Saaremaa valss

TRISTAN PRIIMÄGI

Saaremaa võiks olla vabalt Eesti oma küllusesarve nimi. Saaremaa logoga kornukoopiast tulvab kõige paremat söögi- ja joogipoolist eestlaste teadvusse ja toidulauale. Kiire inimkatse näitab, et Saaremaa või Saare nimega tooteid pakub Selver kojutellimisteenuse korras lausa 130. See nimi annab tootele väärtuse. See on midagi puhtamat, autentsemat, rikkumatumat kui allakäinud mandrivärk. Saaremaa võid Saaremaa leiva ja vorsti vahele kiiludes mõtleb süda, et elan ikka õigel maal.

Mandri suhe saarega on nagu teismelise poisi suhe klassiõega. Klassiõde tundub kauge ja kättesaamatu oma siredas eneseteadlikkuses. Poiss tahaks selle ilu maha murda ja enda omaks teha – katsuda, maitsta, sisse hingata –, aga hästi ei oska. Saare naisega lõpuks kohtudes tuleb linalaka neiu keerutamise asemel pigem tung teda patsist tirida ja õrnuse asemel käitub mandrimees Saaremaaga üsnagi metsikult.

„Klassikokkutulek 2“ kohta ilmunud uudises, et seda hakatakse filmima, üllatus-üllatus, Saaremaal, ütleb filmi produtsent Evelin Soosaar-Penttilä: „See on juba legendaarsetest Eesti komöödiatest näha, et kui Saaremaa on sees, siis nalja ikka saab,“ lisades, et Saaremaa annab filmile juurde suvist helgust. Suvi ongi eestlase küllus ja rikkalik vabadus. Suvel kulutatakse rohkem raha kui muidu. Suvi ongi Saaremaa.

Suve kujutamist Eesti filmikunstis on ehk paslik kirjeldada sõnaga „pornograafia“. Ei, mitte selle sõna esmases, seksi tähenduses, vaid kui kultuurinähtust kujutada mõnesid asju üleestetiseeritu, kunstlikult karikeeritu ja groteski kalduvana. Loodusfilmide žanr (kui eestlased Maran ja Matjus ehk välja arvata) on oma olemuselt pornograafiline: loodust kujutatakse sümboolse ruumi, mitte tegeliku paigana. Sama lugu on Eesti filmisuvega, millel pole reaalsusega mitte mingit pistmist. Selle Eesti pornosuve etalon on aga kindlasti suvine Saaremaa: lindude sirin ja viljapõllu kahin, lehmade inin, tolmlemine ja karikakrapärg. Sulev Nõmmiku kadakad ja „Kertu“ jaanituli koos esitrubaduuri Ivo Linnaga. Eesti filmisuvi on simulaakrum – konstruktsioon, mille eesmärk on innaaega eestlase jaoks vähekenegi pikendada. Filmides on suvi plekitu ja rikkumata. Ka külapoe ees lendlevas tolmus on midagi ilusat, sest see markeerib hetke, mis on määratud tardununa ajas meile esteetilist ilu pakkuma. Eesti filmisuve tolm ei muutu iial sügisporiks. Sügis pole Saaremaal teretulnud, kui just mitte Veiko Õunpuu „Püha Tõnu kiusamises“, kus Saaremaa pori kattis nii kohaliku jorsi Juhan Ulfsaki üle-eelmise kümnendi moedressid kui ka Tõnu südametunnistuse, kui oldi laua ümber silmitsi kohaliku kaluriküla „võttemeeskonnaga“.

Igati sobiv niisiis, et Saaremaa on Eesti filmi üks populaarseim võttepaik ja eestlase alateadvuses ka üks eelistatud „võttepaik“. „Vötame mõnuga!“ piiksatab toode nimega Saaremaa viin Selveri ostukorvist. Jaak Kilmi ja Aleksandr Heifetsi dokfilmist „Jaanipäev“” tuttav igikestev jaanipäevane Saaremaa praamisaba tekitab frustratsiooni, mida on võimalik ainult kõvema võtmisega välja ravida. Võetakse Saaremaal, ja võetakse Saaremaad. Unustuseni.

Sulev Keeduse „Jonathanis Austraaliast“ ootavad kohalikud aga Leedo praami asemel hoopis valget laeva, mis nad igavese võttepaiga needusest lõpuks priiks teeks ja tooks … midagi, aga ei tea, mida. Kes purjus peaga enam täpselt mäletab?

Keeduse nägemus Saaremaast on Eesti filmikunsti saare-topograafiasse jäädavalt kinnistanud ka Kiipsaare viltuse tuletorni „Somnambuulis“ ning Leisi ranna „Georgicas“. Keeduse unenäolised filmid soosivad kindlasti selle koha transformeerumist reaalsest paigast kujutelmaks koodnimega Saaremaa.

Eriti dramaatiliselt on kõik kolm Saare­maad iseloomustavat joont – mandrirahva skisofreeniline tõmblemine, saarte kaunis pornograafia ja igikestev alkosuvi – koondunud võimsasse pseudoreligioossesse akordi nimega „Salme saladus“, Moonika Siimetsa dokfilmi perekond Sõnajalast, keda Sõrves asuva Salme külapoe kandis isekeskis tulnukateks peetakse. Sealsamas hoovis asub mõnede arvates ka dimensioonidevaheline portaal, nii et Sõrve säärelt jaanipäeva paiku valsitaktis sõnajalaõisi otsides võib jalg üsna lihtsalt mõnda teise mõõtmesse ja plaani koperdada, nagu meist paljud ka kogenud on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht