Valguse ja varju piiril

Nora Särak: „Tahan teha iga filmi parema kui eelmise.“

VICTORIA KASPEROVICH

Nora Säraku lühidokumentaalfilm „Valguseks / valguseni / valgusena“ (2015) on võitnud Baltimaadel juba mitu auhinda.

Nora Säraku lühidokumentaalfilm „Valguseks / valguseni / valgusena“ (2015) on võitnud Baltimaadel juba mitu auhinda.

Roman-Sten Tõnisoo

Noore Nora Säraku uus lühidokumentaalfilm „Valguseks / valguseni / valgusena“ (2015) on haarav lugu Petseris elavast emast ja pojast, kes olid otsustanud sinna elama jääda ka siis, kui linn elas üle suure venestamise laine. Nüüd, 70 aastat hiljem, on Petseris alles vähe seda, mis meenutab Eestit. Linda ja Mart Kallas üritavad säilitada kontakti kodumaaga, aga see ei ravi nende üksildust. Nüüd ei ole neil toetuda millelegi muule kui teineteisele. Ema vajab poega ja poeg ema. Ema elutee on lõppemas. Poeg otsib pimeduses valguskiirt.

Aeglane ja staatiline film võtab vaatajast vaikselt kinni, tirib loo südamesse ja paneb end kodusena tundma ka seal – kauge kolka müütilisel maastikul, kusagil väljaspool aega ja ruumi. Nora kasutab loo meieni toomiseks mustvalgeid fotograafilisi maastikukujutisi. Üsna väikese eelarvega film on võitnud Baltimaadel juba mitu auhinda. Nädalapäevad tagasi hinnati seda ka PÖFFi lühifilmide alafestivali „Sleepwalkers“ parima filmi auhinnaga.

Milline on olnud su teekond filmi valmimisest kuni nende auhindadeni?

Nora Särak: „Valguseks / Valguseni / Valgusena“ oli minu sellekevadine lõputöö Balti filmi- ja meediakoolis. Kui film valmis, sain hakata seda festivalidele saatma. Siin on kool olnud suureks abiks. Esimesena näidati minu filmi suvel Pärnu rahvusvahelisel filmifestivalil. Edasi valiti see Riias toimuvale „Short Riga“ lühifilmide festivalile, Minskisse „Listapadile“ ja nüüd siis Tallinnas „Sleepwalkersile“. Mis saab edasi, seda ei tea kunagi.

Oled kunstiharidusega, sul on graafika magistrikraad. Kuidas siirdusid kunstist filmitegemise juurde?

Teadsin alati, et ei taha graafikuna jätkata. Ei mõelnud otseselt ka filmide tegemisest. Ilmselt mul lihtsalt vedas, et meil oli kunstiakadeemia viimasel kursusel kohustuslik dokumentalistika loeng ja pidime ka filmi tegema. Tegin eksperimentaalse lühifilmi ühest eesti näitlejast. Nautisin protsessi ja tulemus oli midagi sellist, mida ma tegelikult ei olnud oodanud. See meedium võimaldas mul oma ideid tõeliselt väljendada. Niisiis oli Balti filmi- ja meediakooli magistriõpe filmirežiis ootamatu, aga kindlasti õige samm. Iga projektiga olen aina rohkem süvitsi läinud ja kõik muutub järjest huvitavamaks.

Räägi, palun, oma otsusest kasutada poeetilist eksperimentaaldoki žanri ülikooli lõputöös.

See on see keel, mida ma räägin. Ma ei oska seda teha kuidagi teisiti. Töötan nagu kunstnik, mitte kui dokumentalist. Minu teemaks on visuaalne poeesia dokumentalistika vormis. Kasutan seda vormi, sest mind inspireerivad kohad ja inimesed, kellega olen otsustanud töötada. Mul pole vaja midagi lavastada ega midagi välja mõelda. On lihtsalt vaja leida õige viis selle näitamiseks. Selles peitubki väljakutse ja intriig.

Millised on su eesmärgid filmitegijana?

Filmitegijana tahan pakkuda vaatajale elamust ja edasi anda omaenda tunnet. Tahan luua õhustiku, et rääkida lugu, ja valin karaktereid väga hoolikalt. Nad peavad olema võimelised edastama seda olulist ja huvitavat atmosfääri. Minu arvates ei pea film olema meelelahutuslik, kui seda ei toeta karakter või teema.

Kui rahul oled sa filmiga „Valguseks / valgusena / valguseni“? Kas selle puhul õnnestus sul kõik see, mida äsja mainisid?

Tegelikult ei ole ma pärast filmi lõpetamist kunagi rahul, sest tahes-tahtmata hakkan mõtlema, mida oleks pidanud teisiti tegema. Selle filmi võtete ajal oli mul päris mitu eesmärki. Kõige keerulisem oli saada luba filmi peategelaselt Mardilt filmida teda ennast ja eriti tema ema. Ta käis peale, et teeksime filmi kirikust. Mulle aga pakkus rohkem huvi nende elu ja omavaheline suhe. Alul oli jäämurdmine keeruline.

Miks sind tõmbas Petseri ja nende tegelaste poole? Kust see projekt alguse sai?

Petseri kummitas jah mind sel ajal, sest olin just tegelnud ühe projektiga üsna selle lähistel. Olin kuulnud sellest linnast, inimestest ja ajaloost palju lugusid. Oli huvitav teada saada, et Petseri kuulus aastatel 1920–1940 Eestile. Ma ei tundnud sealt kandist kedagi, aga olin veendunud, et sealt võib leida midagi erilist. Taotlesin siis üheaastase viisa ja läksingi sinna filmima.

Kuna ma vene keelt ei räägi, oli kohalikega raske suhelda. Nii hakkasin otsima kedagi, kes veel eesti keelt oskab ja kasutab. Külastasin kloostrit, kooli, mis oli kunagi eesti kool, ja käisin eesti kiriku juures, mille uksed olid alati kinni. Kohtasin kedagi, kes näitas mulle Mardi ja Linda maja. Nad olid linna ainukesed eestlased. Hakkasin seal käima iga päev, sest tahtsin teada saada, kes majas elavad. Ühel päeval nägin aias Marti. Tuli välja, et ta on eesti koguduse presbüter. Tänu temale sain teada jumalateenistuste kuupäevad ja kellaajad ning sealt kõik lahti läkski.

Mil määral sa sekkusid võtete ajal nende ellu? Kas tundsid end omainimesena või lihtsalt vaatlejana?

Olin režissöör, kes vaatles ja vajaduse korral sekkus. Oli raske saada oma tegelastele lähedale, sest nad elavad eraldatuses. Linna ainukeste eestlastena tunnevad nad hirmu ja vaevu suhtlevad teistega. Tundub, et nad on loonud oma maja ümber omaenese väikese Eesti. Projekti lõppfaasis sai minust siiski mu töö tõttu asjaosaline. Dokitegemiseks on see hädavajalik: ainult nii on võimalik pälvida tegelaste usaldus.

Sa töötasid selle projekti kallal üksinda, olid nii režissöör kui ka operaator. Kas meeskonnaga oleks võttekogemus osutunud teistsuguseks?

Kuna olengi ainul nii töötanud, siis mul puudub võrdluskogemus. Mul oli plaanis kaasata ka operaator, aga mõistsin, et Mart ja Linda usaldavad ainult mind. Veel ühe inimesega koos oleks olnud märksa raskem seda filmi teha. Ma oleksin usalduse proovile pannud ja ilmselt ka kaotanud.

Valgustatud on filmi keskne teema, valgus ja pimedus. Miks otsustasid rääkida Mardi ja Linda loo läbi selle duaalsuse?

Pärast pikka seal veedetud aega ja lugematuid kodukülastusi otsustasin, et selles loos pole mitte mingit lootust. Eesti kirik on tühi, ainult Mart käibki seal. Mardil pole peret, kes teda kodus või kirikus aitaks. Preester tuleb Eestist igal kuul ainuüksi Mardi pärast. Emaga ei ole tal kõige paremad suhted. Nende lagunev maja asub Petseris, millest ei saa vastupidiselt nende ammustele lootustele enam kunagi Eesti linna. Tundub, et kõik läheb allamäge. Materjali uuesti üle vaadates mõistsin aga, et Mart otsib endiselt valgust pimeduses, ta ei ole alla andnud. Valgusest sai mulle lootuse sümbol. Iga tema süüdatud küünal ja avatud aken on märk elamisest ja parema otsimisest.

Mart on ka põhjus, miks ma otsustasin muuta filmi mustvalgeks. Tahtsin näidata valguse ja varju kontrasti. Mustvalges tuleb see duaalsus tugevamalt välja.

Kas nõustud väitega, et stilistiliselt on see film väga subjektiivne vaade Petseri linnale, selle ajaloole ja filmi peategelastele?

Jah, ma loon filmis Mardi ja Linda vaatepunkti ja näitan õhustikku, milles nad elavad.

Kas praegu töötad veel millegagi?

Tahan jätkata, areneda ja teha iga järgmise filmi parema kui eelmine. Hetkel tegutsen režissöörina kahe lühidokiga. Ühes lihtsalt osalisena, idee autor on Heilika Pikkov. See on lühidokkide kassett, autoriteks kaheksa naisrežissööri eri vanuserühmadest, mina esindan noorimat põlvkonda.

Teise projekti algataja oli Riho Västrik ja mõte on taasluua film nimega „Jaanipäev“, mille tegi Andres Sööt 1978. aastal.

Kuidas mõjus su ülikooliprojekt kolleegide ja koolikaaslaste tööde kõrval?

Ma ei oska ennast teistega võrrelda. Ise olen oma visuaali ja rütmidega nii harjunud, selle kõigega päevast päeva aega veetnud. Kõik muu tundub alati palju värskem ja põnevam vaadata. Ometi kui oma filmi kusagil festivalil näidatakse, vaatan alati ise ka, et näha, kuidas see mõjub teiste filmide kõrval ja kuidas publik filmi vastu võtab. Tavaliselt olen siis nii pinges, et kaob igasugune analüüsivõime, aga üldist atmosfääri tajun ikka.

Siis ongi hea, kui olen festivalil palju uusi filme vaadanud, tulla tagasi oma mõtete juurde, mis tunduvad jälle värskemad.

Millised on su tulevikuplaanid selle filmiga seoses?

Ma väga loodan, et tekib veel võimalusi festivale külastada. Kõige põnevam ongi näha, mida väljaspool Eestit teised režissöörid teevad: mis teemadest räägitakse, kuidas räägitakse ja kuidas lahendatakse. See inspireerib ja seda on kindlasti väga vaja. Seda enam et värskete lühifilmide otsa ei ole üldse lihtne sattuda. Ka „Sleepwalkersil“ vaatasin nii palju kui vähegi sain, sest neid filme on väga raske hiljem kusagilt kätte saada.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Valguse ja varju kontrasti rõhutamiseks otsustas Nora Särak teha oma Petseri-doki mustvalgena.

Valguse ja varju kontrasti rõhutamiseks otsustas Nora Särak teha oma Petseri-doki mustvalgena.

Kaader filmist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht