Mänguhimu siin- ja sealpool päris elu

Andreas Aadeli lavastatud „Mängu ilus“ on hästi põimitud spordi meelelahutuslik ja filosoofilisem tasand.

HANNA MARRANDI

Tartu Uue teatri „Mängu ilu“, lavastaja Andreas Aadel, dramaturg Elise Metsanurk, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits. Mängivad Elise Metsanurk ja Jan Erik Ehrenberg. Esietendus 17. X Tartu Uues teatris.

Tartu Uue teatri „Mängu ilu“ on Andreas Aadeli poeetiline ja vaimukas lavastus spordist ja võistluslikkusest. Laval on Elise Metsanurk ja Jan Erik Ehrenberg, kes astuvad üles iseendana, võistlejatena, sportlase-treeneri ja sportlase-fänni duona.

„Mängu ilu“ loojad lõpetasid tänavu kevadel koos lavakunstikooli. XXIX lennu üks meeldejäävamaid diplomi­lavastusi oli 2019. aastal etendunud „Valgete vete sina“, mille lavastas Renate Keerd. Selle lavatööga sarnast vaimu kannab ka „Mängu ilu“. Esiteks on Keerdi teater füüsiline, ja kuigi „Mängu ilu“ ei saa nimetada täielikult füüsiliseks teatriks, on selleski lavastuses oluline osa näitlejate kehalistel jõu- ja ilunumbritel. Laval räägitakse ju otsesõnu spordist ning seda kehalisuse kaudu kujutada on igati ootuspärane.

Valitud vormiga aga sarnasused ei piirdu. „Mängu ilus“ laval sündiv koosneb läbimõeldud juhustest, geniaalsetest stseenivahetustest ning näitlejate peenetundelisest vaimukusest, kandes edasi renatekeerdilikku vaimu. „Mängu ilu“ lõpustseengi sarnaneb Keerdi lavastuse rahu-pärast-kõike-lõpuhetkedega, kui publik saab veel saalis istudes hetkeks nähtu üle järele mõelda ning etendajad hinge tõmmata.

Tajuda, mitte analüüsida. „Mängu ilu“ on meelelahutuslik lavastus selle sõna parimas tähenduses. Publiku ette tuuakse Tartu Uue teatri kvaliteet, ent tutvustatakse seejuures ka etendajaid, kes on suuremale osale publikust veel võõrad. Kõnealuse lavastuse suurim väärtus on universaalsus. „Mängu ilu“ on sobilik vaatamiseks igas vanuses teatrikülastajale: seda saab süvaanalüüsida ja koorida kiht-kihilt lahti, kuid nauditav on ka lihtne vaatamiskogemus.

Kuigi žanriülesus võib teatris vahel tähendada kentsakat katset liikuda postmodernsuse suunas (see ei õigusta ennast sugugi alati), siis „Mängu ilus“ on piirialadel liikumine põhjendatud. Laval näeb kahtlemata füüsilist teatrit, ent peale selle on ka sõnakomöödiat ja suhtetraagikat. Ei saa unustada, et kõike ühendavaks teemaks on ju üldsegi sport. Kompott kõigest võimalikust toimib, sest stseenid on loomulikud ja põnevad jälgida. Vaataja ei tea kunagi, mis tuleb järgmiseks, kuid õnneks on see saavutatud sidususes järeleandmisi tegemata. Ilmselt on asjakohane tuua paralleel jõgiromaaniga, kus iseseisvad teosed moodustavad lõpuks mingil tasandil ikkagi terviku. Ka „Mängu ilus“ on stseene ühendav teema sama, ent teiseneb selle edasiandmise viis.

„Mängu ilus“ on laval Elise Metsanurk ja Jan Erik Ehrenberg, kes astuvad üles iseendana, võistlejatena, sportlase-treeneri ja sportlase-fänni duona.

Gabriela Urm

Võit üle kõige. Lavastuses on hästi põimitud spordi meelelahutuslik ja filosoofilisem tasand. Ühest küljest on võistlus alati mäng, kus kannustab kaasa lööma võiduhimu. Võistlus ärgitab ürgse iha olla teistest parem, parim – ning sellel ei pruugi olla motiveeritud põhjendust. Võistlust, nagu iga muudki mängu, võib pidada eesmärgituks ning selle eesmärk on kulgeda iseendas, nagu on leidnud Johan Huizinga filosoofilises uurimuses „Mängiv inimene“.* Sellist võistluslikku mängu on pealtvaatajatel ka põnev vaadata, kui tuntakse võistlejatega seotust: valitakse välja oma lemmik ja hoitakse talle pöialt, lootes, et too võidab.

Lavastuses on sulgpallimängu­stseen, mis algab rahumeelse edasi-tagasi põrgatamisega. Mängijad ei jõua nii kiiresti sihile, kui sooviksid, ning see ärritab neid. Mida enam ärritutakse, seda rohkem hakkab meeleseisund segama tulemuseni jõudmist. Kaob igasugune võimalus eesmärgini jõuda – just seetõttu, et tulemust nii hirmsasti tahetakse.

Lihtsa naerutamise kõrval lahatakse „Mängu ilus“ ka keerukamaid küsimusi, mis võivad spordimaailmas ette tulla. Kas loeb üksnes võit või ka see, kuidas võit on saavutatud? Eesti spordiilma viimastel aastatel kõigutanud dopingu­skandaale on lavastuses käsitletud peene huumoriga. Metsanurk ja Ehrenberg on selles stseenis kui kahepealine lohe, kelle üks pea tahab olla aus, teine aga muretseb vaid oma maine pärast.

Läbimõeldud muusikavalik. „Mängu ilu“ on vaatajale maiuspala: lisaks teatri ja spordi sidumisele torkab silma ka lavastuse läbimõeldud muusikavalik. Puuduvad üleliigsed illustreerivad helid, välja on valitud muusikapalad, mis toetavad stseeni kandvat mõtet. Etendajad ise laulavad muu tegevuse taustaks mängleva kergusega Ivo Linna repertuaarist tuntud lugu „Mäng on väikese inimese töö“, ent laval kuuleb ka teatrilegendi Jaan Toominga ette kantud pala.

Sportimisega seostub sageli kas kirglik huvi või vastasseis, mille juuri tuleb otsida tihtilugu kooliajast. „Mängu ilus“ on käsitletud teemat kergel toonil ja liigse hinnangulisuseta. Lõpuks on sport ju vaid mäng – nagu teatergi. Kes tahab, leiab lavastusest muidugi viiteid ka tõsisematele mängudele, mis on seotud ühiskonnaelu või suhetega, kuid „Mängu ilu“ puhul on peamine just tegemise ja vaatamise rõõm. Võtkem seda kui mängu.

* Johan Huizinga, Mängiv inimene. Kultuuri mängu­elemendi määratlemise katse. Varrak, 2004, lk 60–61.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht