Rändest, ilma liigse selgitamiseta

Tundmatus annab „Mina, kaptenile“ huvitava lisakvaliteedi. Võõrapärasus muudab kujutatu müütiliseks, millele aitab kaasa ka erakordselt kaunis kaameratöö ning vägagi paslik Aafrika rütme kasutav helitaust.

JOONAS OJAP

Mängufilm „Mina, kapten“ („Io capitano“, Itaalia-Belgia-Prantsusmaa 2023, 121 min), režissöör Matteo Garrone, stsenaristid Massimo Ceccherini, Matteo Garrone, Massimo Gaudioso ja Andrea Tagliaferri, operaator Paolo Carnera, helilooja Andrea Farri. Osades Seydou Sarr, Moustapha Fall, Issaka Sawadogo, Hichem Yacoubi, Doodou Sagna jt.

„Mina, kapten“ on Matteo Garrone uus film, mis räägib kahest Senegali teismelisest poisist Seydoust (Seydou Sarr) ja Moussast (Moustapha Fall), kes otsustavad ette võtta ebaseadusliku teekonna, mis viib läbi Mali ja Sahara kõrbe Liibüasse, et sealt loodetavasti paadiga Itaaliasse pääseda.

Film algab kommunaalse elu värviküllasuses, kus tehakse nii tööd kui pidutsetakse. Olemata sealse kultuuri ja volofi keelega kursis (mida muuseas ei valda ka režissöör) tuleb eeldada, et selline ongi rutiin ja normaalsus. Euroopa vaatajale võõrast keskkonnast on raske leida ühtki vihjet, mis viitaks, et filmis üldse midagi toimub, enne kui pisarad voolama hakkavad. Saabub ka arusaam, et hoolimata kütkestavatest kaadritest ei saa miski enam endine olema.

Pöördeid, mis muudavad peategelaste situatsiooni täielikult, leidub filmis mitu. Sellepoolest on tõesti tegemist teekonnaga tundmatusse. Vaatajana on raske filmi struktuuri põhjal pöördeid ennustada, isegi kui otsesõnu on ette hoiatatud.

Selline püsiv ootusärevus ei teki filmi erakordse struktuuri tõttu, vaid eelkõige seetõttu, et väga raske on ette kujutada, mida üldse tähendab Sahara kõrbe ületamise oht või võltspassiga rändamise risk korrumpeerunud ametnikega Aafrikas. Kõike seda avastab vaataja koos peategelastega, mis teeb poiste naiivsuse ja eluvõõrusega samastumise erakordselt lihtsaks.

Esmalt tekitab nende omalaadne julge naiivsus küll küsimuse, kas siin idealiseeritakse mingit tundmatust, millele hiljem vastandatakse eurooplase masinlikkus või tehakse mõni muu kategoriseeriv ja rangelt sotsiaalpoliitilise alatooniga samm. Võib muidugi olla, et see on vaid minu hirm säärase teema juures. Tegemist on ju siiski ühe sellel sajandil enim tolmu üles keerutanud poliitilise küsimuse kujutamisega ning eeldatavasti võib filmi jooksul igat vaatajat vaevata tema oma arusaamadest lähtuvad tüüpmõtted massiimmigratsioonist ja selle kujutamisest.

Need mõtted hajuvad siiski kergesti, eelkõige seepärast, et „Mina, kapten“ ei lasku selliste küsimustega dialoogi. Filmis ei püüta õigustada ega selgitada maailma, kust poisid oma kogemusi korjavad. Sellisena on „Mina, kapten“ väga hea vaheldus tänapäeva kinos end sisse seadnud standardile, kus iga maailma ülesehituse element selgitatakse lõpuni lahti ning iga kord millelegi viidates küsitakse veel kinnitust, kas vaataja ikka tundis ära, millest jutt. Probleem, mis ei vaeva ainult lõputuid Hollywoodi järgesid, vaid ka dokumentaalmaterjalist inspireeritud filme, mida see kahtlemata on.

Kuna selgitamisvajadus on kõrvale jäänud, võib öelda, et siit filmist ei leia millelegi vastust. „Mina, kapten“ on oma loomult poliitiline ja massiimmigratsiooni kui nähtust selgitav vaid sedavõrd, kui palju vaataja omistab sellele midagi, mida see ei ole. Vaatajat ei üritata isegi veenda, et „neil“ – meie keeli „põgenikel“ või „pagulastel“ – on mingi vajadus kodunt lahkuda.

Seda tühimikku võib küll pidada auguks stsenaariumis, kuid just sellised tühimikud võimaldavad filmil rääkida lugu teekonnast, mis ei oleks kinni sotsiaalses kommentaaris. Filmi enda keelest võib küll leida vihjeid, miks otsustatakse selline ohtlik teekond ette võtta, kuid võrreldes filmikogemusega on need rohkem fänniteooriad kui stsenaariumi punktid.

Usutavamad neist „fänniteooriatest“ on, et põhjus võib peituda armastuses muusika vastu, millega naiivselt loodetakse kaugel Euroopas kuulsaks saada. Peategelase minimaalselt avatud taust laseb ka oletada, et olles kaotanud isa, soovib ta ainukese mehena perekonda ülal pidada, mitte ainult jagada moealaseid nõuandeid noorematele õdedele. Võib ka olla, et kõige taga on lihtsalt nooruslik uudishimu, mis paneb elule väljakutse esitama. Dakargi ei ole koht, mis annaks lahkumise kohta ilmselge vastuse ning on sellisena arvatavasti teadlik valik.

Tundmatus annab filmile huvitava lisakvaliteedi. Laskmata filmivaatajal selgust saada sotsiaal-majanduslikust olukorrast, mis võimaldaks selgitada Senegali noorte eluvalikuid, jääb keskenduda vaid kogemusele, mille need valikud kaasa toovad. Teekonnal kogetu võõrapärasus muudab kujutatu suisa müütiliseks, millele aitab kaasa ka erakordselt kaunis kaameratöö ning vägagi paslik Aafrika rütme kasutav helitaust.

Selgituseks lisan, et müütilise all ei pea ma silmas suursugust või kaunist, vaid olukorda, milles meile harjumuspärane teaduslik-pragmaatiliselt maailmapildilt võetakse olukorra selgitamine käest. Võib ju arvata, et kunst peaks seda alatasa tegema, kuid minu kogemuses jäävad sellised hetked pigem harvaks. Tõtt-öelda aga on raske filmikunstist leida adekvaatset võrdlust. Ühe paralleellina meenub seriaal „Tšornobõl“^*, milles pärast tuumajaama plahvatust mängivad lapsed tuumajaama kohale kerkinud virmaliste all ja see on ühtaegu väga häiriv, kuid ka kaunis vaatepilt. See on ilu, mis mängib korraga nii karakterite kui ka vaatajate naiivsusel ja uskumusel, et „keegi kusagil vastutab“ ja „tegelikult on kõik korras“, kuid samal ajal meenutades igal sammul, et arvestades meie teadmisi ei leidu sellise ratsionaalse maailmavaate toetuseks ühtegi veenvat argumenti.

Nõnda ongi aimata kerget flirti müütilise maailmanägemusega. Rännaku jubedamatel hetkedel hakkab vaese ja lõbusana kujutatud Dakar (millest filmi algul näidatakse sündmust, mida võib pidada tänavamuusikafestivaliks) tunduma paradiisiaiana ning naiivsus ja harimatus, mis ei peaks noorte poiste juures üllatama, paistma otsekui antiiktragöödiast pärit väljakutse jumalatele, mis juhib peakangelase kannatuste radadele. Pole juhus, et sõnad nagu „homeeriline“ ja „odüsseia“ on end „Mina, kapteni“ lühikirjeldustes mugavalt sisse seadnud.

Vahel läheb ka filmitegija ise maagilise ja müütilise kujutamisega kaasa. Otsekui soovides meelde tuletada, et tegemist on ikka veel filmiga, seega kunstiteosega, mitte pelgalt dokumentaalkaadritega. Siinkohal võiks mainida, et kaks peategelast, kelle pärisnimed on Seydou Sarr ja Moustapha Fall (peaaegu eristamatud nende karakterinimedest) ei olnud varem filmis näidelnud ning neile ei avaldatud ka, mis filmi lõpus saab, et nad ei kaotaks oma usutavust. Sellised praktilised valikud teevad filmi inimlikult väga veenvaks ning andsid Garronele Veneetsia filmifestivalil parima lavastaja auhinna ehk Hõbelõvi.

Kuigi nähtused, mida otsesõnu ei saa selgitada, ei ole ülioluline osa filmist, kuna „Mina, kapten“ sisaldab oma kõrbevaadete, päikeseloojangute ja Aafrika vaese ilu kujutamisega niigi palju maagilist, on sellegipoolest mõistetav, miks seletamatut on filmistsenaariumi siiski näpuotsaga puistatud. Eriefektidega rõhutatud ebareaalsus annab omamoodi loa seda muidu grotesksuseni realistlikku filmi selle täies ilus nautida. Ilma lisamaagiata võib vaataja ära ehmatada ning jääda kinni küsimustesse nagu mitu uut laipa lisandub iga nädal Sahara kõrbesse, kui teel Euroopasse surrakse – otsimas samasugust igavat tööd kui minu oma.

* „Tšornobõl“, Craig Mazin, 2019.