Tuttava linna tuled – Ees ootas meri

KATRIN KIVIMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook

See Kohtla-Järve, mis on minu mällu salvestunud, ei ole tänasest päevast. Pole seal juba aastaid käinudki. Ei tea, mis on lisandunud linnapilti või mis kadunud. Tean, et pole enam seda eesti kooli, mille lõpetasin ning millest mul on vägagi vastakad mälestused. See-eest on nüüd riigi­gümnaasium. Stalinistlik arhitektuur on oma koha peal ja äkki on alles isegi paplialleed. Tuhamäed ka. Hulgaliselt kohtab tühjaks või pool­tühjaks jäänud maju. Minu lapse- ja nooruspõlve Kohtla-Järve oli aga pulbitsev tööstuslinn, valdavalt venekeelne ning selgelt segregeeritud kogukondade ja mõtteruumide keeruline kompleks.

Gorod-kurort Kohtla-Järve. Nii me 1980ndatel oma sõprade ringis kodulinna irooniliselt nimetasime. Kui läksin Tartusse ajalugu ja kunstiajalugu õppima, sain väga selgelt aru, kui teistsugusest maailmast ma tulin. Minu kodulinna kino nimi oli Pobeda (vene keeles „võit“) – meie hääldasime seda eestipäraselt rõhuga esimesel silbil. Ma elasin sotsgorod’is – sotsialistlikus linnaosas, sest Kohtla-Järve alla kuulusid tollal ametlikult ka teised lähikonna asulad, nagu Jõhvi, Ahtme, Sompa jt. 1987. aastal ei tohtinud eesti koolis perestroika’t teha. Poest ei saanud leiba osta, kui ei osanud seda küsida vene, kohaliku enamuse keeles. Enamgi veel: ma osutusin Tartus ise oma uutele sõpradele mingis mõttes eksootiliseks tegelaseks. Ermitaaži ja Leningradi tundsin paremini kui meie suurlinnadest pärit tudengid. Vene keel oli mul tollal pea puhtalt suus. Kuulasin Akvariumi ja Kinod. Kodus käies tõin kaasa hoidiseid, mis mu „päris eesti“ keskkonnast sõprade toidulauale ei kuulunud. Hoolimata sellest, et unistasin Kohtla-Järvel elades koos sõpradega sealt lahkumisest, on see sovetlik ja koloniseeriv paik mulle midagi head kaasa andnud: keeleoskuse ja põnevad retseptid.

Lihtsakoelise korrastamatuse ja lagunemise taustal omandasid tehaserajoonide sünged ja tumedad vaated teatud suurejoonelise külgetõmbe.

Eha Talimaa / https://foto.kjlv.ee

Aastate pärast sain aru, et minusse sügavalt istutatud lahkumisihaluse üks põhjusi oli see, et kasvasin üles keskkonnas, mis oli väga kaugel sellest, mida praegu normaalsuseks peame. Minu ümber lokkas nähtav ja nähtamatu vägivald: kõige paremini väljendasid seda lapsed, sest nemad elasid välja kodus valitsenud hoiakuid. Isamaasõja veteranist naabrimehe lapselaps loopis kividega ja kuulutas su fašistiks, tema vanaema tõi aga meile pirukaid. Eesti kooli aknad olid pidevalt puruks loobitud. Isad korraldasid valve, et lapsed pärast koolidiskot ohutult koju saaksid minna. Mu onu elas ühiskorteris vene-juudi inseneriga, kes kinkis meile oma luulekogu. Veel 1986. aastal sunniti üks mu hea sõber hirmutamise ja mani­puleerimisega komsomoli astuma. Paljud mu vanemate peod olid kakskeelsed või pigem venekeelsed, kuigi poliitikast rääkida – ja tihti selle üle vaielda – sain nende muidu südamlike ja toredate vene inimestega alles tükk aega pärast Eesti iseseisvumist. Tabuteemad pole siiani kadunud. Teekond läbi linna muusikakooli võis lõppeda kaklusega ja kaevata ei olnud kellelegi. Sellega elati ja saadi hakkama. Kodus räägitu jäi koduseinte vahele – lapsepõlv ja noorusiga on ju alati (vähem või rohkem) õnnelik – meenutustes.

Kohtla-Järvel sündimise ja kasvamise kogemus on andnud mulle kui kunstiajaloolasele ja ajaloolasele palju materjali saamaks aru, kui erinev ja mitme­kihiline oli hilisnõukogude elu Eestis, rääkimata igale ajaloolasele vajalikust teadmisest, mida teeb totalitaarne kogemus ning vägivald psüühikaga. Hakkamasaamise viise on palju. Tungivat soovi lahkuda ma juba mainisin. Teismelisena sai selles keerulises keskkonnas üha tähtsamaks oma alternatiivmaailm. Omamaailma loomisse kuulusid nii rännakud Ida-Virumaa imelises looduses, Stalkeri-mängud Kohtla-Järve tööstusmaastikul, mille sümboliks on tuhamägi, ning kokkupuuted kunsti ja kultuuriga. Sealne keskkond võimaldas sedagi. Jõhvis oli kontserdimaja ja kirik; kiriku juures käisid õpetajad jõulude ajal spioneerimas, et hiljem õpilasi hurjutada või karistada. Vähemalt Kohtla-Järve I keskkoolis oli õpetajate parteirakuke aastatel 1986–1987 veel nii tegus, et igasugused õpilaste mittenõukogulikud ettevõtmised said kirja pandud ja karistatud (kui vähegi võimalik). Kõik õpetajad õnneks ei kuulunud parteisse. Ja meie, õpilased, ju mässasime. Kirjutasime, lavastasime, keeldusime kandmast koolivormi seelikut, komsomolimärki või pioneerirätti ehk kaltsu, nagu seda kutsuti.

Minu Kohtla-Järvel valitses krooniline ilupuudus: linn oli hall, õhk täis tööstusettevõtete suitsu. Isegi uued ehitised hakkasid lagunema peagi peale valmimist, äärelinna raamistasid garaažide read. Linnahaljastusega seoses meenub ema jutt, kuidas valmistuti Kohtla-Järve sõpruslinna Outokumpu delegatsiooni vastuvõtuks. Selleks et linnaruumi murukate muru moodi välja näeks ja soomlastele silmarõõmu pakuks, käsutati kontoritöötjatest naised selle sees lokkavaid võililli välja kitkuma. Lihtsakoelise korrastamatuse ja lagunemise taustal omandasid tehaserajoonide sünged ja tumedad vaated teatud suurejoonelise külgetõmbe. Kuigi, ma ei suutnud hästi ette kujutada tööelu sel tööstusmaastikul. Teadsin, et see kõik on nii raske, et enamik mehi joob. Naised olid krooniliselt üleväsinud kõigest, aeg-ajalt oli neil lubatud olla hüsteerilised. Kui sellesse näidendisse sattus mõni rahulikult ja elegantselt elust läbi liikuv inimolend, siis vaatasin teda kui tulnukat. Või vähemalt kui välismaalast.

Selles karmis keskkonnas oli selge, kes on su sõber ja kes mitte. Sarnaselt mõtlevad inimesed leidsid üksteist kiiremini üles, sest see oli eluliselt vajalik. Sel ajal sõlmitud sõprussuhted kestavad siiani ja on vastu pidanud nii mõnelegi katsumusele.

Ning põgenemispaik oli lähedal: niipea kui linna piiridest välja said, ootas ees meri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht