Valeria Anderson-Käsper 11. III 1932 – 3. XI 2023

Puutusin dokumentaal- ja kroonikafilmide režissööri Valeria Anderson-Käsperiga esimest ja viimast korda kokku viis aastat tagasi, olles ise BFMi filmikunsti eriala esimese kursuse tudeng. Meile anti koolis ülesanne intervjueerida üht eesti filmitegijat ja mulle osutus valik kergeks. Valeria Anderson-Käsperi elu ja looming naisdokumentalistina Nõukogude režiimi ajal tundus enam kui põnev. Kohtusime ühel pakaselisel jaanuarikuu päeval Kinomajas. Mäletan, et mul oli hulk küsimusi ette valmistatud, kuid panin need poole kohtumise peal sootuks kõrvale, kuna Valeria jutt jooksis mõnusalt.

Meie jutuajamisest jäi kõige enam kõlama aususe teema. Kui küsisin Valerialt, milline on hea dokumentalist, siis vastas ta, et see, kes tõtt räägib. Valeria oli filmitegijana nii aus, kui tal olla lubati. Ta suutis ka rangete piirangute ajal luua midagi omanäolist ja säilitada inimlikkuse. Ta julges esile tuua puudusi ja lahata probleeme, mis esinesid enamasti Nõukogude Eesti asutustes tööliste ja juhtkonna vahel. Õie Orav on öelnud: „Režissööride, operaatorite ja helioperaatorite ühisel mõttekaaslusel püüti tuua ekraanile elutõde kogu selle avatuses. Teadagi kujunes eriti just probleemfilmide tegemine ja nende üleandmine sama probleemseks kui nendes käsitletav. Seda hinnatavam on nende inimeste töö, kes selliseid filme tegid, jäädvustades seega meie tollase elu eri tahke aitamaks mõista paremini ka tänast päeva.“ Valeria Andersoni peetakse poeetilise dokumentaalfilmi eelkäijaks Eestis. Ta katsetas mitmete Nõukogude Liidus uuenduslike võtetega, nt varjatud kaamera kasutamine („Kohtumised tänaval“, 1960) ja mitme kaamera üheaegne kasutamine, loobus diktoritekstist („Kivine hällilaul“, 1964) ning kasutas oma filmis originaalmuusikat („Kivine hällilaul“, 1964). Ta kaugenes üha enam lavastuslikest elementidest ja otsis tõde.

Olles õppinud Moskvas VGIKis mängu­filmilavastamist, ei kartnud Valeria oma subjekte ja leidis nendega kergesti ühise keele. Tema filmides mõjuvad tegelased küllaltki loomulikult. Filmis „…ja supp on valmis õigel ajal“ (1983) võib näha ja kuulda ka Valeriat ennast, kes on end oma tegelaste kõrvale seadnud, vesteldes nendega samal positsioonil. Valeria ei jälginud oma tegelasi ainult nende tööpostil, vaid avas tihtipeale ka teise, isiklikuma liini nende eraelust, mis aitas tekitada nende vastu sümpaatiat. Seda tegi ta alati tundlikult ning lugupidavalt. Valeria filmidest leiab palju naistegelasi, parimad näited on filmid „Tere, tüdrukud!“ (1962) ja „Ketrajad“ (1976). Viimase filmi kohta on Sulev Teinemaa öelnud: „Režissöör suutis sisse elada töötajate töömuredesse ja võita nende usalduse. Naised ei teeskle ega häbene intervjueerijat, nad räägivad oma mured südamelt.“

Usun, et Valeria soojus ja empaatia olid tema suur tugevus, mis teda karmis meestemaailmas teistest filmitegijatest eristas ja tulemusteni viis. Ka meie jutuajamist saatis ääretult positiivne õhkkond. Suur osa Valeria filmidest ja kinoringvaadetest on leitavad arkaader.ee-st. Neid tuleks vaadata avatud meelega, unustamata seda, mis ajal need valminud on. Alles siis on võimalik neis tõde näha.

Teresa Juksaar

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht