Õudus elutoas

Haapsalu õudusfilmide festival võiks edaspidi olla hübriidfestival: füüsilise festivali kõrval võiks olla vähemalt osa programmist kättesaadav ka virtuaalselt.

LIINA LAUGESAAR

Haapsalu õudusfilmide festival 8. – 10. V 2020.

Praeguses pandeemiast haaratud maailmas on paljud üritused, sealhulgas filmifestivalid tühistatud või edasi lükatud. Mõni on üritanud päästa, mis päästa annab, ja kolinud oma festivali internetti, nagu juhtus ka HÕFFiga. 30. aprillist kuni 3. maini Haapsalus aset leidma pidanud festivali filmiprogrammist, vestlusringidest ja kohtumistest filmi­tegijatega oli võimalik osa saada 8. kuni 10. maini voogedastusplatvormi Elisa Stage vahendusel, vestlustest ja kohtumistest ka Facebookis. Kolme päeva jooksul sai vaadata 22 pikka ja 15 lühifilmi. Mulle oli tänavune HÕFF uudne kogemus, kuna selle 15. toimumis­kord oli nii minu esimene HÕFF kui ka esimene virtuaalne festival.

Ma naudin väga festivalide atmosfääri. Sageli on filmide kvaliteedist olulisemgi võimalus neid koos teistega vaadata ja seejärel nende üle arutleda. Oma elamuse väljendamine ning nähtu üle diskuteerimine võimendab kogemust ning loob ühtekuuluvustunde – festivalide avamine ja avafilmid oma rohke publikuga on tavaliselt ürituse tipp. Just õudus- ja fantaasiafilme on minu arust teistega koos vaadata eriti tore. Tavaliselt juhatab HÕFFi sisse zombide marss. Seda veidram oli mul üksinda diivanil festivali avamist kaema asuda, selmet uudistada Haapsalus oma silmaga mööda linna liikuvaid ebasurnuid ja muid elukaid, kellest olen nii palju kuulnud.

Uudsele formaadile vaatamata oli tseremoonia korraldatud küllalt kavalalt – seejuures omavahel distantsi hoidmise nõudeid järgides. Zombisid ei olnud, küll aga kiusasid saatejuhti hirmutised, kelle vägivallaaktidest ja lisandunud heliprobleemidest hoolimata (miskit polnud kuulda) festival siiski sisse juhatati.

Tehnilisi probleeme oli HÕFFil teisigi, kuid ei midagi hullu. Eks nendega tule festivalidel ka muidu rinda pista. See pole mingi õige festival, kui mõnda filmi vaadates subtiitrid ära ei kao või küsimuste-vastuste vooru ajal mikrofonid tööle ei hakka – aus värk ja hea jututeema. Filmid ei alanud vahel õigel ajal, probleeme oli internetiühenduse ja subtiitritega. Kõige rohkem sai kannatada mänguplatvormil Kahoot! peetud HÕFFi mälumäng, kus küsimused olid nihkes ning osalejatel tuli kõrgemalt juhatuselt abi otsides vastus välja pakkuda.

Kuna paljud on viimasel paaril kuul oma aja veetnud suures osas internetis, oleme ehk juba harjunud uue elukorraldusega kaasnevate probleemidega, nii et mõni tehniline pisipuudujääk enam nii väga ei häirigi. Halb internetiühendus, kehv kuuldavus ja üksteisest ülerääkimine on saanud virtuaalsete koosoleku­ruumide ja eravestluste ning seeläbi tavaelu osaks, nagu ka lemmikloomade episoodiline (või siis permanentsem) ilmumine ekraanile. Siinkohal tuleks ära märkida Mart Sanderi kassi filigraansed ülesastumised. Teda õnnestus näha nii Sanderi filmile „Kõhedad muinaslood“ (2019, HÕFFil esmakordselt toimunud Eesti žanrifilmide konkursi võidufilm) järgnenud kohtumise kui ka Eesti žanrifilmile keskendunud vestlusringi „Siin me oleme“ ajal.

Hea, et filme sai esimest korda vaadata kindlal kellaajal. Nii et kel soovi, sai filmi otseseansina nautida ning enamasti ka pärast vaatamist kuulata vestlust filmitegijatega. Ürituse tuttava struktuuri matkimisega toetati ühisvaatamise kogemust, olgugi et virtuaalselt. Filme sai festivali ajal ka järele vaadata, kui otseseanss jäi nägemata.

Närivalt pingeline ja tasa kulgev „Neela“ hoiab vaataja äkkehmatuste puudumisele vaatamata siiski pidevalt põnevil ega lase pinget enne lõppu lõdvemaks.

Kaader filmist

Festivali kodus jälgimise üks plusse või miinuseid, kuidas võtta, on muidugi see, et maru lihtne on näpp pausinupu poole sirutada, kui ühtäkki näiteks võileivaisu peale tuleb, või anda järele tahtmisele igav film hoopis kinni panna. Kinos keegi söögipoolise pärast filmi pooleli ei jäta ning saalist väljajalutamine on juba väheke keerulisem ettevõtmine – ei taha ju ebaviisakas olla, eriti kui filmitegijad seansil kohal viibivad.

Festivali erilist õhkkonda, mistõttu on kergem ka halb filmi ära vaadata, ei asenda muidugi ükski võileib. Pärast saab vähemalt nähtu üle teistega koos kurta. Kodus tuleb see üksinda ära kannatada, ilma et saaks kellegagi muljeid jagada.

Tahtmist film kinni panna kogesin sel festivalil õnneks vaid korra. HÕFFil esimest korda rahvusvahelisel ekraanil näidatud Austraalia linateos „Mees ilma näota“1 pidi kirjade järgi olema õudne ja naljakas, aga ei olnud kumbagi. Igav oli. Vana hea õudukašablooni kohaselt suundub noortekamp väikelinna nädalavahetust veetma, kuid loomulikult ei lähe asjad plaanipäraselt ning lendama hakkab verd ja kehaosi.

Enda arvates pigistan selliste stseenide puhul üsna kergesti silmad kinni, aga kogu selle õudse igavuse juures ei olnud jube isegi kellegi mootorsaega pooleks saagimine – ja see on juba saavutus. Dialoogid venivad, huumor on punnitatud, filmi lõppu ei jõudnud ära oodata.

Edukalt on mängitud õuduse ja komöödia elementidega lühifilmide võistlusprogrammi „Hõbedane Méliès“ võitnud Norra filmis „Daunid ja surnud“.2 Põhjamaiselt musta huumoriga jutustatud lugu viib vaataja intellektipuudega inimeste hooldekodusse, kus elanikel tuleb hooldaja Morteni (David Vekony) ja hoolealuse Arvidi (Svein André Hofsø Myhre) juhtimisel astuda võitlusse zombide vastu. Suurepärased näitlejatööd, kaasakiskuv süžee, filmi koomilised laulud ning kuhjaga zombisid ja eneseirooniat moodustavad nauditava terviku, mis tekitas soovi näha täispikka versiooni.

Väga meeldis põhiprogrammis linastunud Prantsuse-USA „Neela“,3 („Swallow“, 2019), mis sai publiku lemmiku hääletusel Ryan Spindelli „Surnu­kuuri lugude“ (Mortuary Tales, 2019) järel teise koha. Oma elu üle kontrolli saavutada ihkav noor abielunaine (Haley Bennett) hakkab kinnismõtte sunnil mittesöödavaid esemeid neelama. Tegevus toimub põhiliselt abielupaari majas, kus naine oma päevi üksi mööda saadab. Mees ja mehe pere kohtlevad teda pigem objekti, mitte inimesena. Avara plaaniga maja tühjus, akende taga laiuv mets ning üldplaanid võimendavad veelgi võõrandumist ja isoleeritust. Närivalt pingeline ja tasa kulgev film hoiab vaataja äkk­ehmatuste puudumisele vaatamata siiski pidevalt põnevil ega lase pinget enne lõppu lõdvemaks.

Parim meelelahutaja oli festivalil aga Uganda filmitööstuse Wakaliwoodi „Kes tappis kapten Alexi?“.4 Tagasihoidliku eelarvega filmi puhul polnud tõetruudusele väga palju aega raisatud, vaid oli keskendutud märulile ja vaatamis- ning eriti tegemisnaudingule. Kapten Alexi sõdurid ning tema kättemaksu ihkav kung fu meistrist vend astuvad vastu Tiger Mafia ohtlikele gangsteritele. Märuliküllaseid kokkupõrkeid vürtsitavad kodukootud arvutiefektid, süntesaatoril paaniflöödi efektidega mängitud Seali lugu „Kiss from a Rose“ ning filmi saatvad VJ Emmie kommentaarid. Täiesti uudne ja nauditav filmikogemus.

Tänavuse HÕFFi fookuses olid legendaarse õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti teoste adaptsioonid, nende hulgas ka „Värv maailmaruumist“,5 mis andis Richard Stanleyle põhjuse režissööri tooli naasta. Filmi vaatamine HÕFFil pakkus huvitava võrdlusmomendi. Mul õnnestus seda filmi näha paar kuud tagasi peaaegu väljamüüdud seansil Londoni kinos Prince Charles, mille programm on keskendatud just kultusfilmidele. See rahvarohke kinosaal lõi ideaalilähedase atmosfääri just sellise filmi nautimiseks. Filmi värviküllane visuaal on suurele ekraanile loodud ning peen balanss põnevus- ja õudus­elementide ning banaalsuse piiril koomika vahel, mille eest tuleb peamiselt tänada Nicholas Cage’i tema rollisoorituse eest, tulid just ühise filmikogemise tõttu esile – tunded olid tugevamad. Film pakkus ka koduekraanil piisavalt meelelahutust, ent toredam oli rahvast täis kinosaalis sõbra õlga togida, kui Cage Donald Trumpi miimikat imiteerib.

Olgugi et olin kohustatud distantsi hoidma ning polnud võimalustki festivalil teistega koos osaleda, tundus mulle HÕFFi-võhikuna, et sain siiski festivalist aimu. Ka Haapsalu kultuurikeskuse lavale üles seatud stuudio, kus vestlusjuhi vastasistmele paigutatud ekraanilt paistsid küsimuste-vastuste ja vestlusringide ajal filmikülaliste näod ja kodusisustus, ja nende vahele lauale paigutatud kandelaaber ja pealuu, mida üks intervjueerijatest armastas hellalt enamasti hoopis süles hoida, lõid õudus- ja fantaasiafilmide festivalile sobiva atmosfääri. Oli pisut camp, aga sobis konteksti.

Praegu on keeruline ennustada, mis meid festivalimaastikul ja filmitööstuses ees ootab või kui suur on interneti roll filmiürituste korraldamisel tulevikus. Nagu mainis HÕFFi lõpetamisel Liisi Rohumäe, üks korraldajatest, ei asenda publikuga festivale miski. Tuleb nõustuda. Loodan, et saan HÕFFi filme tuleval aastal Haapsalus kohapeal vaadata. Seejuures võiks mõelda hübriidfestivalile: füüsilise festivali kõrval võiks olla vähemalt osa programmist kättesaadav ka virtuaalselt. Tänavune külastuste arv tundub selleks soodne. Ühes filmide, seansijärgsete vestluste ja muude üritustega kogus seekordne HÕFF kokku 10 896 külastust, mida on umbes poole rohkem kui eelmisel aastal Haapsalus. Nagu mainitud, oli selleaastane HÕFF minule esimene. Varem sai takistuseks kaugus ja transpordiküsimus, kuid nüüd neid muresid ilmselgetel põhjustel ei esinenud. Need, kel võimalust ja tahtmist festivalimelust osa võtta, ei jäta kohale minemata ka siis, kui programm jõuab vaatajateni ka interneti vahendusel. Loomulikult, kui selline variant taas mõeldav on. Huvilised, kel puudub võimalus minna üritust kohapeale nautima, saaksid sel juhul samuti festivalist aimu ja osa – hundid söönud, lambad terved.

1 „The Faceless Man“, James Di Martino, 2019.

2 „Downs of the Dead“, Even Husby Grødahl, 2019.

3 „Swallow“, Carlo Mirabella-Davis, 2019.

4 „Who Killed Captain Alex?“, Nabwana I.G.G., 2010.

5 „Color Out of Space“, Richard Stanley, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht