas – ilmselgelt oli sellel avangardistlik kasutusväärtus omas ajas – ning nüüd on see lihtsalt üks võimalik vahend teiste seas.

Lavastuses „Back to the Beach“ on teil esmakordselt trupis ka keha­dramaturg. Tänavusel olümpial teeb debüüdi breiktants. On breiktants sport või kultuur, kui hinnatakse nagu iluuisutamises, sport aga kuulub kultuuriministeeriumi valitsemise alla?

Ei liha ega kala. Tekib kohe võrdlus murumängudega. Nendes on gramm sporti ja sama palju kultuuri. Olümpiamängud on iseenesest tore kokkulepe, reeglitega mäng, põhjus, miks kokku tulla, aga tegelikult on need ju religioossed pidustused sportmängude vormis. Jääb arusaamatuks, mida me seal praegu pühitseme või kummardame. Inimvõimete piire? Kaubandussuhteid? Ergonoomilist oda või edevaid botaseid? Ilmselgelt mitte maailmarahu või usu­vabadust.

Millist negatiivset ja võib-olla ka positiivset vanamoelisust meie teatrikujunduses esineb?

Arvan, et meie teatrikunstnikud on heal järjel, ilumeelega ja leidlikud. Iseasi, kui palju on lavastajaid, kes seda oskavad oma hüvanguks kasutada, terviku rakendisse panna. Pean siinkohal silmas usaldusekrediiti, et kunstnik saaks oma tööga olla lavastuse teenistuses, aga seejuures ka ennast väljendada. Aeg-ajalt näib, et teatrikunstnik nagu polegi päris kunstnik, vaid täidesaatev instants tolmustel lavalaudadel. Et endale mitte jalga tulistada, mainin, et olen usalduse osas peaaegu õiget koostööd kogenud ja see oli avardav.

Mis rida Joel Väli stsenograafina teatris ajab?

Vist ei midagi originaalset. Selle maailma loomine iga lavastusega on siiamaani olnud see, mis mind kannustab. Ma pole mingit kreedot endale veel sõnastanud, aga küll jõuab. Kui see esimene kutsikavaimustus ja selliperiood lõpeb, tuleb juba mingisuguseid selgemaid püüdlusi, punktiiriga ridu.

Kuidas kulges kunstnikukoostöö Kadi Singiga „Metazoas“ (Tallinna Linnateater, 2023), kus jutustatakse suhete haprusest?

Puhas rõõm. Peale selle, et ta on mu abikaasa, sain temaga ka korraliselt kolleeg olla, ja see õnnestus hästi. Kaks pead on ikka kaks pead, parem kui üks. Meie teatris on ju nii mõnigi tandem ja nad toimivad hästi. Nii et loodan, et saan sellist kunstnike koostööd jätkata.

„Vaheaastas“ (VAT-teater, 2023) otsustab neiu võtta enne ülikooli vaba aasta. Mis selle kujundust suunas?

Olen Tiina Rebasele ja Aare Toikkale tänu võlgu. Mitte et see oleks nüüd teene olnud, aga nemad võtsid minu kui mehe metsast, kunstiakadeemiast, lavastama. „Vaheaasta“ oli foorumteater, nad sõitsid sellega ringi. Põnev, et nad foorumteatri formaadi üle hulga aja taaselustasid. Olid mingid praktilised asjad, loopõhised. Mis peamine, et oleks puhtaloomuline mänguväljak, plats, mis hoiaks ja toetaks näitlejat.

Tänavuses „Eesti Rahwa Edenduskunstis“ (eˉlektron, 2024) liikusid näitlejatena laval mehed, kes pole näitlejad, näiteks teie ja dramaturg Andreas Kübar. Oli kujundus seal oluline? Seinal seisis kiri „Volvo“.

Üldiselt ei olnud oluline, aga see detail oli. Kooliajal möllasime grupeeringuga BOT, see oli geriljaettevõtmine. „Eesti Rahwa Edenduskunst“ oli hea empaatiaharjutus-avantüür oma parimas tähenduses.

Rääkisime intervjuu alguses uue lavastusega kaasnevatest raamatusoovitustest, kuid suvel jagatakse ju ikka ka lihtsaid suviseid raamatusoovitusi. Nii on teinud näiteks The Guardian. Millised on teie soovitused?

Suvel loeksin just rasket ja tumedat kirjandust, sest ümberringi on kõik kaunis ja lopsakas. Ometi loen praegu Hani teost „Saving Beauty“. Filosoofi kohta kirjutab ta väga arusaadavalt. Suvel on seda ehk paslik lugeda, ilu keskel, eemal inimkäe puudutusest. Ma liigun tihtilugu mööda autoreid, s.t kui vaimustun, siis loen ainult üht loojat. Tekib suurem kaar ja seeläbi mõistmine. Ehk soovitaks suvesse ladusalt loetavaid ilukirjanikke Márquezt või Kureishit või Houellebecqi. Ja mõistagi lugege neid siis rannas.

1 Meelis Oidsalu, Joel Väli sümpaatne moralism. – Sirp 4. XI 2022.

2 Egle Adams, Ivar Põllu lavastuse „1987“ sünnilugu. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool 2015.