Süüta Sipsiku seiklused õõva orus

Arutelud laste ja lapsevanemate vahel on ehk „Sipsiku“ suurim väärtus, mis võiks ühiskonda tagasi peegelduda mõnusamate ühisettevõtmiste ja üleüldise vabalt võtmisena.

JOHANNES LÕHMUS

Animafilm „Sipsik“ (A Film, Eesti-Taani 2020, 74 min), režissöörid Meelis Arulepp, Karsten Kiilerich, stsenaristid Karsten Kiilerich, Aina Järvine, heliloojad Ewert Sundja, Liina Sumera, produtsendid Kristel Tõldsepp, Anders Mastrup.

Eno Raua välja mõeldud, Edgar Valteri illustreeritud ja 1962. aastal esimest korda välja antud raamat armsast hakkajast kaltsunukust Sipsikust on saanud samanimelise täispika joonisfilmi ja veel sellise, mis peale kogupereelamuse pakkumise on tekitanud ka filmitegemise, kirjandusliku pärimuse ja neid ühendava väärtusruumi vahel elava diskussiooni. Dialoog arvustajate ja kiitjate vahel algas dramaatilise käsitlusega (Mirjam Mäekivi ERRis: „Kes tappis Sipsiku?“) juba enne filmi esilinastust, millele vastati valdkondliku ringkaitsega (pressiteade: „Asjatundjad soovitavad kui ühest suust: minge kindlasti „Sipsikut“ vaatama!“) ja laste filmist saadud positiivsete emotsioonide demonstratsiooniga.

Kuna Sipsik on värvikirev tegelane, kellel on meie väikses kultuuriruumis ja igaühe ainulaadselt kogetud lapsepõlves tähtis koht, siis ei tohiks säärast vastuvõttu või kirjandusliku algmaterjali põhjal eestlaste-taanlaste loodud joonisfilmi analüüsida üksnes isiklike ootuste foonil. Enne „Sipsiku“ filmist rääkimist tuleb tutvustada nii lasteraamatute ekraniseerimise eesti traditsiooni kui ka selle konkreetse teose vastuvõtu lühiülevaadet, mõistmaks natuke paremini filmitegijate valikuid ja kriitikute, publiku ja sihtgrupi reaktsiooni.

Sipsiku-paanika ja sellele reageerimine on tõestanud meie filmitegijate ja -levitajate professionaalsust kõiges, mis puudutab ühe filmi turundamist. See on kahtlemata hea eesti filmide vaadatavuse suurendamiseks, ent säärase professionaalsusega paratamatult kaasnev turuloogikakesksus võib teha ettevaatlikuks igaühe, kes armastab filmikunsti mitmekesisuse, julge sõnumi või kunstilise riski pärast.

Lasteraamatute ekraniseerimine ja täispikad animafilmid

Samal päeval „Sipsiku“ ametliku kinolevi algusega toimus kunstiakadeemias sümpoosion eesti animatsioonikultuuri alusepanija Elbert Tuganovi 100. sünniaastapäeva puhul. Tema eestvedamisel hakkas 1957. aastal tegutsema tollase Tallinnfilmi stuudio juurde loodud nukufilmi osakond. Tuganov oli visionäär, kes tahtis, et filmid ei oleks multiplikatsioon ehk lihtsalt paljundamine, vaid hingestamise kunst.1 Anima tähendabki ladina keeles kas elustamist või hingestamist.

Tuganovi esimene film oli taanlase Jens Sigsgaardi muinasjutu „Palle üksinda maailmas“ ekraniseering „Peetrikese unenägu“ (1958). Tuganov on andnud hinge ka mitmele teisele kirjandusteosele.2

Lastelugude animakeelde tõlgendamises on eesti animaatoritel ette näidata rikkalik pärand, aga seda eelkõige 10–20 minuti pikkuste lühifilmide puhul. (Esimese täispika animatsioonini jõuti alles 1990. aastal Avo Paistiku joonisfilmiga „Naksitrallid“.)

Tuganovi kõrvale ilmus 1962. aastal Heino Pars, kes pani nukufilmikeelde Eno Raua stsenaariumi „Väike motoroller“. Koos tehti filme hiljemgi ja Pars jäi lastefilmide tegemisele ja kirjandusteoste ekraniseerimisele truuks karjääri lõpuni.3

1972. aastal tegi Rein Raamatu Tallinn­filmi juurde asutatud joonisfilmi osakonnas esimese filmi Avo Paistik, kelle kuulsaimad tööd on ilmselt „Klaabu“-lood ja Eno Raua „Naksitrallide“ ekraniseeringud.4

„Sipsiku“ teostuse puhul on Eesti animatsioonis tunda uut, kunstilise asemel rohkem publikule orienteeritud suunda, kus kõik on sisult ja teostuselt viidud maksimaalse lihtsuse astmeni, mida on seejärel professionaalse turundustööga võimendatud.

Kaader filmist

Taasiseseisvunud Eestis kirjutasid 1997. aastal Heiki Ernits, Andrus Kivirähk ja Janno Põldma 13osalise joonisfilmide sarja „Tom ja Fluffy“, millega sai alguse Leiutajateküla maailm, mis koosneb nüüd neljast täispikast filmist, Lottemaa teemapargist, raamatutest, näidenditest ja muust, mis ühe brändiga kaasas käib. Leiutajateküla elanikud on ilmselt kõige rohkem maailmas reisinud ja soojemat tagasisidet saanud Eestist pärit väljamõeldud tegelased ja näide sellest, kuidas animatsiooni loodud maailmaga kasvab üles terve põlvkond lapsi. Peale Lotte-filmide tehti 2001. aastal ka ligi tunniajane jõuluanimatsioon „Lepatriinude jõulud“.5

2013. aastal jõudis Nukufilmi stuudio oma esimese täispika animatsioonini, milleks oli Mait Laasi „Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu“. 2018 valmis Kaspar Jancise raamatu põhjal loodud täispikk nukufilm „Kapten Morten lollide laeval“ ja 2019 Astrid Reinla jutustuse ainetel loodud Sergei Kibuse „Teofrastus“.6

Sipsiku filmi loonud stuudio A Film Eesti tegi oma esimesed lühijoonisfilmid 2006. aastal. 2011 lavastati Meelis Arulepa ja Karsten Kiilerichi koostöös kuueosaline animaseriaal „Mis mõttes?“. Enne Sipsikut tegi A Film Eesti Ellen Niidu ja Edgar Valteri „Suure maalritöö“ ja Iirimaaga koostöös Nikolai Gogoli „Sineli“ ainetel loodud „Talveloo“.7

2014 sündis Peeter Ritso ning Mikk Mägi peas Vanamees, kellest sai alguses „Eesti laulu“ vaheklippide kangelane ning lõpuks meie tingimustes uskumatuna tunduv täiskasvanutele mõeldud täispikk animatsioon, mis kogus 2019. aastal Eesti kinodes 86 649 vaatajat.8

Meie kaasaegsetest animaatoritest on teinud väga tänuväärset tööd Lutsu, A. H. Tammsaare, Kreutzwaldi ja Tuglase ekraniseerimisel Riho Unt.9

See ülevaade aitab ehk mõista, kui napilt on Eestis täispikkade animatsioonide tegemise kogemust. Samal ajal on peaaegu kadunud Nõukogude Eestis au sees olnud lastele mõeldud lühianimatsioonid (välja arvatud Nukufilmi 2003–2017 loodud „Miriami“-sari) ning ega lastele ja noortele loodud mängufilmide traditsioon rikkalikum ole.

Mis on halvasti?

17. veebruaril ilmus „Sipsiku“ eel­linastuste järel ERRi kultuuriportaalis arvustus, mis tõi välja täiskasvanud filmihuvilise seansieelse erutuse – mis soost on Sipsik? – ja detailse kirjelduse põhjustest, mis olid purustanud arvustaja unistuse Sipsiku-filmist ja sundinud arvustust lõpetama küsimusega: kelle huvides oli tappa Sipsik?10 Mirjam Mäekivi kritiseerib nii rämedas slängis rääkivat ja röhitsevat Sipsikut kui ka vinguvat koolieelikust neurootikut Anut ning filmi tegijaid selle kõige väljamõtlemises ja Eno Raua originaalist kõrvalekaldumises. Mäekivile anti võimalus hiljem ERRi kultuurisaates „OP“ arvamust põhjendada ja seal tõi ta veel välja, et film on tervikuks sidumata, seal on ebaproportsionaalselt suur osa Anu ängil ja tema arvates peaks kinos näidatav film ka midagi pakkuma, mitte ainult lisaküsimusi tekitama.11

Portaal Diktor avaldas kinokülastaja lugejakirja, kus kirjeldatakse saalis suure häälega nutma puhkenud lapsi ja seda, et „film oli natuke kurb, aga enamasti hirmus“.12 Ka Õhtuleht ei jätnud kasutamata võimalust kinopubliku nördimuse võimendamiseks.13

Seejärel hakkab ilmuma natuke tasakaalustatum tagasiside. Eesti Ekspressis pakub Matthias Kalev välja, et kriitika on tingitud sellest, et filmis on ootamatult vähe Eestit.14 „Terevisioonis“ kritiseerib Tristan Priimägi nii šokeeritud vanemaid kui ka filmi, mis on liiga lihtne ja tasapaks, et kunstilist elamust pakkuda ja kritiseerijaid püütakse tasalülitada argumendiga, et lastele ju film meeldib.15 Andrei Liimets ütleb Postimehes, et „Sipsik“ on visuaalselt rohkem Playmobil kui Lego, milles jutustatud loo motiividest ei moodustu tugevat tervikut.16

Senistest arvustajatest (2. märtsi seisuga) on analüüsis enim süvitsi läinud Annika Koppel Maalehes,17 kus ta avab Peeter Toropi käsitlust kirjandusteose ekraanile toomise kohta, toob näiteid lastekultuurist, kus nähtud film või etendus võib tekitada huvi teose raamatuversiooni vastu ja avaldab lootust, et kui „Sipsiku“-filmil õnnestub viia lapsed raamatu juurde, siis on hästi. Peab täielikult nõustuma tema kriitikaga, et Sipsiku loomisloo näitamata jätmisega on filmist välja lõigatud „Sipsiku“ jutu kõige ilusam mõte: Sipsik elab, kuna ta on armastusega tehtud.

Mis on hästi?

Esimestel üliemotsionaalsetel „Sipsiku“-­kriitika päevadel reageerisid levitajad väga operatiivselt. „Ringvaates“ räägiti Sipsiku elluäratamisest ja ohtrast positiivsest tagasisidest ning Taani režissööri-stsenaristi kõrvalpilgust, mis aitas välja valida elemendid, mis suures filmis töötavad.18 Avaldati pressiteade, kus Tiina Lokk, Katrin Tegova, Artur Talvik jt pärast esilinastust kiidavad filmi soojust, nalja, headust, südamlikkust ja seda, kuidas „Sipsiku“ tegijad on hakkama saanud ülesandega teha lühikestel lugudel põhinevast filmist terviklik teos.19

Mihkel Raud toob „Ringvaates“ välja selle, kuidas üks 1960. aastate Nõukogude Liidus lastele loodud tegelane peabki erinema 2020. aastate Euroopa tegelasest.20 Matthias Kalev kinnitab Eesti Ekspressis, et kõige tähtsam on see, et Sipsik meeldib lastele, kes Ott Sepa tehtud röhitsuste ja krooksude peale naeravad. Sedasama kinnitavad Priit Hõbemäele ka väiksed Mimi ja Konrad, kelle arvates on film eestipärane ja nad õppisid sealt: „et tülisid ei tekiks, selleks peaks rohkem koos olema ja midagi ühiselt tegema“.21

Andrei Liimets kiidab dialooge, Ewert Sundja ja Liina Sumera loodud muusikat ja palub Pixari kogupere­animatsioonidega „Sipsikut“ võrdlema mitte hakata. Postimehe lisas Arter ilmus ka Kristina Herodese kiitusest pakatav artikkel, kus põhiarvustajateks on valitud lapsed.22

Peaaegu ainult kiidulaulu võis lugeda nii Delfi Kinoveebi arvustusest23 kui ka Eesti Päevalehe omast.24 Ikka tuuakse välja endaga linastusel viibinud laste positiivsed emotsioonid, side Sipsikuga enne filmi vaatamist, hea muusika, Ott Sepa karakter ning materjali tõetruudus, mis räägib lastele loo päriselust koos üksinduse, kraaklemise ja sisevõitlusega selle nimel, et mitte murda antud lubadusi.

Kuhu Sipsik sattunud on?

Tundub, nagu oleks lustakas ja muretu 1960. aastate Sipsik paisatud paranoilisesse XXI sajandi õõva orgu,25 kus ta peab pidevalt oma eksistentsi tõestama nii filmis kui ka sellest väljaspool. Kui varem oli ta lugeja fantaasias, siis nüüd on ta vägagi elus ja peale filmi ka ühismeediavoogudes ja netikommentaarides. Lihtsale loole peale surutud üksikud hüsteerilised tõlgendused peegeldavad kinokülastaja sisemist ebakindlust, mille üheks võrseks võib olla valdavalt hollywoodiliku loo jutustamisega kaasnev lihtsustav eskapism, mis tekitab ootuse, et kinosaal ongi vaid koht, kus saab end argimuredest välja lülitada ning seal pakutavat tuttavat ja turvalist visuaalset siirupit tarbida. Vastupidi, filmikunsti jõud seisneb just selles, et ta suudab panna inimsuhted ekraanil elama ja tänu sellele luua dialoogi, kasvatada empaatiat.

„Sipsiku“-film on lahvatanud kriitikast ainult võitnud, kuna on sundinud inimesi filmi tähelepanelikumalt vaatama ja tänu sellele leidma seoseid või positiivseid omadusi, mis oleks kiitva fooni taustal võinud märkamata jääda. Suurest publikumenust rääkimata: 1. märtsi õhtu seisuga oli „Sipsik” saanud 78 932 vaatajat).

Tegijatele osaks saanud reaktsioon on sümptomaatiline praegusele ajale, mil juba nädal pärast esimese filmiarvustuse avaldamist võidakse olla kutsutud riigi telekanali kultuurisaatesse oma debüütarvustust edasi analüüsima nagu tõeline Sipsiku-spetsialist. Just selline konstantne tagasisidestamise, kuldse kesktee ja võimalikult suurele massile meele järele olla üritamine on külge hakanud ka 2020. aasta Sipsikule. Temast on tehtud heatahtlik, aga sisemiselt segaduses tegelane, kes peab väga kiires tempos kohanema uue keskkonnaga, leppima sellega, et tema looja temasse kui mingisse kaltsunukku suhtub, tema parimat sõpra ähvardab suureks kasvamine ja tal on tunne, et iga tegu viib tema armastatud sõpru üha suurema lahku kasvamiseni. Võib-olla on Sipsiku säärasesse käitumisse peidetud loojate soov näidata lastele, et alati ei ole vaja rahmeldada ja iga hinna eest ennast meeldivamaks teha. Kuigi filmi üldist tegevustikku arvestades jääb vastupidine tunne.

On märgiline, et kui Tuganovi esimene film on adaptsioon Taani muinasjutust, siis „Sipsiku“ stsenaarium on kirjutatud ja lavastatud samuti taanlastega koostöös lisamaks loole rahvusvahelisust. „Sipsiku“ teostuse puhul on Eesti animatsioonis tunda uut, kunstilise asemel rohkem publikule orienteeritud suunda, kus kõik on sisult ja teostuselt viidud maksimaalse lihtsuse astmeni, mida on seejärel professionaalse turundustööga võimendatud. Sellega on saavutatud filmi 4–10 aastast sihtgruppi arvestades väga hea ja tore tulemus, aga loomata on jäänud uus, ajatu, põlvkondi ühendav filmimaailm, mida oleks põnev avastada ka kellelgi sellisel, kellel sihtgruppi kuuluvaid lapsi ei ole. Selleks tekitab Anu muretsemine, Sipsiku sisekaemus ja Mardi koolikohustusega kaasnev kõrkus ehk tõesti mõttetult tuttavaid assotsiatsioone päriseluga. Ometi on just nendest seostest tekkivad arutelud laste ja lapsevanemate vahel selle filmi suurim väärtus, mis võiks peegelduda ühiskonda tagasi ühisettevõtmiste ja üleüldise vabalt võtmisena. Ärgu lasku järgmine eesti täispikk animafilm end ülemäära kaua oodata, et siin saadud õppetunnid meelest ei läheks, sest see on väga suur asi, kui peale Lotte filmide on teoks saanud ka teistsugust maailma tutvustav populaarne kodumaine animatsioon.

1 https://leht.postimees.ee/6905503/filmiarhitekt-kes-ehitas-eesti-animatsioonikiriku

2 „Peetrikese unenägu“, Elbert Tuganov, 1958; „Metsamuinasjutt“, Elbert Tuganov, 1960; „Kloun ja Kroops“, Elbert Tuganov, 1976.

3 „Väike motoroller“, Heino Pars, 1962; „Jussikese seitse sõpra“, Heino Pars, 1967; „Lumeveski“, Heino Pars 1970, jpt.

4 „Klaabu“, Avo Paistik, 1978; „Naksitrallid“ I, Avo Paistik, 1984; „Naksitrallid“ II, Avo Paistik, 1987; „Naksitrallid“, Avo Paistik, 1990.

5 „Tom ja Fluffy“, 1997; „Lotte reis lõunamaale“, 2000; „Lepatriinude jõulud“, 2001; „Leiutajateküla Lotte“, 2006; „Lotte ja kuukivi saladus“, 2011; „Lotte ja kadunud lohed“, 2019, Heiki Ernits ja Janno Põldma.

6 „Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu“, Mait Laas, 2013; „Kapten Morten lollide laeval“, Kaspar Jancis ja Riho Unt ja Henry Nicholson, 2018; „Teofrastus“, Sergei Kibus 2019.

7 „Suur maalritöö“, Aina Järvine ja Meelis Arulepp, 2013; „Talvelugu“, Meelis Arulepp ja Sean Mullen, 2017.

8 „Vanamehe film“, Mikk Mägi ja Oskar Lehemaa, 2019.

9 „Kapsapea“, Riho Unt 1993; „Hing sees“, Riho Unt 2002; „Põhjakonn“, Riho Unt 2007; „Isand“, Riho Unt, 2015.

10 https://kultuur.err.ee/1036169/arvustus-kes-tappis-sipsiku

11 https://kultuur.err.ee/1057698/mirjam-maekivi-sipsikust-filmis-on-ebaproportsionaalselt-suur-osa-anu-angil

12 https://diktor.geenius.ee/rubriik/filmid/lugejakiri-sipsik-valmistab-lastefilmina-pettumuse/

13 https://naisteleht.ohtuleht.ee/992605/lapsevanemad-nordinud-uks-laps-nuttis-sipsiku-filmi-vaadates-lohutamatult-filmi-autorid-aratasime-sipsiku-ellu

14 https://ekspress.delfi.ee/persoon/kaltsunukk-keda-vihkab-eesti-uldsus-ja-ta-ise-ka?id=88960619

15 https://kultuur.err.ee/1036903/tristan-priimagi-filmisoovitused-siil-sonic-kelly-gangi-toeline-lugu-ja-parimad-aastad-me-elus

16 https://leht.postimees.ee/6905092/lelulugu-eesti-moodi-ehk-mida-arvata-sipsikust

17 https://maaleht.delfi.ee/elu/kui-raamatus-ei-ole-sipsikul-ulinukulikke-voimeid-siis-ekraanil-on-asi-teistmoodi?id=89037989&utm_source=2020-02-28&utm_medium=email&utm_campaign=Newsletter

18 https://kultuur.err.ee/1036308/meelis-arulepp-filmist-sipsik-valjakutse-oli-teha-erinevatest-jutukestest-uks-terviklik-lugu

19 http://www.pealinn.ee/newset/asjatundjad-minge-kindlasti-sipsikut-vaatama-n250574

20 https://etv.err.ee/1055832/mihkel-ja-sipsik

21 https://ekspress.delfi.ee/areen/lapsed-utlevad-sipsiku-kohta-kogu-toe?id=89024555

22 https://leht.postimees.ee/6904950/ekstreem-sipsiku-seiklused

23 https://kinoveeb.delfi.ee/filmidjaarvustused/arvustus-sipsik-on-enda-nime-vaart-ja-naelutab-lapsed-ekraani-ette?id=88993925

24 https://epl.delfi.ee/kultuur/arvustus-sipsik-depressiivsevoitu-kuid-paris-lapse-moodi?id=89009603

25 Õõva oru kontseptsioon põhineb jaapani professori Masahiro Mori avastusel, mille järgi tunnevad inimesed teatud sümpaatiat, neil on samastumisvõime ja võime pidada hingestatuks endaga kaudselt sarnanevat tehiskeha (robot, animeeritud tegelaskuju jne), kuid nad keelduvad uskumast endaga liiga sarnase tehiskeha hingestatusse. (Ülo Pikkov. Animasoofia. Lk 80)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht