Naised saavad hakkama

Neljast Eesti lühifilmist koosnev kassett räägib läbi naiste silmade katkistest peresuhetest tänapäeva Eestis.

TRISTAN PRIIMÄGI

Lühifilmide kassett „Ma olen naine, ma saan hakkama“. Lühimängufilmid „Maakohus“ (Kafka Films, Eesti 2020, 15 min), režissöör-stsenarist Eeva Mägi, operaator Sten-Johan Lill, produtsent Karoliina Veetamm, helilooja Tanel Kadalipp, osades Mari Abel, Tambet Tuisk, Meelis Rämmeld, Helena Lotman ja Alfred Villem; „Mia ja Liki“ (Tandem Film, Eesti 2021, 15 min), režissöör-stsenarist Katrin Tegova, produtsent Maario Masing, operaator Mart Raun, helilooja Janek Murd, osades Miriam Mia Maimik, Liisa Lotta Vahemets, Maria Peterson ja Andri Luup; „Leidsin“ (Kino Eyes Master Consortium / BFM, Eesti 2021, 15 min), režissöör Ragne Mandri, stsenarist Stella Carneiro, operaator R. M. Ramprasad, produtsent Laura García Baeza, osades Mirtel Muga, Filipp Varik, Jevgeni Moissenko, Kirstofer Sander jt; „Vanaema, saa tuttavaks“ (Sygistuul, Eesti 2021, 18 min), režissöör-produtsent Kaire Russ, stsenaristid Kaire Russ, Eve Tisler, operaator Carolyn Niitla, helilooja Toomas Lunge, osades Tiina Mälberg, Grete Konksi, Ines Aru, Riho Rosberg, Raivo Trass, Jaanika Arum jt.

Meeskirjutajana, eesliidet rõhutades, pean ma lühifilmide kasseti „Ma olen naine, saan hakkama“ arvustamist alustades püüdma positsioneerida kirjutaja võimupiirid, sest üks vastuolu on viimasel ajal teravalt silma torganud, õigemini oleksin endal sellega kujundlikult peaaegu silma peast torganud. Kerge on soolise võrdõiguslikkuse miiniväljal mõne killuga pihta saada ja nii sain mõnda aega tagasi ühismeediasfääris sugeda ühelt filmilavastajalt (sugu täpsustamata) selle eest, et kasutasin sõna „naisrežissöör“. Arusaadav: kunstilises plaanis ei tohiks olla mingit vahet, kas lavastaja on naine või mees – ja ei olegi. Mul pole kunagi pähe tulnud seda erisust mingil moel rakendada, välja arvatud paaril juhul, kui nimekirja koostamise üheks kriteeriumiks on olnud sookvoodi järgimine. Olen ka nõus, et mingis kontekstis võib eesliite „nais-“ kasutamine olla kuidagi getostava mõjuga, isegi segregatsiooni näide. Küsimusi tekitab aga see, et sooerisust kasutatakse info edastamisel kogu aeg. Näiteks tunni aja eest saabus mu postkasti teade Euroopa Filmipromotsiooni (European Film Promotion) korraldatava ürituse „Euroopa! Naiste hääl filmis“ kohta. Selle raames tutvustatakse Sydney filmifestivalil kümmet naissoost Euroopa lavastajat. See on vaid üks esimesena meenunud näide paljudest. Eesti lühifilmikasseti kirjelduse avalause aga kõlab nii: „Nelja Eesti naisrežissööri värsketes lühifilmides kujutatakse tüdrukute või naiste muresid, millega neil tuleb rinda pista ja millega nad omal viisil toime tulevad“.

Mulle teeb vaid heameelt, et naissoost lavastajate hääl nüüd kaugemale kostab kui enne, loodetavasti see trend lihtsalt suurendab meie valikut ja laiendab maailmapilti. Küll aga tahaksin ehk rohkem meelekindlust selles osas, mis me selle sõnavaraga siis teeme. Kas „naisrežissöör“ on uus N-word, mida tohivad kasutada vaid naised ise?

Naised ja pered

Ma mõistan kasseti koostajate kavatsust pealkirjaga „Ma olen naine, ma saan hakkama“ viidata pealkirja kaudu nelja esindatud lavastaja ühisnimetajale, nende soole, ning ka seda, et ehk mõeldi pealkirjas kõrvalmõttena ka lavastajaid endid. Tõsi, selline motiiv filmides justkui ka esineb, aga kohati mõjub see pealkiri taandavana, sest keeruliste olukordadega peavad hakkama saama ka teised. Laiemalt tunduvad kõik neli filmi rääkivat katkisest perest: „Maakohtu“ keskmes on lapse hooldusõiguse kohtuprotsess, „Mia ja Liki“ räägib lahutuse tagajärgedest lastele, filmi „Leidsin“ dialoogiridadest paneme kokku pildi vastu tema tahtmist pildist eemaldatud pereisast (üritan mitte spoilerdada) ja järgnenud traumast perekonnas, ja „Vanaema, saa tuttavaks“ tutvustab perepildikest kapist väljatulemisest ja väikekodanlikust homofoobiast. Selline filmide järjestus tundub olevat põhjendatud, sest kui kolmes esimeses kirjeldatakse perekonna lagunemise tagajärgi ja kasutatakse dramaatilisi sisupöördeid oma sõnumi kohaleviimiseks, siis toonilt kergem „Vanaema, saa tuttavaks“ on perekonda ühendava sõnumiga. Ka „Mia ja Liki“ on toonilt kergem (eriti Janek Murru muusika on filmi karmile teemale helge kontrast), „Maakohus“ aga tasandab kohati väga valusa dialoogi ja rollimängu (Tambet Tuisul tuleb see eduühiskonna lurjus ikka väga hästi välja!) tugeva absurdielemendiga, mis ei luba toonil liigtõsiseks muutuda.

Isiklik suhe

Kui kirjeldada, mis filmide puhul töötab, siis on see isiklik suhe materjaliga. „Maakohtu“ puhul ehk mängib rolli, et lavastaja Eeva Mägi on ise juristiharidusega ning puutunud seesuguste psühholoogiliste võimumängudega selles kontekstis ka varem kokku. Kohtuprotsessi absurdse toimumispaigaga nihkesse ajades (istung toimub keset põldu) ja seejärel absurdielemente tasapisi ka loosse sisse tuues viitaks Mägi justkui õigusteaduse enda absurdsusele ja kohtumõistmisele kui mingile bürokraatlikule teerullile (kombainile?), mis ei luba inimese emotsioone argumendina kasutusele võtta. Helena Lotmani mängitud advokaadi läbi näeme kõige labasemat JOKK-manipuleerimist, ja Eeva Mägi tundub siin lavastajana viskavat kinda iseendale kui juristile.

„Maakohus“ aga tasandab kohati väga valusa dialoogi ja rollimängu tugeva absurdielemendiga, mis ei luba toonil liigtõsiseks muutuda. Pildil Isa (Tambet Tuisk) ja taamal tema advokaat (Helena Lotman).

Kaader filmist

Väga isiklikult pinnaselt tundub olevat võrsunud ka „Mia ja Liki“. Filmist on Sirbis juba pikemalt kirjutanud Peeter Sauter, kes ütleb oma arvustuses: „Katrin Tegova ongi kirjutanud lihtsa, ometi valusa filmikese teemal, mida tajub ja mille on läbi elanud“1. Oma kogemuse (ilmselt) ühe tülitseva vanemana on ta aga intrigeerivalt jätnud kinniste uste taha ja vanemaid näeb vaid varjudena ja osaliselt, häälte kaudu, nägu näitamata. Selle asemel on keskendutud lastele, kahele õele, kelle muidu veidi kahtlaselt head läbisaamist omavahel saab tegelikult ilmselt selgitada perepsühholoogilise väitega, et õed-vennad saavad omavahel hästi läbi siis, kui perekonnas on asjad halvasti ja kaitset on vaja leida üksteiselt. Südamlik lugu ei suru end liialt peale, aga edastab sõnumi sellegipoolest selgelt.

Filmid, kus isiklikku seost on raskem ette kujutada, on aga kohe kahvatumad. Komplekti kolmas lugu „Leidsin“ rabab dramaturgiliste liialdustega – laps leiab maja keldrist röövitud politseiniku jne –, mille puhul tekib lihtsalt raskusi selliste juhtumite usutavusega, nende paigutamisega meie reaalsusse. Jah, eks ilmselt tule ette ka seda, aga pigem kuskil Mehhikos. Ja „filmis“. Võib-olla just seetõttu on mul keeruline ka looga kontakti leida ja seda mõtestada. See on ka ainus film neljast, kus lavastaja pole ise stsenarist. Kuna see on magistritöö (Erasmus, Viewfinder Masters Project), siis pole ehk alust ka ülearu kriitiline olla, aga kuivõrd lavastaja Ragne Mandri eelmine lavastajatöö „Väike puust linn“ (BFMi lõputöö juba aastast 2009) oli päris nunnu väikelinna indie-etüüd, oleks alust ka rohkemat oodata. Võib-olla on siin asi tootmises? BFMi lehelt võib lugeda, et tegu on viie kooli, ka BFMi, ühiselt pakutava operaatorimagistri kursusega ja film on valminud selle raames. Tundub, et terviknägemust pole siinkohal selles koostöövormis igatahes õnnestunud saavutada. Kirju võttemeeskonna nimekiri tekitab soovi uurida, kuidas see tegemine täpselt välja nägi.

„Vanaema, saa tuttavaks“ toob aga välja Eestis valitsevad stereotüüpsed eelarvamused – homofoobia, rassisuhted –, mida ikka filmides aeg-ajalt on kõnetatud, ning asetub nende kuvamisega ehk kuskile „Eesti matuse“2 seatud redeli kõige alumise pulga ja allegoorilisema, kunstilisema lähenemisega lühifilmi „Omad“3 vahepeale. Mulle meeldib, et „Vanaema, saa tuttavaks“ on tulnud justkui väljastpoolt süsteemi (filmiinstituudi rahastust ja filmikooli väetisepeenart), ent pakub välja väga esindusliku näitlejate nimekirja, kelle etendatud perekondlik söögilauafarss on mõnes momendis õnnestunum kui mõnes teises, aga on mõnuga jälgitav ja iseenesest sümpaatne. Kui, siis võiks kaasav sõnum olla ehk veidi vähem osutav, sest muidu on oht mõjuda sotsiaalkampaaniana, aga kokkuvõttes meeldejääv esimene katse.

1 Peeter Sauter. Lihtne, aga oluline. – Sirp, 10. XII 2021. https://sirp.ee/s1-artiklid/film/lihtne-aga-oluline/

2 „Eesti matus“, René Vilbre, 2021.

3 „Omad“, Marta Pulk, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht