Valgusmo(nu)ment esimesele eestlasest filmimehele

Pääsukese-filmi lavastajal Volmeril on õnnestunud ehitada misanstseenid üles lavastaja Pääsukese kohmakas võtmes, filmis ei joonistu aga välja üldisemat perspektiivi.

MAIT LAAS

Mängufilm „Johannes Pääsukese tõeline elu“ (Kopli Kinokompanii, Eesti 2018, 90 min), režissöör Hardi Volmer, stsenaristid Hardi Volmer ja Olavi Ruitlane, operaator Mait Mäekivi, helilooja Ardo Ran Varres, produtsent Anneli Ahven. Osades Ott Sepp, Märt Avandi, Tõnu Kark, Ester Kuntu, Üllar Saaremäe, Merle Jääger jt.

„Eile olin ma varjude kuningriigis. Kui te vaid teaksite, kui kummaline on seal olla. Seal ei ole helisid ega värve. Seal on kõik – maa, puud, inimesed, vesi ja õhk –, kõik on ühtlaselt hall: hallis taevas on hallid päikesekiired, hallides nägudes hallid silmad, ja lehed puudel on hallid, nagu tuhast … See ei ole elu, vaid elu varjud, … ma pean selgitama … Ma olin Aumont’i kohvikus ja ma vaatasin Lumière’i cinematograph’i – liikuvaid fotosid,“ on kirjutanud Maksim Gorki 1896. aastal ilmunud esimeses filmi­arvustuses, kui Tsaari-Venemaal Moskvas oli näidatud esmakordselt kinofilmi.

Põhja- ja Baltimaadel seostus moodsate aegade tulekuga kaasnenud huvi kaduva talupojakultuuri uurimise ja säilitamise vastu rahvusliku eneseteadvuse kasvu ja oma mineviku avastamisega. Eesti rahvuskultuuri modelleeriti Põhjamaade eeskujul. Kultuurikogemuse põhjal tehtud foto, millega konstrueeritakse kultuuri ja sotsiaalset reaalsust, pidi andma tuleviku tarbeks kindlustunde ja pakkuma sisendavaid tõlgendusi.¹

Setod, filmikunst ja ajastu vaim

1912. aastal korraldati ERMis esimene päevapiltide kogumise võistlus, mille eesmärk oli jäädvustada fototehnika abil tollane argielu Eesti eri paikades. Eriti oodatud olid pildid rahvast töötamas, pidudel, lõbutsemas, igapäevatalitusi tegemas ja ülesvõtted isesugustest muistsetest talumajadest, lautadest, aitadest ja taluhoonete sisseseadest ning tervetest küladest. ERMi kaastöölisel fotograaf Johannes Pääsukesel (1892–1918) valmis Setu traditsioone kujutavate päevapiltide kõrval ka Eesti esimene etnograafiline film „Teekond läbi Setumaa“ (1912).

Setude pärimusest inspireeritud muusika on nagu takjas, mis jääb ka sünteetilise maailma külge üle ilma. Setud on leidnud oma rolli ka kahes 2019. aasta alguses esilinastunud eesti filmis. Setude maailma ambitsioonikat laienemist toetab Hardi Volmeri „Johannes Pääsukese tõeline elu“ ja setud on episoodilises rollis ka Heiki Ernitsa ja Janno Põldma animafilmis „Lotte ja kadunud lohed“.

Setudes on väge ja elujõudu, mida on keeruline tagasi hoida: meenutagem või siit ilmast tunamullu varjude riiki lahkunud Arvo Kukumäge, kellele oli plaanitud Pääsukese-filmis Sergo roll, mis läks küll Tõnu Kargule.

Hardi Volmer, sünnijärgne pärnakas ja rahvamees, on tirinud oma filmiloomingus prožektorivalgusse eesti kultuuriloo ja Setu temaatika ning püstitab eesti kultuuriheerostele valgusmonumente. Värskelt ilmavalgust näinud „Johannes Pääsukese tõelises elus“ on Volmer keskendunud eesti filmikunsti esiisale Johannes Pääsukesele, kes tõstis 1912. aastal 20aastase mehena eesti „kultuura“ vahendamise oma aja uusimale tehnoloogilisele tasemele – liikuvale nitrofilmilindile.

Samal aastal kirjeldab uue epohhi künnisel seisvat ajastut eesti rahvusliku liikumise üks juhte Villem Reiman: „Ajajärk, mida tänulikud nooremad Eesti ärkamisehommikuks ristisid, on lõpulikult mööda jõudnud. Meie seisame mõlema jalaga teises ilmas. Edusammusid märgime meie majanduselises elus, linnas ja maal. Kui 1869. a. Juubelilaulupeo osalised surmaunest tõuseksid, – nad ei tunneks meie maad ja rahvast enam ära. [—] Materialismus, kellest mitmed otse imesid rahvaelu tõusmiseks loodavad, tormab uksest sisse ja tikub idealisid murdma. [—] Ei ole ivakest uskugi jäänud vaimustuse sisse, mis asja pärast tulle läheb, armastuse sisse, mis oma kasu ei otsi. Kui mõni üksik arust-ajast mahajäänud, vettinud ja kolikambri visatav inimene sellest veel julgeb kõnelda, seda teistelt nõuda, siis irvitatakse jaburi üle ehk mõnitatakse, et tema veel tarvilikuks peab „omakasu“ nende iluhilpudega kinni katta. Peaaegu uudishimu tunneme meie, kuidas kord järeltulijad seda meie ilma ja meie aega hüüavad.“²

Peaaegu sada aastat hiljem vastab Volmer Villem Reimani ütlusele filmiteosega: näeme stsenaristi/lavastaja mõttemaailma kaudu inimeste elu aastal 1912. „Johannes Pääsukese tõeline elu“ on sündinud suuresti aatest ning aateinimeste toel, kes ei pidanud paljuks panustada materiaalselt filmi sünnile kaasaaitamiseks. Nii nagu toona, mil pärandi kogumistööks saadi raha EÜSi korraldatud pidudest, ja toetusi andsid seltsid, pangad ja paljud eraisikud, ka Soome Kirjanduse Selts.

Etnofuturist Pääsuke

Pääsuke ehitas uue ajastu inimesena 1912. aastal fotograafia kui „vana kunsti“ aparaadi ümber filmikaameraks – liikuva poeesia masinaks –, lisades sellega eesti minevikupärandile uut, futuristlikku hõngu. Sündis omamoodi etnofuturismi esikteos „Teekond läbi Setumaa“ filmilindil. Uue tehnoloogia abil oli võimalik tabada maailma liikumist ja seda imet publikule edasi anda. Ikka uuesti ja uuesti sahisesid filmilindile kinni püütud inimeste varjud valgusvihust läbi ning panid imestama vaatajad Võrus, Tartus, Tallinnas, Pärnus ja Helsingi kinodes.

Vaimustus liikuvast pildist oli vahest võrreldav Johannes Pääsukesega samal aastal sündinud ja kõigest kaheksa päeva vanema pärnakast nimekaimu Johannes Semperi futuristide³ dünaamilise maailma imetlusega – „võime joobuda elus ja joovastada seda ise“. Ülistati nooruse pulseerimist, kiirust ja liikumist, mis olid uue algava ajastu märksõnad ning millega kaasnes „Rõõm mehaanilisest jõust“ (1909, osa „Futurismi manifestist“⁴). Jalgrattad, rongid, lennumasinad ja autod ilmusid tuules lehvivate juustega progressiusku noorte vaimumaastikele ja külatänavatele. Võimalik, et ajastu unistus mehaanika toel uutesse kaugustesse ja kõrgustesse tuhisevast inimesest sünnitas Pääsukeses tehnika imedest ning lendamisest vaimustumise ja soovi see kõik Tartus jäädvustada. Pääsukese esimene dokumentaalfilm oli „Utotškini lendamised Tartu kohal“ (1912), kus näeb piloot Sergei Utotškini lendu Krasnojarski polgu kasarmute õuelt Tartu linna kohale.

Liikuvad pildid ehk film oli osa sellest liikumise-vaimustusest. Futurismis oli keskmes inimese kasutuses masinate areng ajas ja ühiskonnas ning selle muutuse protsessi kujutamine kunstis. Ülistati maailma kiirust ja mitmekülgsust ning tehnikat ja sõda. Sooviti vabaneda mineviku kultusest. Karskusseltsid ja kinod võistlesid kalli filmi näitamise aparatuuri soetamise nimel, et püsida uue aja usu tuules. Futurism huumori võtmes ei ole võõras teema ka 1980. aastatel noorele lavastajale Hardi Volmerile.⁵

Ime ehk näitleja kolmel jalal

A. H. Tammsaare on öelnud: „Kinos näidatakse harilikult ikka imesid – näidatakse seda, mida elus pole üldse olemas või mida on imevähe. Kino tahab ju olla kunstiharu ja kunstis inimene armastab seda, mida elus kätte ei saa.“⁶

Filmivaataja on ostnud pileti, et vaadata filmi „Johannes Pääsukese tõeline elu“, kuhu Hardi Volmer on pannud koos meeskonnaga oma hinge, et Johannes Pääsukese maailm puudutaks inimesi ja inspireeriks neid. Volmeri sõnul on see mängufilm seikluslik ja romantiline lugu Eesti esimesest filmitegijast Johannes Pääsukesest tema müstilise uurimisretke ajal Setumaale 1912. aasta suvel.

Volmer on Pääsukese üles võetud originaal­kaadrite ümber filmist „Retk läbi Setumaa“ ehitanud oma versiooni 1912. aasta kogumisretke filmivõtetest. On sündinud omalaadne ajalooline making of. Sel retkel töötas Pääsuke koos abilise Harri Volteriga nii foto- kui ka filmikaameraga. Seda, kui lähedal need kaks kaamerat ja meest teineteisele asusid, võib näha, kui kõrvutada tehtud fotosid ja lühifilmi kaadreid. Tollal ei osatud veel kasutada filmikunstis peituvaid võimalusi ning näha selle erinevust fotograafia keelest, nii nagu me seda tänapäeval mõistame.

Johannes Pääsukese fotokaamerast ümber ehitatud mehaaniline filmikaamera on Volmeri filmi pealtnäha märkamatu peaosatäitja ning uue algava ajastu sümbol, lunastaja ja ülempreester. Seetõttu on Johannes kui tema looja ja omaja saanud jumalikuks. Sellega on andeks antud kõik juba tehtud ja tulevased patud ning ümbritsetud asjaosalised kõikvõimsa auraga. See sünnitab Volmeri filmis omamoodi lihtsustatud lastele sobilikke muinasjutulisi imesid: vabastab inimesi vanglast, annab öömaja, kindlustab naisterahvaste tähelepanu ja saadab inimesi vabasurma.

Erinevalt tänapäeva multimeediaühiskonnast tegi 1912. aasta Setumaal ühe foto- ja filmikaamera kohalolu võtteplatsil omamoodi imet. Eesmärk oli jäädvustada inimeste igapäevane elu nende loomulikus keskkonnas, kuid inimeste olek ja käitumine polnud kaamerate läheduses üldse niisugune nagu siis, kui inimesed said olla isekeskis, ilma nende kolmel jalal seisvate ühesilmaliste kastideta. Filmikaamera objektiivi ees maastikule laiali laotatud osatäitjad kaotasid filmikaadris justkui elu. Tarduti kramplikult mehaanilistesse poosidesse: oldi ju harjunud fotokaamera ees tavaliselt nii käituma, sest säriaeg oli pikk ja liigutada ei tohtinud. Kes tahtis siis igavikulisele päevapildile uduselt jääda? Kuidas peab filmikaameraga suhtlema, seda ei teadnud siis veel keegi.

Lavastamine oli XIX sajandi II poolel ja XX sajandi alguses etnograafiliste fotode puhul möödapääsmatu, nagu ka etnograafilise dokumentaalse materjali filmimisel. Pääsukese-filmi lavastajal Volmeril on õnnestunud ehitada misan­stseenid üles lavastaja Pääsukese kohmakas võtmes. Ka tema filmis jälgivad taustal olevad tegelased esiplaanil toimuvat pingevabalt ja osavõtmatult. Volmeri Johannes Pääsuke (Ott Sepp), kel puudub liikumise lavastamise kogemus, üritab abilise Harri Volteriga (Märt Avandi) oma dokumentaalfilmi misan­stseeni kuidagi organiseerida ja üles ehitada. Ta karjub osatäitjatele pealisülesannet edastades kaamera tagant vaimuvaeselt kätega vehkides: „Tehke midagi!“ See midagi sünnibki ja osatäitjate liikumine jääb futuristlikult mehaaniliselt filmilindile! Omamoodi situatsioonikoomika: ollakse segaduses – ei teata, mida lavastaja tahab ja mis see „midagi“ on!

Hing ehk kahel jalal näitlejad

Foto- ja filmikaamera üheaegne kasutamine „Retke läbi Setumaa“ võtetel tekitas osalistes segadust. Ometi vajas filmikaamera just liikumist ja elu koreograafiat, mida vastupidiselt päevapildile salvestada. See oli midagi täiesti uut! Uudsus lihtsustas ka filmi uudishimulike ja edevate osatäitjate leidmist. Ainuüksi surisev filmikaamera röövis inimeste tähelepanu magnetina, nagu hõivab tänapäeval nutitelefon lapse oma, ning silmapilgu kaugusel võimalus pääseda salapärase filmi abil surematuna igavikku muutis inimeste käitumist silmanähtavalt. Mõned tegi see alandlikuks, teised hoopis agressiivseks.

Leidus ka enesekindla mõtteviisiga inimesi, kes ei ülistanud futuristlikku kaamerat, vaid vastupidi: ajastule iseloomuliku materialistliku silmavaate eksponeerimises nähti teenimisvõimalust ning poseerimise eest küsiti raha või viina. Moodne eluhoiak oli jõudnud ka müstilisele kuppelmaastikule, mille küngaste tipus elavad inimesed seisid ometigi ehk kõige lähemal taevale (mäed ja traditsioonilised jumalikku ühendust toetavad rituaalid pidid kaitsma välismõjude ahvatluste eest).

Kaamera ette tulemisest loobuti ka veendumuste tõttu. Volmeri lavastatud filmi avakolmandikust leiab ehk tema teose intellektuaalselt kõige paeluvama stseeni filmi peakangelase Pääsukese ja surnuaia väravas kohatud teenijatüdruku Nasta (Ester Kuntu) vahel. Nende kirjanduslik dialoog tirib vaataja mõtted vaimuilma, kus nii mõnigi hoolis oma hingest ning hoidis oma paleuse fotoaparaadi ahnest objektiivist eemal. Need inimesed tajusid maailma silmale nähtamatut peenmehaanikat ja neil olid hinge ja vaimu küsimused ka argipäeva askelduste keskel olulisel kohal. Neile oli pildistamine hingestatud tegevus. Nad uskusid, et visuaalne maailm mõjutab inimhinge, nii nagu hing mõjutab visuaalselt tajutavat ilma. Sellest tõdemusest on tänapäeval kujunenud maailma loomisel valdav kunst (techne) ja tööriist.

Johannes Pääsuke: „Teeme ikka selle pildi ära!“ – Teenijatüdruk Nasta: „Ma ei taha.“ – „Kuidas te ei taha? Kõik neiud ju tahavad. Teist saab ju kuulus filmidiiva!?“ – „Mul on ju hing rinnus. Sa tahad, et ma ta pildiga niisama sulle annan?“ – „Ega siis hing pildi peale jää, armas tütarlaps!“ – „Jääb küll! Kui ma ükskord oma hinge ära annan, siis mitte au ega raha pärast.“ – „Mille pärast siis?“ – „Inimese pärast, kellele ma ta anda tahan.“ – „Kas minus on liiga vähe inimest?“

Raha, armastuse ja sügavate tunnete puudumine ning kaameraga inimese võim ja edevus on „Johannes Pääsukese tõelise elu“ käivitav jõud. See film ei ole niivõrd mineviku kultuuriheerosest ja kunsti loojast, kellest tänapäeva vaimunäljas vaataja võiks saada inspireeritud. Pigem peegeldub seal meie aeg: see on tänapäeva inimese väärtuste projektsioon minevikku, et kõnelda teemadest, mis eesti esimesest filmiloojast tehtud seiklusfilmi autorite hingel. Seda mõnusalt lihtsa situatsioonikoomika ja huumori kastmes: just nii nagu meelelahutuslikus jantlikus esimeses eesti mängufilmis „Karujaht Pärnumaal“,⁷ mille operaatoriks Pääsuke auga oli kutsutud. Jah, me näeme Petseri kloostrit, Setu pulma ning surnuaiapüha rituaale, kuid Looduse ja kõigeväelisega kontakti saavutamise müstika imed, mida filmiloojad on püüdma läinud, on jäänud justkui kättesaamatuks või surevad nende edastamise protsessis kuidagi ära. Imed ekraanil heiastuvad lõpuks ajastu illustratsioonina.

On huvitav, et Lõuna-Eesti kuppelmaastik muudab nipernaadiliku „Johannes Pääsukese tõelise elu“ üsna tasapinnaliseks, kuid ometigi ei joonistu välja üldisemat perspektiivi. Mille nimel tegelased pingutavad? Puuduvad ka orgude sügavused ning mäetippude kõrghetked, mis teeksid sündmuste kulgemise jada emotsionaalselt dünaamiliseks ja pingestatuks.

Tõnu Kargu loodud tegelane Sergo Kihnu saarelt kannab endas mereliste hoovustega mitmekesist karakterit, mis sünnitab veenvaid situatsioone. Võrdväärsete partnerite puudusel kaob aga võimalikku filmiimet loov tuul linateose purjedest ning laevuke jääb justkui uue tuulepuhangu ootel merele vaikselt ja lootusrikkalt hulpima.

Kui fotograafias taotles Pääsuke ka etnograafiliste fotode puhul kunstilisust ning müstika aimdust, mis vahest esimese ise ehitatud kaameraga üles võetud dokfilmide juures eri põhjustel ehk sel määral ei õnnestunud, siis Volmeri filmiloolt oleks filmikeele kunstilisuse osas oodanud mõnevõrra nõudlikumat lähenemist ja teostamist. Johannes Pääsukese elu ülesehitamiseks ja hingestamiseks jäi vajalikku mateeriat, jõudu ja aega väheks – aeg on selline.

Futurism hukutas Esimeses maailmasõjas Johannes Pääsukese: rongi ootamatu liikuma hakkamine sõjateel kukutas liikumisest vaimustunud noore andeka filmimehe rongi polkalt maha – surnuks.

Vaim on surnud. 1912. aasta minevik on tänapäevas ja tänapäev on minevikus: kurdeti siis vaimu puudumise üle ning vaimu ei peegeldu ülemäära ka Volmeri filmist. Kas see on tänapäeva vaimupuudus või peegeldab Volmeri film ajastut, kus seda ei olnudki. Domineeris raha ja jant.

„Rahvaste kultura looded on kestva eluga, kui nad ka ajutiselt nähtavaste lõpevad. Nad tõusevad ikka ja jälle mõjule. Sest üks rikkumata rahvas ja ta eht, eluvõimuline kultura on nagu suremata loodus, mis ikka jälle ärkab ja ennast uuendab. [—] Nii mõnegi rahva juures ta endise kultura alusel uus isesugune eluvõimuline kultura-ilm tekkinud, mis kõige inimsusele rikastuseks on olnud. [—] Ma näen uut Eestit meie muinaspäranduse varal ülesse kasvavat, noor, kaunimat, rõõmsamat, õnnelikumat. [—] Loodame, et need unenäod täide lähevad!“⁸

1 Reis maale. Etnograafilised tüübid fotos, Kumu, 2008. https://kumu.ekm.ee/reis-maale-etnograafilised-tuubid-fotos/

2 Villem Reimani kõne 21. augustil 1912. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi üldisel liikmetekogu XII koosolekul. – Eesti Kirjandus 1912, lk 226.

3 Juba 1910. aastal võtsid Pärnu futuristide ringi liikmed omal initsiatiivil otse ühendust esimese futuristliku manifesti autori Filippo Tommaso Marinettiga. Semper esines 1912. aastal futurismi teemal kõnedega Tartus ja Tallinnas.

4 Filippo Tommaso Marinetti, Manifesto del Futurismo. Gazzetta dell’Emilia, 1909.

5 Manana Estios Primi-Futu Bänd tegutses 1980. aastatel, osalesid Hardi Volmer (trummid), Villu Veski (süntesaator, saksofon), Olavi Kõrre ja Peeter Oja (laul). Repertuaaris oli 3-4 lugu, millest kuulsaim on „Today I Kiss You“.

6 ⁶ Tänapäev 1935, nr 2, lk 52.

7 „Karujaht Pärnumaal“, Tõnis Nõmmits, 1914.

8 „Eesti muinastööst“ kõne pidanud 47-aastane Kristjan Raud Eesti Rahva Muuseumi „Vanemuises“ kõnekoosolekul 8. apr. 1912. aastal. – Eesti Kirjandus 1912, lk 233–234.