Kõik minu minevikust

Minevik leiab meid üles, ükskõik milliste rollide taha või meigi alla me end argipäevas peidame.

KAUR RIISMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vanemuise „Kõik minu emast“, lavaversiooni autor Samuel Adamson, tõlkija Martin Algus, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Ele Sonn. Mängivad Maria Annus, Karl Kristjan Puusepp, Saara Nüganen, Lena Barbara Luhse, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Kaia Skoblov, Reimo Sagor ja Robert Annus. Esietendus 29. I Vanemuise väikeses majas.

Teatrit silmas pidades kirjutatud tekstidest on tehtud lugematult filme, palju vähem leiab filmide põhjal kirjutatud teatritekste. Üks selliseid on „Kõik minu emast“: Pedro Almodóvari film esilinastus 1999. aastal, Samuel Adamsoni teatriversiooni lavastas Tom Cairn 2007. aastal Londoni Old Vicis. Adamson on huvitav autor, pigem dramaturg, mitte niivõrd näitekirjanik: ta on ümber kirjutanud nii Ibseni ja Tšehhovi näidendeid kui ka Capote’i romaane. „Kõik minu emast“ on esimene Adamsoni tekst Eesti teatris.

Ajaline taust. Adamsoni teatritekst järgib peamises filmiversiooni. Manuela (Maria Annus) kasvatab Madridis üksi Estebani (Karl Kristjan Puusepp), kes on 17aastane ja soovib midagigi teada oma isast. Manuela suu jääb lukku: pole kindel, kas ta isegi tahab oma poja isa meenutada. Kui Esteban autoõnnetuses hukkub, loeb Manuela tema päevikut, otsustab poja isa üles otsida ja sõidab Barcelonasse. Ema ja poja südamlik suhe saab värve juurde, kui selgub, et Estebani isa (Robert Annus) hakkas paarikümne aasta eest transvestiidiks, kannab nime Lola ega teagi, et tal oli poeg.

Film ehedamalt, lavaversioon veidi vähem, annab panoraamse vaate Euroopa ühele kirjumale gay-ringkonnale. Barcelona on Franco surma järel olnud igat liiki seksuaalvähemuste tõmbekeskus ning on tänapäeval, pärast lugematuid kokkupõrkeid politsei ja neonatsidega, lõpuks saavutanud selle helguse, mis filmi esilinastumise ajal oli veel unistus. Tollal oli ainult kuus aastat möödunud Sonia Rescalvo, transnaise tapmisest skinheedide poolt Ciutadelle pargis. Praegu asub seal temale mälestusmärk.

„Kõik minu emast“ on realistlik, aga eesti vaatajale kindlasti võimendatult mitmekesine: tegelasteks on transvestiidid, HIV-positiivne rase nunn, alkohoolikust primadonna, heroiinisõltuvuses näitlejanna. Seejuures peab tähele panema ajalist nihet: Manuela ja Lola noorus möödus 1970. aastate lõpul, kui Barcelonas korraldati esimene pride (1977) ja tundus, et juba saab vabamalt hingata. Esteban sündis 1980. aastal. Paljugi sellest, mis moodustab näidendi vulgaarse ja pelutava koe, on tänapäevaks möödanik.

Ragne Pekarev mängib meest, kes mängib naist. Tema nimi on Agrado, tõlkes „pakun naudingut“.

Maris Savik

Film ja lava. Film ja teater on erilaadsed meediumid ning nende võrdlemine ei anna kunagi erilist tulemust: äsja Eesti Draamateatris Karl Laumetsa lavastatud „Amadeus“ on hea näide. Näiteks sobib ka „Kõik minu emast“. Filmikaamera juhib tähelepanu, asetab fookusesse mingi asjaolu – pilgu, žesti, tegelaste kogumi –, teatrilaval peab žesti esiletulekuks kõik muu taanduma. Selleks kasutatakse prožektoreid, tegelaste asetumist laval, muusikat, liikuvaid seinu, üldisemalt lavastuse rütmi ja tempot.

Ain Mäeotsa lavastuses on lava väga traditsiooniline: telliseimitatsiooniga seinad, mida ümber paigutades luuakse erisugused keskkonnad ja fookused. See kõik on ilus teoreetiline jutt, aga kui laval on kahe meetri kõrgune – tahan just rõhutada „kõrgune“, mitte „pikkune“ – transvestiit, siis jääb kõik muu tema varju. Kas jääb? See hirm tekib küll. Kahtlen, kas Vanemuise publik suudab Agrados (Ragne Pekarev) näha inimest, mitte tsirkuseartisti.

Aga Mäeots hoiab loo ja karakterid piisavalt ohjes ning annab neile aega end kehtestada nii, et „Kõik minu emast“ ei muutu tragikoomiliseks. Kuigi teist transvestiiti, Lolat, mängib Robert Annus, siis Agrado paneb nauditava põlemisega kohe publiku paika. Annus poleks Agrado rolli välja kandnud – mitte et ta oleks vähem näitleja, vaid mees naiseriietes on alati pisut naljakas. Seda enam Vanemuise laval, kus paratamatult meenuksid fotod sajanditagustest vodevillidest.

Roll ja mina. Pekarev on näitlejanna, kes mängib meest, kes mängib naist. Tema nimi on Agrado, tõlkes „pakun naudingut“. Ta on Manuela kunagine sõber, kes aitab otsida Lolat. Otsingud viivad Manuela kokku Rosaga (Lena Barbara Luhse). Rosa on noor naine, kes armus Lolasse, jäi temast rasedaks ning sai temalt ka HIVi – seejuures töötab nunnana ja aitab tänaval elavaid narkosõltuvuses prostituute.

Kui lavastuse algul on Maria Annuse Manuela see, kes hoiab erisuguseid tegelasi koos ja viib tegevust edasi, siis lavastuse teine pool tiirleb Pekarevi ja Luhse Agrado-Rosa orbiidil. Imposantne Agrado on enese leidnud naine, kõik teised otsivad või igatsevad midagi. Lavastusele keskse kujundi annab Kaia Skoblovi mängitud kunstnik, Rosa ema, kes maalib Picassosid ja Chagalle. Ta ütleb: „Need ei ole võltsingud, vaid imitatsioonid.“ Kujundi joonib alla primadonna Huma Rojo (Piret Laurimaa), kes on nii sõltuv „Tamm nimega Iha“ Blanche’i rollist, et tal on raske päriselt keegi olla. Kes sa ikkagi oled, kui iga kord, mil endale meenud, pead haarama konjakipudeli järele?

Kõige selgema tegelasearengu kaare annab lavastusele Luhse mängitud Rosa: ta on naiivne, siiras ja maailmas täiesti kogenematu, kuid otsib märkimisväärse sisemise jõuga oma kohta elus. Lõpuks kannab ta Lola last, kes saab nimeks Esteban, ning lavastus sulgub uue algusega: Rosa sureb ja Manuelal on jälle poeg Esteban, kuid minevikuga on rahu tehtud.

Luhsel on sisemuses piisavalt kütust, et isegi Pekarevi Agrado üle mängida: kõik teised tegelased kahvatuvad selle paari kõrval. Isegi peategelane, Maria Annuse Manuela, kelle realistlikult ja rohkem sisemusse (eestlaslikuks?) mängitud lein ei pääse niivõrd mõjule. Lavastuse algul on tal rohkem aega mängida, teises pooles lahendab Manuela teiste tegelaste probleeme ning ta enda otsingud jäävad varju.

Film võimaldab olla tegelasele väga lähedal, ja nii on ka Almodóvari film pilk karakterite ellu: karakterid on esiplaanil. Teatrilaval, kus kõik on suur, kerkivad rohkem esile lugu ja teema. Kas olles keegi teine on võimalik olla rohkem mina? Kas mängides kedagi teist tõrjume kõrvale need rollid, mida kasutame argipäevas enda kaitsmiseks ühiskonna eest?

Manuela tutvub „Trammi nimega Iha“ mängiva teatritrupiga ning on Nina Cruzi (Saara Nüganen) pilves oleku käigus sunnitud mängima Stella rolli. See on Blanche’i sünnipäevastseen, kui Stellal algavad tuhud, ning Manuela ütleb kogemata „minu poeg“, mitte „minu laps“. Teistele näitlejatele näiline lapsus tuleb tema hingest ning annab Stella rollile erilise sära, mille eest saab Manuela ohtralt kiita. Rollis juhtus midagi, mis on päris, mis päris maailmas mõjub eksimusena, ja kõige lõpuks on veel kõige rohkem päris.

Näeme lavastuses sünnipäevastseeni mitu korda: siis kui Vanemuise väikese maja laval on lava, kus mängitakse „Trammi nimega Iha“, ja ka siis, kui me näeme sama stseeni lava tagant. See on Mäeotsa lavastuse suurim tugevus: lugu suubub pidevalt iseendasse. Juba juhtunut mängitakse ümber, mängitakse teisiti, näidatakse teist vaatepunkti. Samamoodi juhtub uuesti minevik, mis kisub meid eemale sellest, kes me oleme või tahaksime olla.

Manuela ei saa oma elu edasi elada, kui ta pole minevikuga rahu teinud, ja „Kõik minu emast“ on lugu sellest, mismoodi minevik ei taha rahu. Minevik tahab ennast pidevalt kehtestada: minevik leiab meid üles, ükskõik milliste rollide taha või meigi alla me end argipäevas peidame. Selle korduse võtte kaudu jutustab Mäeots teemat ja lugu nii selgelt, et mul on peaaegu kahju, et olen filmi oma paarkümmend korda näinud.

Samal aastal Almodóvari filmiga linastus samal teemal Paul Thomas Andersoni film „Magnoolia“, milles saatejuht Jimmy Gator ütleb: „Sometimes we are through with past, but past ain’t through with us.“ Mõnikord tahame minevikust lahti lasta, aga minevik ei taha lahti lasta meist. Erinevalt Andersoni vaevlevatest, mineviku kütkes tegelastest tegutsevad Almodóvari ja Adamsoni (ja Mäeotsa) tegelased aktiivselt selle nimel, et mineviku asjadest sotti saada ja edasi elada. Mäeots toob esile teema mõnes mõttes karakterite hinnaga: pole seda tegelaste omavahelist sädelust, mis filmis, aga isegi Pekarevi imposantne Agrado ei muuda lavastust tsirkuseks.

Kaks lõppu. Lavastuse lõpul on imeilus stseen, milles Robert Annuse Lola hoiab oma kätel väikest Estebani. Siin stseenis on kaks Estebani: poeg, keda Lolal iial ei olnud, ja poeg, keda tal pole naisega, keda ta kunagi armastas – Manuelaga. Samal ajal avaneb lavasügavuses uks ning Puusepa Esteban saab ära valgusesse kõndida. Minevikuks saada. See on vaikne ja hell stseen, mis tõmbab kõik otsad kokku. Küllap olekski võinud sellega lõpetada, seda enam et Lola laul päris lõpus mõjub veidi melodramaatilisena – nii mängivad eesti harrastusnäitlejad hispaanlasi. Siin on tugev annus stampi ja see kipub rikkuma lavastusest saadud naudingut.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht