Ivika-Doris Sillar 31. V 1934 – 6. VII 2020

Lavakunstikool ja Eesti teatrihõim on leinas. Lahkunud on Ivika Sillar: Toompea teatrikooli Hea Hoidja, terase pilgu ja kujundlik-täpse sõnaga teatrist kirjutaja.

Tallinnas Eesti Vabariigi ohvitseri ja kooliõpetaja perre sündinu lapsepõli ja suur osa hilisemastki elust möödus kaunis aiaga kodumajas Vaiksel tänaval. Samas varjutasid varaseid eluaastaid sõda, väikevenna surm ning isa arreteerimine, kelle hukk Norilski vangilaagris selgus aegu hiljem. Mälupilte sõjast lõikub siin-seal isegi teatrikirjutistesse.

1958. aastal lõpetas Ivika Sillar – teatri­rahvale lihtsalt Ivika – teatriteaduse erialal Moskva Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunsti Instituudi (GITIS). Aastail 1958–1965 töötas Ivika Eesti Televisiooni kirjandus- ja kunstisaadete toimetajana. Voldemar Panso kutsel sai temast 1965. aastal toonase konservatooriumi lavakunstikateedri (praeguse EMTA lavakunstikooli) juhataja abi. Ta pilgu all on kooli astunud ja siin hariduse omandanud kokku 28 lendu, alustades III lennust ja lõpetades praegu poolel kooliteel oleva XXX lennuga. Ka XXXI lennu vastu­võtul oli Ivikal – enesele vähimatki hinna­alandust lubamata – veel jaksu osaleda.

Teatrialaseid kirjutisi (portreeartikleid, retsensioone, probleemartikleid jm) hakkas Ivika Sillar avaldama alates 1957. aastast, kuid pidevam teatrist kirjutaja tegevus sai õige hoo ja hingamise alates 1990. aastate keskpaigast ning kestis katkematus omarütmis (pigem kvaliteet kui kvantiteet!) elu lõpuni. Väites end olevat lavastajateatri usku (kusjuures lavastamine on ta meelest väljavalitute pärusmaa), keskendus Ivika silma­torkavalt sageli näitlejaloomingule. Teatri­kriitik peaks tema sõnul olema teatri „poolt“: muretsev, õiglane ja aus. Ta on koostanud oma abikaasa Valdeko Tobro kriitikakogumiku „Teater ja film“ (1983) ja legendaarse lavakõneõppejõu Karl Adra mälestuskogumiku „Kaarup, nimi eesti kultuuris“ (2003). Ivika enda teatrikirjutiste napi, kuid tähendus­mahuka pealkirjaga kogumiku „Ma käisin teatris“ käsikiri sai kokku pandud temaga koos, kaante vahele jõuab see nüüd nooremate kolleegide hoolel.

Ivika eetilised ja esteetilised põhimõtted olid vääramatult paigas, ta sõnastas need ikka otse ja keerutamata, mõnikord isegi naksavalt või teatud emotsionaalse paisutusega. Aga ta oskas ka ühe lausega pakkuda hingepidet ja eneseusku. Hinnates pühendumist ja vastupidamise vaprust, väärikust ja enesekriitilist meelt, esindas Ivika kõike seda omaenda isikus. Talle oli oluline teatritegijate vastutus nii oma rahva vaimse ja kõlbelise tervise eest kui ka eesti keele hoidmisel. Tema silmanurgas vilksas vahel kuradikesi ning ta loomusesse oli kodeeritud nii mõnigi vimka. Lilledel ja loomadel oli püsiv koht ta südames. Nagu ka vene ja inglise kultuuril.

Kollane kastekann lavakooli aknalaual ja väikeste marmorelevantide seitsmik kusagil koolimaja varjusopis jäävad teda mäletama ja igatsema. Nii nagu ka meie kõik: austades ja armastades.

Hüvastijätt 14. juulil kell 11 Tallinnas Jaani kirikus, muldasängitamine Metsakalmistul.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool

Eesti Teatriliit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht