Agendid-provokaatorid meie idüllis

Kas on veel vastandlikumaid paare kui filosoofia ja sõjavägi? Ühe ülesanne on kõiges kahelda, teise ülesanne mitte kahelda.

MARIO PULVER

Vanemuise „Terror“, autor Ferdinand von Schirach, tõlkija Piret Pääsuke, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskujundaja Imbi Mälk. Mängivad Merle Jääger, Reimo Sagor, Margus Jaanovits, Maria Annus, Riho Kütsar, Lena Barbara Luhse ja Liisa Jurtom. Esietendus 18. IX Sadamateatris.

Tulid eelmise sajandi üheksakümnendad ja ajalugu saigi läbi: Nõukogude Liit lagunes, eurooplaste pidev hirm hajus ning puhkes pidulik laul Beethoveni muusika saatel. „Sinu seadus nüüd kõik kodanikud üksmeeles kokku toob“ või umbes nii. Nagu ülevate asjadega ikka, kipub üksmeel olema põgus ja ajalugu keeldub suremast – ta vaid lehkab imelikult.

Oleme kõik ühes paadis või lavastuse sisu kohaselt ühes lennukis ning äge debatt selle kursi üle on käinud ühiskonnas kakskümmend aastat, kui lugeda idülli kadumise avapauguks kahe New Yorgi pilvelõhkuja äkilist kokkuvarisemist. Eriti rängalt on see raputanud idaeurooplasi, kes olid kuuskümmend aastat harjunud nende pea kohal langetatud otsustega. „Aga mida mina teha saan?“ koos kätelaiutamisega oli kohustuslik žest iga vähegi tähtsama ühiskonnaküsimuse puhul. Iseenesest väga mugav, mis siis, et eirab Aristote­lese manitsust, et me kõik oleme polis’e liikmetena ka poliitilised olendid. Vabadusega järsku tahtmatult saadud agentsus häirib paljusid seniajani.

Niisiis on õpetlik osaleda etenduses, kus ei saa peituda neljanda seina taha ja tuleb langetada otsus. Andres Noormetsa „Terror“ toimib näitliku kohtuprotsessina, kusjuures vahe Hiinas või Venemaal langetatud päris otsustega on puhtalt tinglik: Noormetsa näitlejad ikkagi mängivad teisi isikuid ja päriselt osatäitjaid ei hukata, muus osas olid kommunistide protsessid tõenäoliselt üsna sarnased. Apelleeritakse emotsioonidele, köetakse üles õiglast viha ja püütakse üksteist üle trumbata.

Näidisprotsess on üsnagi orgaaniline formaat, kus näitlejatele on lubatud köhatused ja takerdumised või lausa teksti tagasivõtmised. Omamoodi veider on hoopis see, kui mõni näitleja esitab teksti liiga kunstlikult või ootab ilmselgelt partneri repliiki, et oma „vihahooga“ jätkata. Kohtuistungi teesklemine võimaldab koguni tekstiraamatust maha lugeda (see ei häiri seni, kuni meenutab pealtnäha märkmete poole pöördumist).

Eesistuja (Merle Jääger) hoiab protsessi kenasti vaos, mõjudes piisavalt rahuliku ja õpetlikuna, et kisklevad osalejad kohati lapsikuks pöörata. Sest mida muud on vandekohut hõlmav kohtuistung kui lapsik teater? Faktid on olemas, aga vähemalt üks pool üritab neid väänata pisarakiskumiseks või korrutab „ärme nüüd seda asja arvesta, see pole mu kliendi huvides“. Selles mõttes on autor Ferdinand von Schirach andnud juba eos eelise kaitsele – prokuröri (Maria Annus) peamiseks argumendiks on moraalifilosoofiale või emotsioonidele apelleerimine. Kui jutt on sellest, et võimuesindaja tapab relvaks muutunud inimesed suurema hulga päästmise nimel, siis ei veena kuigi paljusid, et „nii võtame relvaks muutunutelt nende väärikuse“. Inimväärikuse nõue võib pädeda Baierimaal, kuid idaeurooplased paneb selline asi mõrult muigama.

Meie protsessil võitis kaitse mäekõrguselt: 105 häält 33 vastu. See ei tähenda, et prokurör ei tulnud oma rolliga toime, vastupidi, Annus oli täpne ja tugev, tema kohalolu kohtusaalis oli pidevalt tunda. Annus jälgis teisi osalejaid pingsalt ja reageeris nende ütlustele või väidetele ning tema pisimgi kulmukergitus või tardumine tuli üle rambi.

Seepärast oli huvitavaks kontrastiks advokaadi (Margus Jaanovits) käitumine. Kuna kohtuotsus pole ühelgi etendusel ette teada, mõjus Jaanovitsi ükskõiksus protsessi vastu päris intrigeerivalt. Sel ajal, kui Annus rippus tunnistaja või kohtuniku iga sõna küljes, lehitses advokaat endamisi pabereid ja silmitses märkmeid. Kui ta võidab, võiks sellest lugeda välja enesekindluse. Kui kaotab, võiks major Koch (Reimo Sagor) küll tunda, et palgatud kaitsja lösutab lihtsalt töötunnid täis.

Kaasistujana leian, et Annuse rolli teeb raskeks just näidend: tema osutatud staadioni evakueerimata jätmisega tehtud ränk eksimus, mis oleks võtnud major Kochilt vajaduse otsus langetada, jääb ühel hetkel lihtsalt laokile. Selle asemel sunnib von Schirach prokuröri küünitama abitult argumendi „Olge ometi inimesed!“ järele. See võib mõjuda meedias, aga ei tohiks mõjuda kohtus. Süüdistuse esitamisel on sõnastus ülimalt oluline.

Kui süüdistada major Kochi inimväärikuse võtmises või 164 inimese tahtlikus tapmises, tuleb seda tõestada rongi dilemma või muu moraalifilosoofilise mõtteharjutuse toel. Kui aga süüdistada teda ülemuse otsese käsu rikkumises, on protsess kiire ja lihtne. Kas ta astus otsese käsu vastu? Jah. Selge, võite koju minna, lugupeetud kaas­istujad. Dramaturgiliselt oli muidugi ahvatlev valida moraalifilosoofia, kuid vaese prokuröri jätab see äärmiselt raskesse olukorda.

Muide, näidendi koduleht (e-aadressil terror.theater) annab oma arvudega mõista, et kaitse jääbki enamasti peale. Artikli kirjutamise seisuga on üleilmsetest vaatajatest 63,3 protsenti mõistnud Kochi õigeks ja Eestis on neljal korral neljast juhtunud sama. Huvitav on näha, et Euroopas on läbivalt võitnud kaitse, näiteks Saksamaa 1525 protsessist tervelt 1400 korral. Ülejäänud riikides on lavastusi mängitud palju vähem, ent ka seal jääb suhe tugevalt kaitse poolele: Tšehhis 93 protsessist 93 võitu, Ungaris 122 protsessist 121 jne. Seevastu Jaapani 23 protsessil on 15 korda võitnud prokurör. See on ka ainus riik, kus prokurör jääb peale. Sellest saaks kindlasti teha järeldusi nii kultuuri, tänapäeva ühiskonna, XXI sajandi muutunud meelsuse jms kohta, kuid von Schirach võiks siit samuti mõtteainet leida.

Reimo Sagor mängib veenvalt ohvitseri, kes otsustab hävituslennuki kabiinis ootamatult lahendada moraaliülesande. Jah, muidugi peaksid sõdurid seda lahinguväljal tegema kogu aeg, ent tavaliselt toetutakse kõhkluste korral käsuahelale. Moraalse otsuse langetab kõige kõrgem ülemus ja tema ühtlasi vastutab. Seekord leiab major, et ülemuse otsus ei sobi. Sagori pahvatused kohtusaalis reedavad, et mundri all peidab end üsna samasugune isik nagu näidendi autori vanaisa, Hitlerjugendi juht ja õpetaja Baldur von Schirach. Kahtlemata leidis ka natsionaalsotsialistlik partei, et elu tuleb kaaluda elu vastu, et väikese koguse kõlbmatute inimolendite kõrvaldamisega saab olulisel määral parandada maailma ja suurema koguse inimolendite elu. Major Kochi metalne veendumus oma tegude õigsuses kõlab Saksa ajaloo kontekstis vägagi hirmuäratavalt. Meenutame siinkohal uuesti, et Saksamaal mõistab tema omaalgatusliku initsiatiivi 91 protsenti vaatajatest õigeks.

Kas on veel vastandlikumaid paare kui filosoofia ja sõjavägi? Ühe ülesanne on kõiges kahelda, teise ülesanne mitte kahelda. Sõdur ei filosofeeri, sõdur täidab langetatud otsust. Seepärast peaks hoolitsema igati, et juhid ja ülemused – otsuste langetajad – oleksid ennekõike filosoofid. See kehtib ka ametnike puhul: neile juhistena jagatud põhimõtted ja antud ülesanded võiks olla läbi mõeldud moraalifilosoofilisel tasandil.

Näiteks kolonelleitnant Lauterbach (Riho Kütsar) ei mõista sõjaväelasena, miks ta peab vastutama kolmandate isikute eest. Ta ei tea, kas oleks olnud teisi lahendusi, ja see ei tundu teda ka huvitavat. Tema opereeris ette nähtud piirides ja järgis punktipealt käsku. Erinevalt majorist ei rikkunud ta kordagi käsuahelat, ei vaielnud ülemustega, ei õhutanud kaost. Lauterbach on n-ö tärgeldatud ja plekita isik, kuid kahjuks puudub tal ka sügavam mõõde. Kui Sagorile on antud võimalus vihjata Kochi laitmatu välimuse all kobrutavale pimedusele, siis Lauterbachil sellist tekstilist vahendit pole. Kütsar oleks ehk võinud tekitada mittesõnaliste vahenditega mingi värvi, mis oleks jätnud Lauterbachist põnevama mulje.

Sama ühemõõtmelise rolli on von Schirach kirjutanud proua Meiserile, sest ehkki Lena Barbara Luhse mängib köitvalt leske, kes peab end tahtejõuga koos hoidma, paistab tema tegelasel olevat ennekõike melodramaatiline funktsioon. Miks tuua kohtusaali üks sadadest ohvrite lähedastest ja lasta tal kirjeldada oma mehe jäänuste otsimist?

Taas kerkib küsimus, miks rääkida terrorismivastaste meetmete koostamise ja järelevalve juures inimlikust puudutusest? Selge see, et kui rääkida inimlikkusest, leiab igast leerist loo, mis vapustab hingepõhjani. Ent asi ei ole ju selle (väljamõeldud) juhtumi puhul selles. Asi on selles, et piloot eiras otsest käsku. Arutamine selle üle, kui kurb on ohvrite saatus või lähedaste lein, muudab arutelu lihtsalt emotsionaalseks. USA kaksiktornide langemise juures pole peaküsimus mitte see, mida tundis aknast alla viskunud inimese lähedane, vaid see, kuidas lennukid said üldse sinna pihta põrutada ja kes selle operatsiooni rahastas. Loomulikult on lähedaste lugudel oma koht, aga mitte kohtusaalis. Olgu näitlejad ükskõik kui head, raske on mängida mõjuvaks tegelasi, kelle rolli on autor tahtlikult piiranud melodraamaga.

Tõsi, kaasistujate ehk publiku veenmiseks võib sellest piisata. Tegemist on ju osalusteatriga, kus publik kaasatakse sõna otseses mõttes, kuigi see protsess on vähem riskantne kui VAT-teatri „Klammi sõjas“, kus näitlejad tundsid end ebakindlalt. Noor publik oli kohati ettearvamatu, mistõttu tuli loo raamidesse ning läbinähtava tulemuse poole surumiseks nii Margo Tedrel kui ka Marika Vaarikul vahel publiku ütlusi eirata või jämedalt väärtõlgendada.

„Terror“ on turvalisemalt lahendatud: trupp saab valmistuda täpselt kahe lõpptulemuse tarvis. See ei ole improteater, ent hääletamine on siiski hea idee. Mitte seepärast, et see mõjutaks midagi, vaid seepärast, et see sunnib lavastust hoolikalt jälgima. Kuna detailide ja informatsiooni voog on nii totaalne, on kindlasti oht sellest väsida. Meenub Heinrich Bölli „Ametisõidu lõpp“, ehtsaksalik romaan, kus autor kirjeldab mõnuga ka protsessis osalejate lõunaeine täpset koostist. Ilmselgelt on von Schirach arvestanud sellega, et vaatajatel läheb väsimusest mõni tähtis kild kaduma, mistõttu korratakse ja nämmutatakse olulisi üksikasju üsna suurel määral.

Kuigi lavastuse lõpplahendus on binaarne ja paljudel on tõenäoliselt ühel hetkel ükskõik, mis kell saabus mingi SMS või kes helistas kellele, annab hääletuse võte vaatajatele agentsuse. Näidendi sõnavara kasutades saavad vaatajatest objektide asemel subjektid. Lavastust ei mängita mitte nende pihta, vaid selleks, et nad saaksid teha informeeritud otsuse. Ehkki tegemist on väljamõeldud juhtumi ja isikutega ning hääletaja hääl tegelikult ei loe üleüldse, teeb protsess tõepoolest pisut kõhedaks. Jube mugav on lasta teistel otsustada ja vastutada, vangutades ise telekaadrite peale pead. Passiivsus ei ole ju valiku langetamisest loobumine, passiivsus on samuti valik.

Meil on olnud mugavalt võimalik eirata välisilma problemaatikat, alates pagulastest kuni Etioopia kodusõjani, ent koroonapandeemia on toonud agentsuse mõiste ka meie argipäeva. Major Kochi dilemma kehtib siingi: kas paljude elu potentsiaalseks säästmiseks on lubatav kannatada ära vaktsiinide kõrvalmõjud, sealhulgas mõne inimese surm? Ükskõik kumma vastuse korral tuleb võtta omaks agentsus. Ja kui selle harjutamiseks on vaja lavastada mõnevõrra vildakas näidend, olgu nii.