Kui rokk oli mõnus ja popp

Lavastuse „Transiit. Peatage muusika“ sisu on lihtne kokku võtta: eestlaste ja ENSV eriline seisund NSV Liidu popmuusikas 30–40 aastat tagasi.

VEIKO MÄRKA

R.A.A.A.Mi „Transiit. Peatage muusika“, autor ja lavastaja Dmitri Jegorov, kunstnik Konstantin Solovjov. Mängivad Ivo Uukkivi, Jarek Kasar, Veiko Tubin, Martin Kõiv, Marten Kuningas, Pavel Botšarov ja Steffi Pähn. Esietendus 1. XII 2018 Narva Vaba Lava teatrikeskuses.

Uuslavastuse „Transiit. Peatage muusika“ žanrimääratlus on „dokumentaalne seljanka kahes osas“. Dokumentaalsus ei tekita küsitavusi, kümnete inimeste mälestused, mis lavalt kõlavad, mõjuvad ehtsalt, ausalt ja selgelt. „Seljanka“ on kahemõttelisem sõna, sest Eesti söögikohtades, vähemalt odavamates, on kombeks sellesse suppi toppida enam-vähem kõik muudest toitudest üle jäänud produktid ning roa gurmaanlik väärtus on enam kui kaheldav. Tuntud on ka seljanka tarvitamine pohmeluse leevendamiseks – tõdemus, mis samuti ei seostu teatrikunstiga. Ent küllap tulebki võtta seda ütlust kui eneseirooniat, mis teatavasti on intelligentsuse tunnus.

Lavastuse sisu on lihtne kokku võtta: eestlaste ja ENSV eriline seisund NSV Liidu popmuusikas 30–40 aastat tagasi. („Meie publik armastas oma staare.“) See, et paljud staarid olid eestlased, tulenes mitme põhjuse kokkulangemisest, aga kuna ajalugu ei alga „Transiidis“ mitte 1940., vaid 1975. aastast, pole põhjust neid loetleda.

Üldmulje on heitlik ja desorienteeriv. Üheks „Transiidi“ puuduseks on selle peamine voorus: väga põhjalik eeltöö, üle 900 lehekülje mitmekümnelt inimeselt kogutud mälestusi. Küllap pole paljude mälestused lavastuse tekstis üldse esindatud, aga ikka on vaatepunkte liiga palju ja need on hirmus harali. Nii ei ole esimeses vaatuses laval sündiv fookustatud, vaid on kaootiline, jutud pole igavad, aga tervikuks ei haaku.

Küll aga hakkab lavastus toimima alates sellest, kui aeg-ajalt haarab mõni näitleja üksinda veidi pikemalt publiku tähelepanu. Esimeses sellises stseenis annab Leningradi (?) noor (Pavel Botšarov) siiruse ja vaimustusega edasi muljeid oma sattumisest Eesti NSVsse, ühiskonda, kus isegi tassid, ümbrikud ja grillkanad olid teistsugused kui Pihk­vast Vladivostokini. („Oh jah, mõtlesin, kui õnnelikud inimesed nad on!“) Edasi läheb veel paremaks: pikem mälestustejada sellest, kuidas ansambel Vitamiin ja Marju Länik (Steffi Pähn) käisid Tšornobõlis tuumakatastroofi jälgede likvideerijatele esinemas, oli lavastuse emotsionaalseim ja ka süžee kaalukuselt keskne. („Ma ei ole näinud ühelgi kont­serdil, et inimesed nii palju nutavad. Nad lihtsalt nutsid.“) Teine vaatus oli tervikuna keskendatum ja seotum, kuid ilma eredate episoodideta.

Lavastus hakkab toimima, kui aeg-ajalt haarab mõni näitleja (fotol Ivo Uukkivi) üksinda veidi pikemalt publiku tähelepanu.

Mats Õun

Umbes pool teksti räägitakse vene keeles, seetõttu keskendub vaataja tähelepanu aeg-ajalt lae all jooksvale eestikeelsele tekstile kas või tõlke adekvaatsuse kontrollimiseks. Muidugi segab see vaatamist. Pealegi tekib mõlemat keelt valdaval vaatajal õigustatud huvi, milline näeb välja venekeelne tõlge, mis tõmbab tähelepanu veel rohkem lavalt eemale. Õnneks midagi väga rabavat seal ei toimu, süžeest arusaamisega probleeme pole.

Vene keelt räägitakse enamasti hirmsa aktsendiga. Kuid see pole peamine, vaid selle diskursuse kontsep­tuaalne mõttetus. Seda, et eesti näitlejad peavad eesti publikule andma etendusi vene keeles, ei nähtud isegi Stalini ajal. Võib ju vaielda, et lavastus on plaanitud mitte Tallinna (kus mina seda vaatasin), vaid Narva. Kuid mis seal vahet on? Narva venekeelne publik seda massiliselt nagunii vaatama ei tule, seda eeskätt mitte kehva keeleoskuse tõttu, vaid huvipuudusest. Nagu ka Tallinna venelased ei vaata eesti teatrit, olgu sünkroontõlke või tiitritega, neile jätkub Dima Bilanist. Kui kuuled Tallinnas eesti teatris vene keelt, järeldad endastmõistetavalt, et tegu on mõne Venemaa teatraaliga. Narva pole aga isegi mitte Tallinn.

Keele moonutamine läbi kogu lavastuse ei ole kuidagi põhjendatud. Ka rokk­ooperis „Ruja“ rääkis Margus Prangel kohati vene keeles, aga seal see ei häirinud, sest käis loomulikult rolli­kuvandi juurde. Tallinna Linnateatri ja Vene teatri „Teisest silmapilgust“ oli samuti kakskeelne, kuid seal aitas see veenvalt venelasi ja eestlasi vastandada, sest kõik rääkisid oma emakeeles ning tekitasid sellega ohtralt dramaatilisi konflikte. Kui „Transiidi“ vene keele purssimine peab olema panus Narva integratsiooni, siis on see vale sihtgrupiga ja nõrk panus. Kavalehel märgitud 47 informandist on vähemalt 35 eesti emakeelega, seetõttu mõjub nende jutt tõlkes kohmakalt ja ebatäpselt. Nagunii on näitlemine tõlkimine.

Muusikat on lavastuses küllaltki vähe ja jaotub kvaliteedi mõttes ebaühtlaselt. Suurepärane on Generaator M-i pala „Käed“ esitus kogu trupi aktiivsel kaastegevusel. Nii loo seade, liikumine kui ka sisseelamine väärisid aplausi, eriti säras Henrik Sal-Salleriks kehastunud Marten Kuningas. Emotsionaalselt tähtis on lavastuses Laskovõi Mai (Venemaa Modern Talking) loo „Belõje Rozõ“ („Valged roosid“) paroodia koos suurejoonelise tantsunumbriga. See on lavastuse väheseid naerukohti ning annab napilt, kuid tabavalt edasi mandumis­meeleolu ja nõukogude roki kuulsusetut hääbumist sensitiivide, astroloogide, mafioosode ja putkakauplejate ahistavas varjus. („Popkultuur hakkas sümboliseerima odavust ja asjade kättesaadavust.“) See oli lavastusele ilus emotsionaalne lõpp, ülejäänud muusikanumbrid jäid väheütlevamaks.

Trupp on huvitav, näitlejameisterlikkuse mõttes mitte esmaklassiline, ent võrreldes muude puudustega ei ole see üldse puudus. Pealegi pääsesid kõik varem või hiljem oma monoloogiga tähelepanu keskpunkti ning said särada, ilma et oleksid ka teisi varju jätnud. Huvitavamad sooloetteasted olid need, kus leidus selge prototüüp: Ivo Uukkivi Peeter Vähina ja Martin Kõiv Peeter Määritsana. Mittekutselistest näitlejatest jättis sügavaima mulje Jarek Kasar – väliselt staatiline, ent seda nüansirikkam psühholoogiliselt. Ansamblimängu oli vähe.

Konstantin Solovjovi lavakujunduse minimalism on õigustatud, idee jõudis kohale. Ühesuguste tumedate metallpostide või ogade sümmeetriline muster, mis täidab lavaruumi ja mille vahel näitlejad ekslevad, peegeldab totalitaarset ühiskonda lihtsalt, kuid ilmekalt. Seda enam et peale näitlejate ja nende ahistavate postide laval midagi muud ei ole. Sümboolne on seegi, et need postirivid kedagi otseselt ei seganud ega takistanud, nad lihtsalt olid – tüliks ja hoiatuseks.

Kõige rohkem mõjutab „Transiidi“ üldmuljet mitte selle nõrkus, vaid konkurentide tugevus. Kõik siin nähtav on varasemast tuttav. Integratsiooniteemat on mõjusamalt ja sügavamalt käsitletud Tallinna Linnateatri ja Vene teatri lavastuses „Teisest silmapilgust“. Eesti rokkmuusika koos Nõukogudemaal tuuritamisega ning selle maa kokkuvarisemisega olid olulisel kohal ka Vanemuise „Rujas“ ning Tartu Uue teatri „Raudmehes“, aga nendes oli fookus paigas, näitlejatööd tugevamad ja mitmekülgsemad, muusika terviklikum ja ilmekam. Sama kehtib Tartu Uue teatri „Kremli ööbikute“ kohta, mida mängiti samuti Narvas, kuid eesti keeles ja sellisel aastaajal, et vaatajal oli segamatult võimalik tutvuda ka piirilinna vaatamisväärsustega. Ugala „Hipide revolutsioon“ andis Eesti NSV asendist kultuurisillana ida ja lääne vahel kunstipärasema ja kompaktsema üldpildi. Soome TV liin („Päris elu oli Soome televisioonis, New Yorgis oli väljamõeldud elu.“) kattub Jaak Kilmi filmiga „Disko ja tuumasõda“. Kõige rohkem tuletab „Transiit“ aga hoopis meelde Jaak Veski „paskervilli“ „Kuidas levimuusikud vanasti elasid“ (Pikker nr 3, 1985). Veski: „Õhtuti ja öösiti võeti viina. Mõni oli kaine, selle üle naerdi.“; „Transiit“: „Ega me seda väga tõsiselt ei võtnud. Aga viina võtsime küll.“

Lavastuse retseptsiooni mõjutab tugevasti vaataja isiklik suhe: see võib olla väga intensiivne, ent ka puududa. Nii ei saa mina sõna võtta inimeste eest, kes ei käinud 1983. aasta mais Geneka kontserdil Nõmme kultuurimajas ega näinud punkarite arreteerimist. Ega ole viinud posti Peeter Vähi majja Sauel, kust sõjakomissariaadi kõrged ülemused tahtsid teda vägisi Tšornobõli saata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht