Argidialektika XXV. Nüüd ja siis

MARGUS OTT

Millal ma olen? Muidugi praegu, just nüüd, sel hetkel. Lähemalt vaadates aga ei ole ma kunagi praegu, vaid mingis muus ajas. Ma alati kas paiskun „ettepoole“, s.o tulevikku, või olen tõmmatud „tahapoole“, s.o minevikku, või tulen tagasi praeguse juurde. Praegust ei ole mul kunagi juba algselt käes, vaid ma saan ta taas, tagasi, uuesti. Minu algne lähtekoht on hoopis „mujal“, teises ajas.

Niisiis selgub, et ma pole mitte praegu ja nüüd, vaid „siis“, teisel ajal. Aga millal „siis“? Ma ei ole ju alati endast ees tulevikus, sest ma võin olla ka endast maas minevikus. Ja ma pole ka alati endast maas minevikus, sest ma saan olla ka endast ees tulevikus. Kas too „teine aeg“ polegi ehk olevikust ära, eemale liikumine? Funktsioon oleviku enda sees, mille tõttu me mitte lihtsalt ei samastu praegusega, vaid rebime end sellest lahti, paiskume tulevikku ja vahel minevikku, tulevasse ja läinusse?

Kuid ma pole ju ka lihtsal moel endast eemal, ära, vaid see äraminemine omandab tähenduse seoses selle praegusega, millest ma välja lähen ja mille juurde ma saan ka tagasi tulla. Ma pole ainult äraminev, vaid ka tagasitulev. Ent see, kuhu ma tagasi tulen, pole seesama, kust ma välja läksin. Tagasi tulles ei leia ma viimaks toda „algset“ olevikku, praegust, kus ma saaksin viimaks olla, ilma tulemise ja minemiseta. Ma jõuan tagasi äraminemisse.

Ja nüüd ka see äraminemine pole enam endine. Sest see, kuhu ma ära lähen, kätkeb endas juba tagasitulekut, ilma milleta teda ei saaks ollagi. Ma lähen ära tagasitulemisse.

Banksy. Modified Oil Painting #12, CCTV Countryside, 2005.

Banksy

Kui ma suudan niimoodi asetatult, eksplitsiitselt koos hoida äraminemist ja tagasitulemist, siis on „praegu“ ja „siis“ ühest küljest tihedamalt, tugevamini koos hoitud (sest üks kätkeb teist), aga teisest küljest ja selgemini lahku viidud.

Joonistub välja mingi selgepiiriline „siis“, olgu tulevikus või minevikus. See on teine aeg, mis asetatult kätkeb „praegust“, tagasitulekut praegusse. Kui enne ma lihtsalt suvaliselt, kontrollimatult paiskusin tulevikku ja tõmbusin minevikku, siis nüüd joonistuvad välja minevik ja tulevik eraldiseisvana teineteisest ja praegusest. Ma saan planeerida ja ma saan meenutada. Nii plaan kui ka mälestus toimivad ühest küljest muidugi seoses praegusega, ent see oleviku-poole-olemine on neis kätketud ühe momendina, mis on asetatud koos teisel-ajal-olemisega. Tuleviku või mineviku mingi regioon omandab konsistentsi, ta eraldub oma taustast, nii et ma saan pöörduda just selle tuleviku või mineviku poole, selle plaani või mälestuse poole – nõnda saangi tahtlikult planeerida ja meenutada.

Samuti ka mu „praegune“ võimendub. See pole mitte lihtsalt platsdarm, kust hüpatakse teise aega, vaid see teise-aega-hüppamine on hoitud koos praegusse-naasmisega. Ma saan ennast reflekteerida, enda üle järele mõelda. Ma saan olla eksplitsiitselt teadvuslik.

Nõnda saab anda sügavama tähenduse ühest küljest üleskutsetele „ela hetkes“, nii et see poleks lihtsalt Alzheimeri-propaganda, ja teisest küljest soovitustele „planeeri tulevikku“ ja „mäleta minevikku“, nii et need poleks endast võõrandunud väline enesemanipulatsioon, „endatuunimine“ või sisutühi olnu kollektsioneerimine, möödanikus sobramine.