Tähed läbi kaamera

Kadri Koop: „Filmitegemise juures on väga raske, kui pole mingeid kontakte ega kedagi, kes suunaks. Lihtsalt on vaja võtta kaamera ja hakata tegema.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Tänavu sain Cannes’i filmifestivalil suure üllatuse osaliseks, kui selgus, et kaameraoptikafirma Angénieux iga-aastase noore ja lootustandva operaatori preemia on pälvinud keegi Kadri Koop. Angénieux’ peaauhinna laureaatide hulka kuuluvad sellised tipptegijad nagu Roger Deakins (2015), Christopher Doyle (2017) ja Darius Khondji (2022), alates 2018. aastast lisaks antava noore lootuse preemia on saanud kuus operaatorit (huvitaval kombel kõik naised) ning nende hulgas siis tänavu ka Koop. Me räägime siin ikkagi oma eriala absoluutseid tippe koondavast seltskonnast. Kahtlaselt eestipärane nimi või mis? Tõsi, Kadri Koop on eestlane, kes jagab oma aega USA, Euroopa ja Eesti vahel. Ja kuna väikerahvana on meile ikka oluline, kes meist kui kaugele ja kõrgele tegutsema on sattunud, tegimegi juttu Kadri Koobi kirjust tööelust.

Miks sinu arvates on Angénieux’ peaauhinna laureaadid mehed ühe erandiga, aga noore lootuse auhinna omad kõik naised? On sel üldse tähtsust?

Kui vaadata eelnevaid auhinnasaajaid, siis üldiselt nad on uustulnukate kategoorias tõesti eelistanud naisoperaatoreid ja juba tunnustatud operaatoritele mõeldud preemiad on läinud meestele. Filminduses on naised saanud palju hilisema stardi. Tunnustatud operaatorite hulgas on ikkagi väga palju vanemaid mehi, ja naisi mitte nii palju. Mõni üksik, aga vähemuses. Uued põlvkonnad on toonud selles valdkonnas juurde tohutult palju naisi.

Kommentaar võib mõjuda kohatuna, aga kas asi on ka selles, et kaamerad on läinud kergemaks?

Tead, see tehnika ei ole nii kerge midagi. Ma kaalun 60 kilo ja kaamera koos lisadega on umbes 20–25 kilo. Nii et on ikka raske küll. On ka igasugust tavakasutaja videotehnikat, mis on plastist ja kerge, aga profitaseme kaamerad ja optika kaalub palju.

Aga muutusi on. Kui ma õppisin Ameerika filmiinstituudis operaatoriks, oli minu osakonna juhataja Stephen Lighthill, kes on praegu ka Ameerika Operaatorite Ühingu esimees. Ta on olnud õpetaja 20–30 aastat ja tema suur missioon on olnud tuua sellele alale rohkem naisi ning ka kooli uusi õpilasi vastu võtta põhimõttel 50 : 50.

Nüüd hakkame neid uusi naisi ka rohkem nägema: meie Ameerika filmiinstituudi õppeprogrammist on tulnud väga suur hulk naisoperaatoreid, nende hulgas ka esimene Oscarile nomineeritud naisoperaator Rachel Morrison¹. Tuntumatest veel näiteks viimase „Musta pantri“ filmi² teinud Autumn Durald.

Naiste toetamiseks on kindlasti tehtud ka strateegilisi samme. Laiemas plaanis toimub meil ju suur ühiskonnakorralduse muutus.

Alguses ei julgenud mõeldagi, et võiksin seda teha kõrgtasemel, sest toona oli kuvand tõesti selline, et see on pigem meestetöö ja kaamera on raske. On väga palju mehi, kes on minust palju halvemas füüsilises vormis. Asi pole otseselt suuruses, vaid selles, kui tugevad on kõhu- ja seljalihased. Operaatoritöö nõuab väga spetsiifilist treenitust. Ja alati ei peagi ise olema operaator, vaid umbes sellises operaator-lavastaja rollis, kellel on veel omakorda keegi kaamera taga.

Kas see ei hakka kattuma siis režissööri tööga?

Eks natuke oleneb ka režissöörist, aga üldiselt panen ikka mina kaadri paika lavastaja soovi järgi. Lavastajate töömeetodid on väga erinevad: mõni teab väga täpselt, mis nurk, kaugus, objektiiv. Teised pole aga üldse tehnilised: nad mõtlevad näitlejatööle. Kui töötada näiteks teatrilavastajatega, kes teevad esimest korda filmi, siis nad isegi ei vaata monitorist, milline kaader välja näeb, neile on oluline vaid töö näitlejaga ja rolliesitus, neid ei huvita, milline see ülesvõetuna välja näeb. Valdav enamik lavastajatest ei tea valgustusest, elektrist, kaameratest ja tehnikast midagi.

Kuidas sa üldse Eestist Ameerikasse sattusid?

Ma ei teadnud pärast kooli lõpetamist, mida oma eluga ette võtta. Läksin Tartusse ajakirjandust õppima, aga kukkusin sealt välja pärast esimest nädalat – sain aru, et see pole minu jaoks ja mõistsin, et ma ei tea üldse mitte midagi. Läksin sõbranna juurde Amsterdami, elasin tema korteri põrandal ja olin kohvikus teenindaja, mõne kuuga sain esimese vabaduse ja oma rahaga elamise kogemuse kätte, aga tahtsin midagi enamat ja asusin vastavatud Amsterdami vabade kunstide kolledžisse kirjanduse ja filmikriitika erialale – olin kooli esimeses lennus.

Hiljem õnnestus minna üheks semestriks Singapuri riiklikku ülikooli vahetusüliõpilaseks ja seal tekkis mul sügavam huvi Hiina vastu. Hiina ühiskond oli siis kinnine ja sealsest filmindusest ei teatud midagi, eriti veel dokumentaalfilmidest. Digikaamerate tulek oli teinud lihtsamaks salaja filmimise ja see oli huvitav aeg, huvitav valdkond. Otsustasingi pärast Amsterdami kooli kolida Hiina, õppida ära mandariini keel ja tundma õppida sealset kultuuri – siseneda jäneseurgu. Haridus oli vähemalt väga odav. Vanematele see mõte ei meeldinud, seda enam et sõitsin rongiga läbi Siberi sama teed, mida mööda mu vanaisa kunagi ära viidi.

Nüüd ma sinnapoole muidugi enam reisima ei kipu, aga see oli väga rikastav periood.

Alustasin Pekingi ülikoolis dokfilmide tegemisega n-ö ühenaisebändina. Produtseerisin, lavastasin, isegi monteerisin ja tegin heli, aga kõigi nende rollide vahel end jagades olin pidevalt ähmi täis ega suutnud süveneda. Väga raske on filmi jaoks kedagi intervjueerida, kui sama ajal tuleb mõelda heli salvestamisele, kaameratööle ja valgustusele. Mulle on filmimine alati meeldinud, sest see annab ettekäände mitte kellegagi rääkida. Ollakse oma maailmas ja kui keegi kõnetab, siis ei saagi tegelikult temaga suhelda. Ja kaamera annab ka vabanduse teiste ellu sisse astuda. Inimesed muutuvad kaamera ees täielikult ja hakkavad esinema. Isegi kui nad ise mõtlevad, et on loomulikud. See pakkus mulle alati huvi.

Filmitegemisel on väga raske, kui pole mingeid kontakte ega kedagi, kes suunaks. Lihtsalt on vaja võtta kaamera ja hakata tegema. Aga mis mind huvitab? Ülikooli kõrval oli üks slumm, hutong. Elasin seal ühes sellises kokku klopsitud barakis, millel polnud isegi postiaadressi ja talvel oli nii külm, et pidi riietega magama. Kööki polnud, narivoodi, nurgas oli dušinurk, mille sees oli vetsupott. Kaks ühes! Töölised enamasti elasidki nii. Otsustasingi, et mind huvitab just inimeste motivatsioon elus: see, millega nad oma töö ja karjääri seovad. Mu esimene film oli tänavatöölistest – rühm inimesi, keda ma iga päev nägin ja kellega vestlema hakkasin ja neist lõpuks ka filmi otsustasin teha. Ma ei saanud ise eriti üldse aru, kas sellel mu tehtud asjal on mingi väärtus. Mul polnud aimugi, mis on esteetiliselt ilus või millised on dokumentalistika standardid. Intuitiivselt hakkasin tegema.

Mäletan, et olin 22, kui helistasin vanematele jutuga, et tahan oma elu siduda (dokumentaal)filmiga. Ja sellest hetkest saabus mingi selgus, kandideerisin ülikoolidesse ja sain sisse stipendiumiga Stanfordi dokumentaalfilmikursusele, sealt edasi Räniorgu, Ameerika filmi­instituuti. Pekingist Silicon Valleysse.

Ja sealt liikusid juba edasi mitme projekti peale, mille tegelased ei pruugi mahtuda meie tavaettekujutuse raamidesse normaalsusest. Näiteks tenniseõdede Venus ja Serena Williamsi isa Richard Williams, kes on väga ettearvamatu tegelane. Ja tema dokk on väga erinev „Kuningas Richardist“³, kus teda mängis Will Smith.

„Kuningas Richard“ on, jah, selline Holly­woodi versioon, sest õed Williamsid olid ka ise selle tootmisele üsna lähedal ning nendele meeldib disneylik versioon. Meie tegime siis isaga koostööd ja filmisime üles portreedoki „Piiri peal. Richard Williamsi lugu“,⁴ mis põhineb tema enda elulooraamatul. Isa on täiesti teisest puust tegelane, kes ei mahu tõesti mingitesse raamidesse. Ja ma usun, et parema arusaamise sellest, mis mees Williams on, annab see dokk kui Will Smithi nunnuvõitu portreteering.

Minuni jõudis see projekt filmikooli kaudu. Kuna kool on Hollywoodiga väga seotud, siis lavastaja Stuart McClave tuli filmikooli otsima noori andekaid operaatoreid, et koostööd teha. Talle pakuti kaht nime, mina üks neist. Ta otsustas töötada koos minuga ja me saime protsessi jooksul väga lähedasteks. Ta andis mulle ka palju kaasarääkimise õigust. Oli palju juriidilisi probleeme, sest selliste peredega kaasneb palju õiguste küsimusi. Keeruline protsess ja palju draamat. Mida kuulsamad inimesed, seda keerulisem on nendega töötada, selle sain küll selgeks.

Kollase meedia maailmas vist pole suuremaid nimesid kui perekond Kardashianid, kellest sa oled üles võtnud minisarja „Kardashianide maja“.⁵

Jah, erinevalt nende tõsielusarjast „Kardashianide pere“⁶ räägib see perekonna eduloo.

„Tõsielu“ on üldse väga huvitav sõna, mida nende pere puhul kasutada.

Jah, mitte reality, pigem surreality. See on filmitud põhiliselt Caitlyn Jenneri kodus ja sõna saavad neid ümbritsevad inimesed, sest neil on ka väga suur õukond. Ma alguses ei teadnudki kõiki nende nimesid ja nägusid. Tean isegi liiga palju, sest pidin tegema restardi pärast kõiki neid lapsehoidjaid, meigikunstnikke, psühhiaatreid… Sealt tuli igasugust infot.

Caitlyn Jenner oli meie n-ö tugiisik, aga muidu see oli üldse Briti produktsioon.

Mis brittidel Kardashianidega pistmist?

Neile meeldib väga kõmu ja kuninglik pere. Kardashianid on n-ö Ameerika kuninglik perekond. Brittidel on analüütiline mõtlemine hea ja selle sarja teeb huvitavaks see, kuidas analüüsitakse naiste jõudmist võimuni ja kuidas nad on seda oma manöövritega kindlustanud. Tegelased on värvikad ja kokku on see paras seebiooper.

Kardashianid on huvitavad, sest nad taaslõid lause „kuulus selle poolest, et on kuulus“. Ja nad on justkui mitte­millestki üles ehitanud miljardi dollarini küündiva impeeriumi, et painutada see maailm ühismeedia, sisuloome, televisiooni ja muu toel enda kasuks.

Nad on suutnud keha rahaks teha. Kogu naise keha on produkt ja nad ei müü mitte ainult unelmat, vaid ka reaalseid teenuseid. Iga piirkonnaga kehal on seotud mingi teenus, mida müüakse. Sarjaski öeldakse: nad näitavad väga täpselt ära, mida keegi enda juures vihkab. See ongi nende müügiartikkel.

Hirm viib tarbimiseni. Aga kuidas oli töötada koos Kardashianide perekonnaga nende enda kodus? Paljudele sellist juurdepääsu ei avane.

Tead, see kuulsuste maailm on üsna kurb maailm. Olen nendega nüüd töö käigus omajagu kohtunud ja ekraanil nähtu ei pruugi ikka üldse vastata tegelikkusele ekraani taga. Nad on täielikud produktid, see ongi kurb ja kalgistav. Ja eks nad on ju näitlejad, kes on loonud tegelaskuju ja terve elu näevad vaeva, et oma tegelaskuju elus hoida, aga ei ole nad nemad ise ega ka need tegelaskujud, vaid kuskil vahepeal. Nende kodudes käia ja filmida oli üsna sünge kogemus.

Traagika algabki vist sellest, kui hakatakse ise muutuma tegelaseks, keda mängitakse.

Muidugi. Tekibki segadus, kui peab pidevalt rolli sisse minema ja sealt jälle välja tulema. Nad ei ole ju näitlejad, kes oskavad seda professionaalselt teha. Minu arvates sellepärast paljud kuulsused lähevadki natuke hulluks.

Kurb on ka see, et lapsena õhkad kuulsuste ja nende maailma järele, see tundub nii huvitav ja unistuslik, aga tegelikult … Minu töö juures üks hea asi ongi ehk see, et näen väga lähedalt, kuidas need inimesed elavad ja seal pole midagi kadestamisväärset. Operaatoriga tahavad nad kõik tööolukorras hästi läbi saada, sest nende imidž on otseselt kaameraga seotud. Siis näen ka meeleheidet ja seda, mis tunne on olla oma kuvandist nii suures sõltuvuses. Piinav elu, sest seda lihtsalt ei suudeta ülal hoida.

Sa ütlesid ka varem, kuidas kaamerat käima pannes kõik hakkavad esinema, aga mulle jääb mulje, et sa räägid Ameerikast … Eestlane soovib pigem täpiks muutuda.

Jah, Ameerikas arvatakse, et äkki nüüd on kätte jõudnud see kuulsusemoment. Ameerikas on televisioon endiselt veidi kättesaamatu, aga iga kord, kui ma Eestis „Terevisiooni“ või midagi sellist käima panen, vaatan: oh, näed, mu klassivend on nüüd minister! Kui ma oleksin siia jäänud, siis oleksin ka äkki juba mõni minister …

Filmisin ükskord Paris Hiltonit mingile Snapchati tõsielusaatele, kus kuulsustele pakuti parukaid. Tema on tõeline ülemaailmne kuulsus ja sain aru, et sellise kuulsuse puhul veedetakse suurem osa elust kaamera ees. Keegi filmib või pildistab teda alati. Tal oli aega vaid kaks tundi ja tal oli juba kohale tulles täpselt teada, mis nurkade alt on teda kõige parem filmida. Hilton soovitas ise enda ja kaamera liikumist, et saada võimalikult hea kaader. Väga professionaalne, tõesti müts maha. Võiks ju mõelda, et ta on nii kuulus, et teda ei huvita, aga vastupidi – ta on nii professionaalne, et teda huvitab iga avalik esinemine, olgu kas või tobe Snapchati tõsielusaade, mis koosneb viieminutilistest lõikudest. Kui kaamera käib, on ta täielikult kohal kogu oma olemusega, aga nii kui võte lõpeb, kaob näost igasugune emotsioon.

Võib-olla nagu sportlastel. Ta peab oma emotsioone säästma, et need sportliku pingutuse hetkel taas korraga välja panna ja muul ajal hoiab energiat kokku.

Kindlasti. Tal on päevas viis asja, kus teda filmitakse. Meie võttepäeval oli välja tulnud ka temast dokfilm⁷ ja ta oli juba alates kella kuuest hommikul intervjuusid andnud. Tal oli hääl täiesti ära, ta ju niikuinii muudab oma häält. Tema tegelaskuju „Paris Hilton“ on sellise Barbie häälega, aga ta enda hääl on pigem kähe. Eks ta tõmbab ka oma punast Marlborot.

See on selline rollimäng, mida ta on terve elu harrastanud.

Inimestel on kaamera ette astudes tavaliselt mingi sisu, mida nad edastavad, olles ise vaid vahendaja, etleja või tõlgendaja. Seltskonnatähtede puhul on aga selleks sõnumiks nemad ise. Nad on iseenda produkt.

Ja siis on nad oma produkti sees lukus. Nende aeg on väga selgelt paika pandud. Tegin ühe muusikavideo Snoop Doggiga (Banda MS ft. Becky G & Snoop Dogg – Qué Maldición – toim) ja tal oli samuti aega kolm tundi, aga juba kahe ja poolega oli asi valmis.

Hea video, hea lugu. Erakordne, sa oled filminud Snoop Doggi!

Jah, eks ta on ka täielik professionaal. Tema imago on ju selline, et suitsetab kogu aeg kanepit ja kõik on nii chill, aga tegelikult oli ta kohale tulles kaine ja väga selge, käis plaanid kiirelt üle, küsis, kus on kaamera ja kus peab tema asuma ja oligi tehtud enne tähtaega.

Kas ta tegi ka ettekirjutusi või oli tal mingeid omapoolseid mõtteid? Või kuulas sõna?

Ma ehk ei küsinud temalt midagi nii erilist, aga naljakas oli see, et tal ükski oma rida küll peas ei olnud. Ju ta vist kirjutab nii palju muusikat, eriti neid külalis­esinemisi teiste lugudes. Ta luges kogu teksti teleprompteri pealt ja hiljem oli kõige ajamahukam järeltöötluses päikeseprillide pealt teleprompteri peegeldus ära kustutada. Ja veel see, et tal on prompteriga oma väljakujunenud seade, mida talle meeldib kasutada. Aga miskipärast ei mahtunud selle kõlarid tuppa ja need olid õues, lugu mängis väga vaikselt ja meie püüdsime olla veel vaiksemalt, iga krõbin oli kuulda. Eks ta siis liigutas suud, aga see kõik oli nii veider ja ta ise tundis ka end tobedana, nii et ta vihastas veidi ja käskis kõlarid siiski ruumi sisse tuua. Sel hetkel tuli ta justkui oma cool’ist tegelaskujust korra välja, sest oli aru saanud, kui tobe see kõik on.

Ta on oma tobedusest muidugi keskmisest enam teadlik, kui kas või seda võrratut enesepromo vaadata, millega ta tänavu Pariisi olümpiamängudel ette astus. Sellega ta tegi ajalugu.

Ta on arvatavasti 50ndates eluaastates ja tihti on meedias mittetöötavatel inimestel arusaam, et ta on lihtsalt kuulus sellena, kes ta on, aga ta on aastakümnete jooksul kogu aeg oma tegelaskuju laiendanud, lisanud uusi tasandeid ja konteksti. Ta ei jää mugavlema, kuigi tal poleks enam vajadust üldse midagi teha. Mugavus tapab ega mõju loomeinimesele hästi.

Oled sa ka mõelnud, kus kohas see Eesti sinus asub ja kui palju seda on?

Ma olen Ameerikas olnud 10-11 aastat ja enamasti arvataksegi igal pool, et ma olen ameeriklane. Ja tihti, näiteks Prantsusmaal, on inimestele lihtsam öelda, et olen ameeriklane ja see kõlab filmitööstuses paremini. Et ma olen justkui adekvaatsem, kui olen Hollywoodist! Minul endal pole olnud soovi end tutvustada ameeriklasena, kuna ma end nii ei tunne. Ütleksin isegi, et pärast kümnendipikkust elu seal tunnen end sellena veelgi vähem. See pole minu kultuur ja paljud aspektid sealse elu juures mulle ei meeldi. Olen selles veendunud. See on mind ka aidanud, sest Ameerikas on hinda läinud see, kui identiteet on midagi pisut erilist, unikaalset. Paljud naasevad iseenda määratlemisel oma originaalkultuuri juurde.

Viimasel ajal on seda identiteedi ümber sekeldamist jällegi liiga palju ja mulle käib ülepolitiseerimine vastukarva. Tulin sel aastal ära Pariisi, sest tundsin, et mul on Ameerikast pausi vaja.

Poliitkultuur kurnab?

Valdav osa elab täielikus teadmatuses. Kõik on küll politiseeritud, aga on väga suur hulk inimesi, kes ei tea mitte midagi. Ja nii on see ilmselt igas suures ühiskonnas. Suur mass, kellel pole eriti mingit haridust ja keda on lihtne peibutada lööklausetega. Propaganda on tohutu kõigis suurriikides, nii USAs, Hiinas kui Venemaal.

Ameerikasse kolides meeldis mulle see, et keegi ei küsi, kust sa pärit oled. Kõigil on mingi aktsent ja kõik on kuskilt pärit. Selles mõttes on Ameerika hea maa, kuhu assimileeruda. Unistuste segapuder. Kõik on ameeriklased.

Aga seal hakkab ära tüütama nüansivaegus. Inimesed ei tea eriti midagi ja neile on see vastuvõetav. Kõik tarbivad ja elavad ühes rütmis. Massikultuuris.

Kas sa tunnetad seda oma töös ka?

Jaa. Sel suvel avanes võimalus võtta Prantsusmaal üles üht lühimängufilmi, mis räägib kaheksa-aastase tüdruku seksuaalsest avanemisest ühe suve jooksul.

Kaheksateistaastase?

Kaheksa! See on prantsuse film!

Prantslased ikka üllatavad. Või õigemini, ei üllata.

Aga näed nüüd seda nüanssi. Ameerikas ei tee sellist lugu keegi, aga see on reaalsus, millest lihtsalt ei räägita.

Kas sa jõuad millalgi ka eestikeelse filmi juurde?

Mul mõned pakkumised on ja olid täna ka kohtumised, nii et see võib vabalt juhtuda.

Sa oled ka ise lavastanud. Kas tahad sellega jätkata?

Jah, miks mitte, aga ma soovin sinna jõuda operaatoritöö kaudu ja ehk lavastada filmi, kus olen ise operaator. Neid näiteid palju pole, Paul Thomas Anderson näiteks teeb nii filme. See on äärmiselt keeruline kombinatsioon, aga kunagi tahaksin seda proovida. Üldiselt huvitab mind see, kuidas ennast kunstiliselt järjest paremini väljendada ja meedium on teisejärguline, nii et ma ilmselt võin hakata otsima väljundit ka väljaspool filmi või koostöös teiste kunstidega.

1 Filmi „Mudane“ („Mudbound“, Dee Rees, 2017) operaatoritöö eest. Nüüdseks on nominatsiooni saanud veel ka teine naine, austraallanna Ari Wegner filmi eest „Koera võim“ („The Power of the Dog“, Jane Campion, 2021).

2 „Black Panther: Wakanda Forever“, Autumn Durald, 2022.

3 „King Richard“, Reinaldo Marcus Green, 2021.

4 „On the Line: The Richard Williams Story“, Stuart McClave, 2022.

5 „House of Kardashian“, Katie Hindley, 2023.

6 „Keeping up with the Kardashians“, Ryan Seacrest, Eliot Goldberg, 2007–2021.

7 „This is Paris“, Alexandra Dean, 2020.