Värvilised unenäod. 50 aastat hiljem

Virve Aruoja ja Jaan Toominga „Värvilised unenäod“ on end kirjutanud eksperimentaalse filmikunsti näitena sügavale meie filmilukku.

TRISTAN PRIIMÄGI

Tänavu saab 50 aastat sellest hetkest, kui Hiiumaal Kalestes hakati Jaan Toominga kontrollimatu elaani ja Virve Aruoja tasakaalustava rahu koostoimel ning Rein Marani eksperimenteerimishimulise kaamerasilma juhtimisel üles võtma Eesti filmikunstiajaloo üht kummalisemat mängufilmi „Värvilised unenäod“¹. Täpsemalt isegi lastefilmi, nagu Tallinnfilmis oli kokku lepitud. Ivar Kosenkraniuse üsna skemaatilisest lastefilmistsenaariumist jäi filmi siiski lõpuks sisse vaid paar episoodi, kui võttemeeskond otsustas sammud seada sinna, kuhu Nõukogude Eestis polnud kombeks suunduda – unenägudesse ja fantaasiasse. Nõukogude ametnike keeles sulaselgesse formalismi.

Filmivõtted toimusid Hiiumaal, raskesti ligipääsetavas piiritsoonis, kuhu ehitati paviljoni ka Tallinna paneelmaja korter ning sellega pääseti ilmselt igasuguste üle- ja järelevaatajate valvsa korrigeeriva pilgu eest. Valmis saanud film tekitas ametkonnas nii suure peataoleku, et film pandi pärast üht nädalat kinolevis riiulile, silma alt ära.

„Värvilised unenäod“ on oma pealkirja väärt: äärmiselt värvilises ja väga unenäolise struktuuriga õhustikufilmis on sisule tähelepanu pööratud minimaalselt. Peategelane väike Kati (Katrin Zilinska) mängib ennastunustavalt oma maakodus, loob järjepanu fantaasiamaailmu. Ta kaaslasteks on kassid ja naabripoisid (Meelis Küttim ja Laur Pihel). Kui talle tuleb järele ema (Raine Loo) ja on aeg naasta linnakoju, on muutus järsk, seda enam et kassipoega ei taheta linna kaasa lubada. Ükski sisukirjeldus sellele erakordsele linateosele aga au ei tee.

„Värviliste unenägude“ 50. juubeli puhul korraldati sealsamas Kaleste kandis Ojaküla kinotallis filmi erilinastus. Pärast filmi leidis aset ka ainulaadne vestlusring, kus osalesid Virve Aruoja tütar Kristiina Hellström, Rein Marani poeg Tiit Maran ning kirjanik Tõnu Õnnepalu, kes on Kalestel elanud kümme­kond aastat. Hellströmil ja Maranil on võtete ajast oma mälestused, kuna nad olid üks ema ja teine isaga kogu aeg platsil kaasas. Ühel hetkel astus publikust lavale veel üks kunagine laps, seekord küll ekraani ees, üht kolmest lapspeategelasest kehastanud Laur Pihel. Vestlust juhtis kinotalli peremees Jaan Murumets.

„Värvilised unenäod“ pidi esialgu olema lastefilm. Kas sellest on seal jälgi? Mis mõttest sai?

Tiit Maran: Kui küsida, kas see on lastefilm või midagi muud, siis õige vastus on ilmselt, et mõlemat. Kunagi tegin katse oma nooremate lastega ja lasin neil seda filmi vaadata, et näha, kas nad kukuvad ära, aga ei kukkunud ja jäid vaatama. Enn Säde [filmi helirežissöör – toim] ütles samuti, et siin on mõlemad filmid², aga Toominga väide, et filmi on pandud palju sõnumeid, on kahtlemata õige: seda on siin nii paksult, et filmi peab mitu korda vaatama – ja iga kord leiad midagi.

Kristiina Hellström: Ema näitas seda filmi mulle, katsetas, kas laps saab aru või ei saa. Ma olin siis juba 11aastane. Ta esitas mulle kontrollküsimusi ja ma sain kõigest õigesti aru, kaasa arvatud sellest stseenist, kus paneelmaja kaheksanda korruse korteri uks lüüakse lahti ja laps jookseb otse metsa. Kui ema käis hiljem Moskvas filmi vastuvõtukomisjonis – raha filmi tegemiseks tuli ju Moskvast –, oli ka seal üks põhilisi vastuargumente, et film pole justkui ei täiskasvanutele ega ka lastele. „Kellele see film on siis mõeldud? Lapsed ei saa sellest ju aru!“ Ema oli öelnud, et tütar vaatas ja sai kõigest aru ning tema on ju laps. Vastus kõlas, et see pole argument.

See oli üks neid hetki, mil mu ema otsustas, et ta – tema enda sõnadega – „sinna lauta“ enam ei lähe. Tõepoolest, Moskvasse ta filme kaitsma enam ei läinudki ning see oligi ka üks meie Rootsi mineku ajend.

Seesama film?

Hellström: Noh, enne seda oli olnud „Lõppematu päev“³. Juba sellega oli paksu pahandust küll ja veel, siis tuli „Värvilised unenäod“ ja jälle … Filmi­tegemine käis tol ajal ju läbi igasuguste õudsete komisjonide. Samas oli see mu ema teene, et „Värvilised unenäod“ üldse valmis sai. Tema suutis lõpuks ikkagi kõik ära siluda ja seletada.

Kuidas kohalikud seda tajusid, mis teoksil oli?

Laur Pihel: Mina ei pidanud alguses üldse filmis olema. Üks poistest, kes oli mõeldud sellesse rolli, sai aru, et teda filmitakse, ja hakkas ebaloomulikult käituma, esinema. Mina luurasin parasjagu sealsamas aia taga, mul oli igav ja ma vaatasin sinna kõrvale püsti pandud kraanat. Läksin mööda kraavi lähemale, arvates, et olen väga hea luuraja, aga selgus, et nemad sel ajal juba filmisid mind. Nii ma filmi sattusingi. Selle tegemisest on aga mul kahjuks meeles erakordselt vähe.

„Värvilised unenäod“ on minu arvates film, mis näitab täiskasvanud loome­inimeste erakordset oskust panna lapsed oma soove täitma. Mul on selle filmiga olnud algusest peale küll see probleem, et ma pole päris aru saanud, mida see film tahab mulle öelda. Siin on hästi palju häid visuaalseid kohti, aga olen ikka mõelnud, et milleks see kõik. Aga mulle tundub, et täna ma sain sellest lõpuks aru. Filmis näidatakse järjest lühiplaane kolmest lapsest, küsimusega „Kes sina oled?“. Seal mul tõusid ihukarvad püsti. Tõepoolest: kes ma olen? Ja miks ma olen? Ei tea, kas see film on mind ka mõjutanud, vist mitte, aga igal juhul tore teos, eriti, et omas ajas sellist asja tehti.

Tõnu Õnnepalu: Mulle on siin filmis kõigepealt muidugi tuttavad kohad, mida ei ole enam olemas. Asjad, mis on säilinud vaid selles filmis: väravad, maja, aknad, puuriidad. Kuigi kõik on üles võetud 12 aastat enne seda, kui mina sellesse tallu elama asusin, ei olnud selle ajaga eriti palju muutunud, ja jäi samaks ka minu ajal, aga nüüd on see kõik kadunud. Lisaks sellele kuulsin Kalestes elades inimestelt lugusid ja legende filmitegemisest. Kümme-kaksteist aastat varem oli külas toimunud ajalooline sündmus – filmitegemine. Olid tulnud mingisugused täiesti teistsugused inimesed kuskilt, ehitanud mingi maja [paviljoni, kus sees filmiti paneelmaja korteri stseenid – toim], tassinud asju valesse kohta, midagi ehitanud ja lammutanud, seal elanud. Sellest, miks seda tehti, muidugi keegi aru ei saanud.

Üks külaelanik Endel mäletab veel ainsa elava inimesena filmivõtteid ja seda, et külale näidati pärast Kõpu rahvamajas filmi ka, ja et eks tuttavaid kohti oli huvitav vaadata, aga „ega seal suurt kunsti sees ei olnud“. Küll aga oli paviljon pärast sinna maha jäetud ja sealt sai igasugu väärt materjali. Nii et filmitegemisest oli kasu ka.

„Värvilisi unenägusid“ nüüd vaadates tundub mulle ennekõike, et see oli Jaan Toominga väga isiklik poeem. Isegi mitte fantaasia, aga … natuke selline ängistav film. Lapsed küll naeravad ja jooksevad, aga mingi pinge on sees. Äkki on see inimese kokkupõrge keskkonnaga – ollakse kogu aeg justkui võõras kohas. Väike tüdruk on maal võõras kohas, kassipoeg seob teda selle maailmaga, aga siis ta viiakse äkki küll koju, aga mingisse inimvaenulikku keskkonda, kus kõik on konfliktne. Mingis mõttes nagu enesekaotuse lugu ja eneseleidmist justkui ei tulegi. Konflikt jääbki õhku ja raske on, lahendust ei ole. Mina näen siin rohkem Jaan Toominga isiklikku püüdu väljendada oma ängi ja arusaamatust.

Maran: Olen nõus, et seal on äng sees ja lahendamatu konflikti sisu olemas, aga minu meelest suhteliselt helges võtmes. Kuigi, jah, lahendust ei pakuta. Mingil määral tuleb sisse keskkonnateema: näeme, kuidas laps tuleb linnast ja kuidas tal uues keskkonnas läheb fantaasia tööle. Huvitav, kuidas seal lapsed mängivad, mida nad võtavad oma külge. See tuleb loomulikult ja kontrastiks on järsku vaenulik linnakeskkond, kus on valmis mänguasjad ja ühel hetkel hakkab neil igav.

Kui tuua paralleel tänapäevaga, siis nutiseadmed pakuvad lastele veel enam valmis retsepte, nii et fantaasiat polegi võimalik kasutada. Tekib lisakihistus ängi.

„Värvilistes unenägudes“ on oma sõnum igal sõnalisel osal. Lähiplaanis nägusid näidatakse kahel korral: esimene kord sõnalise küsimusega „Kes sa oled?“ ja teine kord tummalt. Seda mõtet toetavad väga tugeva sõnumiga Toominga „Oh, saaksin käia“, Lauri „Üks rohutirts läks kõndima“, lõpumana samuti. See film on nii täis pikitud igasuguseid asju, iga kaadri puhul jääd mõtlema, et ka selline mõte võib seal sees olla.

Hellström: See film pole terviklik, vaid nagu kaleidoskoop, väga harali. Ma kuulsin palju kordi oma ema rääkimas sellest, et tegu oli ikkagi kolme isiksuse pideva kokkupõrkega. Ühest küljest Jaan Tooming oma lõputute ideedega, mida tal oli tuhat tükki minutis, teisest Tiidu isa Rein Maran oma pildilise fantaasiaga ja seal vahel minu ema …

Maran: Proovis normaalseks jääda?

Hellström: Ma ei tea, minu ema ei olnud normaalne inimene. See võtke palun kohe teadmiseks. Ema meenutas mitu korda seda, et kui hommikul hakati filmi tegema, siis Tooming rääkis midagi, Maran solvus ja läks mere äärde. Tooming seletas emale edasi, kuidas peab tegema. Siis läksid nad tülli, mida juhtus väga sageli. Nad olid parimad sõbrad, muidu nad ei oleks ju koos filme teinud, aga kaklesid kogu aeg.

Muidu räägitakse kogu aeg Toomingast, aga mu ema oli ka tegija, mitte mingi vagur hing.

Miks su ema üldse Toominga kutsus? Ta oleks ju võinud ka üksi seda filmi teha.

Hellström: Ei tea. Nad olid tollal tõesti väga head sõbrad, võib-olla, et ka enamat, ma ei ole selles täiesti kindel. Võib-olla tahtis, et oleks lõbusam.

Maran: 13aastasena ise võttegrupi juures olles olin ma ise ümbrust vaadates samasugune nagu Kati filmis, aga mulle tundus aeg-ajalt, et filmigrupp, mingi linnast tulnud untsantsakate kari, oli sellesse keskkonda jõudes ka ise pidevas muutumises. Kestev konflikt vastab aga raudselt tõele. Seda ma mäletan hästi, et kogu aeg mindi laiali ja tuldi taas kokku. Kaos oli ümberringi, aga ka meeletu otsimine. Saar pakkus võimalusi: küll mindi paadiga merele, siis olid mooni- ja rukkililleväljad, mis on lapse pilguga meelde jäänud kui midagi pöörast. Ka filmigrupp võis olla n-ö Kati rollis, muutudes saare keskel teistsuguseks. Nii et film lõi iseennast või saar lõi filmi.

Õnnepalu: Kõige selle juures mõjub „Värvilised unenäod“ väga ajakohasena. Isegi rohkem, kui kümme aastat tagasi vaadates. Isegi ei tea, miks. Näiteks vanemate ja laste suhe pole üldse selline, nagu tol ajal oli – see on toona täielik fantaasia, aga praegu mõjub see juba peaaegu tõelisena. Tänapäevasena.

Maran: Ja see, kuidas lapsed filmis mängivad, on midagi sellist, mida peaaegu ei kujuta tänapäeval enam ette. Tekib mingi kummaline dokumentaalsus sisse.

Õnnepalu: See on juba nagu omamoodi ajalooline antropoloogia. Asjad, mida enam ei tehtaks. Kassipoega ei tohiks enam kindlasti nii palju väntsutada (naer).

Pihel: Kiviaia peal ei tohiks käia! See on ohtlik.

Kui te ütlete, et Maran Toominga peale tihti solvus ja mere äärde läks, siis mis põhjusel?

Maran: Noh, mina pidasin Jaan Toomingat absoluutseks hulluks. Sõna otseses mõttes. Ma isegi kartsin teda, sest ta oli oma käitumisega täiesti ettearvamatu. Meenub üks hetk Kaleste rannas, kus ta lihtsalt tuli, viskas ühel hetkel oma sandaalid õhku ja hakkas karjuma: „Õhku hüppame, õhku hüppame!“ See tuli täiesti ootamatult ja lapse silmale tundus, et see ei ole täitsa normaalne inimene.

Pinget oli tunda pidevalt ja ikka mingid asjad ei klappinud. Siis leiti jälle idee, mis ühendas. Filmis on kaader, kus vesi hüppab. Mäletan, et vesi oli tünni peal ja Tooming avastas, et kui tünni lüüa siis piisad hakkavad hüppama. Sellest läks omakorda Rein Maran fanaatiliselt põnevile, et kuidas seda kõike filmi peale võtta, ja sellistel puhkudel nad võimendasid üksteist. Aeg-ajalt oli ka vastupidi.

Õnnepalu: Filmis on see särin ikkagi sees ja elavust tohutul hulgal – tegelikult liiga palju. Ideid on siin mitme filmi jagu, need on sinna lihtsalt kokku kuhjatud. Ja kui vahel tuleb sisse kunstlikku dialoogi – selleaegses filmis ainult sellist ongi –, siis tekib kontrast, kui elutu ja kui väga-väga elav see film samaaegselt on. Ta paneb oma fantaasia või unenäod peas käima, nii et selles mõttes see täiesti toimib. Mis ta mõte on, see vahest praegu ei selgu – ja pole ehk vajagi.

Maran: See ei ole süžee või dramaturgia peale üles ehitatud film, vaid nagu mingi pilv, millest saab asju välja noppida. Oleneb siis, mida sealt leitakse ja mis kombinatsioonis välja võetakse.

Õnnepalu: See on ikkagi tõeline eksperiment ja eksperimentidega ongi selline asi, et need enamasti ei õnnestu, vaid ebaõnnestuvad täielikult. Nende mõte ongi proovida erinevaid asju ja selles filmis on ka väga erinevaid asju proovitud ning mõni neist on ka väga hästi välja tulnud. Aga kas ka tervikuna … Seda ma ei oska öelda. Sellel on mingi terviku mõju ikkagi täiesti olemas, mingisugune esteetika, millel ehk ei olegi järeltulijaid ja mis jääbki sellesse aega.

Kristiina ja Tiit, teie olite ka võtete ajal lapsed. Kuidas te suhestusite selle lastekarjaga filmis?

Maran: Mina ei suhestunudki.

Hellström: Ma mäletan Katit natuke. Me vist elasime ühes majas. Mis Katit puudutab, siis teda otsiti vist sadade laste hulgast. See võttis tohutu aja, et Kati üldse leida, ja Jaan vist siis lõpuks leidis. Ja Kati oligi täielik imelaps, aga temas on ka tubli annus näitlejat, sest ta aeg-ajalt vaatas ringi, et kas ikka filmitakse või mitte. Umbes nii, et küll ma panen hästi. Sündinud esineja.

Maran: Mälu petab pika aja peale, aga mul endal jäi mulje, et see, mis ta tegi, oli üsna autentne, ja ta nautis seda, mida tegi.

Pihel: Teie kui pisut vanemad lapsed saite ilmselt muidugi aru, et käib filmimine, kuna ühe ema oli režissöör ja teise isa operaator, aga mina ei teadnud filmist mitte midagi. Ja lapsed on nii loomulikud sellepärast, et nad ei mänginudki. Aga just režissööride asi on panna lapsed tegema seda, mida nad tahavad, ja nii, et lapsed on loomulikud.

Aga ma hakkasin mõtlema, et mis aeg see Nõukogude aeg oli. Loomeinimesena oled sündinud maailma, mis on nii ebakindel ja kaootiline: ei saa mingit tuge kodust, vanematelt, koolist, ühiskonnast, kuskilt. Mis filmi siis veel teha? Sellist ilusat, toredat, terviklikku filmi või? „Värvilised unenäod“ on väga hästi tehtud ja ma mõtlen, et selle filmi märksõna on „maailmavalu“, mitte just päris äng. Ühest küljest on kõik nii ilus: lilled ja kõik, ning samal ajal tulevad sisse trumm ja killud. Just sellist filmi me tahtsimegi. Me võime ju öelda, et see pole terviklik, aga tegijad olid ju professionaalid ja selles, et see eksperiment on minu meelest õnnestunud, on ülisuur roll Virve Aruojal. Võib-olla ta kutsuski Toominga lisaks sellepärast, et oli vaja sellise mehe hullust, kes teab, aga ei suuda selle teadmisega leppida, ja ta suutis seda hullust siis ka mingil määral ohjeldada. Nad küll vaidlesid, aga arvasid asjadest ilmselt samamoodi. Ta teadis ette, et läheb konfliktiks, ent kutsus Toominga ikka. Ma arvan, et siin on sügav mõte. Vaidluses selgub teinekord tõde. Selles filmis ei sünni küll võib-olla mingit tõde, aga see kõnetab mind, sest ma ei saa sellest aru. Ja ma ei tahagi alati aru saada. Mitte nii, et mulle tuuakse mõtted kandikul kätte. Ma võrdleksin teda oma lemmikrežissööri Andrei Tarkovskiga, kelle töödes jäetakse nii palju ütlemata. Ei ole vaja lõputult rääkida ja selgitada.

Maran: Vaikus kõnetab.

Õnnepalu: „Maailmavalu“ on kindlasti parem sõna kui „äng“, aga peale selle on siin sees ju ka tohutu tegemislust. On tunda see, miks need inimesed kokku said: taheti midagi huvitavat teha, proovida põnevat, teistsugust. Hiiumaale tulek, uude kohta, mis on ühtaegu vanaaegne. See oli kõigile ikka ilmselt ka väga ilus suvi.

Maran: See oli pöörane aeg. Kõik käisid ringi nagu segased, sõitsid saare ühest otsast teise, et uurida, kus saaks midagi filmida. Keegi märkas bussiaknast moonivälja, mille taga oli sinine rukkililleväli, ja käskis bussijuhil pidurdada. Järgmisel päeval tuldi sinna juba kraanaga, et need ülevalt üles võtta. See rikkus ära kogu esialgse plaani, aga oli nii oluline element. Filmi planeerides nad ei saanudki ju ette teada, et selline põld seal on. Enamik asju tuli jooksvalt.

Õnnepalu: Eks need on tõesti geniaalsed leiud. Ja kui panna „Värvilised unenäod“ tagasi sellesse aega, mil see tehti, siis see aeg oli selline hall ja piiratud, midagi eriti ei toimunud. Ise tuligi elu värviliseks teha. Mõelda välja, fantaseerida. Tulla Hiiumaale, sest lõunamere saartele ei saanud, ja teha. Ja oligi võlumaailm valmis.

Maran: Hiiumaale toodi kohale mingeid klaasikojast toodud huvitavaid objekte, mida püüti mitmel moel filmida. Seda stseeni, kus akvaariumis on kalliskivi ja sinna valatakse erinevaid värve, filmiti minu meelest terve päeva. Jaan läks täitsa hulluks seal ja proovis üht- ja teistmoodi. Aga ma ei kujuta ette, kas nad stsenaariumi enam üldse vaatasid.

Hellström: Stsenaariumist jäi sisse näiteks kassipoeg. Minu ema pidi lavastama selle, kuidas Kati tahab kassi kaasa võtta, aga tema ema ütleb, et mitte mingil juhul, ja sellest tuleb suur draama. Mu emal oli Katiga väga hea kontakt ja Kati pidas teda vaat et oma teiseks emaks. Tal õnnestus Katile seda olukorda nii serveerida, et too jäigi seda uskuma. Nii et Kati nutab filmis päriselt ja on väga kurb. Jaani see kõik ei huvitanud – stsenaariumi järgi ja mõttetu stseen, aga las ta siis teeb pealegi. Enn Sädele olla öeldud, et see pole väga oluline koht ja pole mõtet heli pärast nii väga vaeva näha. Pärast selgus, et just see nutt on oluline. Helist veel niipalju, et tol ajal oli kombeks suurem osa filmist hiljem stuudios helindada. Sellest tuli ka filmis Kati ja ema stseen, kus tüdruk kuuleb kõrvaklappidest ema dialoogiridu ja hakkab neid järele ütlema. Filmi jäetigi sisse nende dialoog topeltheliga. See on väga hea koht.

Kui aga stuudios hakati teksti uuesti sisse lugema, said kõik aru, et film sureb. Et see elu, mis mustas materjalis sees on, kaob ära. Tallinnfilmis hakkasid juba levima kuuldused, et see film vist lõpuks lähebki ikka untsu, sest seal on midagi väga valesti.

Mingil hetkel Tooming lõigi käega: tuleb tunnistada, et asi on untsus, ja kõndis uhkelt poole pealt minema – ei tulnud välja. Minu ema aga teadis praktilise inimesena, et kui film ei tule välja, siis on mitu võimalust: esiteks ei saa inimesed raha, teiseks pannakse peale uued tegijad, kes teevad uued võtted ja montaaži, nii et tulemuseks on mingi täiesti teine film. Ja siis olidki nad ühel õhtul Peeter Toominga juures kohvi keetnud ja nukrutsenud. Korraga tuli mu emal arusaamine, et film suri pärast seda, kui otseheli ära võeti, et kui prooviks selle tagasi panna. Järgneski mingite komisjonide veenmisprotsess, et saada lisanädal, suur jama. Pingelise nädala jooksul prooviti kõik uuesti kokku panna ja see pani asja lõpuks tööle.

Veel üks väike mälestuskild emalt: kui filmi helilooja Arvo Pärt võttel oli, siis ta vaatas seda asja ja vangutas pead, saamata üldse aru, mida seal tehakse ja mida tema seal tegema peab. Talle oli see esialgu täielik mõistatus. Aga hiljem tegi muusika, nii et ikkagi ilmselt siis innustus.

Maran: Mäletan, et ühel hetkel tekkis mõte minna filmima Ristna randa [Hiiumaa tagumises servas, Kõpu poolsaare tipus – toim]. Tõkkepuu oli ees, tulid piirivalvurid, kes kuulasid jutu ära, buss ootas, mindi ülemuste käest luba küsima. Siis tuldi tagasi ja öeldi, et ikka ei saa. Ilmselt jahiti suuremaid laineid.

1 „Värvilised unenäod“, Virve Aruoja, Jaan Tooming, 1975.

2 Filmi ees näidati ka 20minutist „Värvilisi unenägusid“ tutvustavat dokumentaalsaadet sarjast „Kaadris“ („Kaadris 3. Värvilised unenäod“, Jaak Lõhmus, Märten Vaher, 2012.) – https://arhiiv.err.ee/video/vaata/kaadris-varvilised-unenaod

3 „Lõppematu päev“, Virve Aruoja, Jaan Tooming, 1971. Skandaalset pooletunnist lühifilmi ei keelatud üksnes ära, vaid kästi see hävitada, aga õnneks õnnestus film siiski päästa.