Naine maal, külmal ja kaugel
„Ivanna elu“ pakub karmi ja elulise sissevaate noore neenetsi keerulisse ellu ja inimsuhetesse.
Dokumentaalfilm „Ivanna elu“ („Life of Ivanna“, Venemaa-Norra-Soome-Eesti 2021, 79 min). Režissöör Renato Borrayo Serano, stsenaristid Renato Borrayo Serano ja Daria Sidorova, helilooja Timo Steiner, produtsendid Vladislav Ketkovitš, Mette Cheng Munthe-Kaas, Marianna Kaat ja Pertti Veijalainen.
„Ivanna elu“ on seitsme küljega tahukas. Teda võib vaadata mingist perspektiivist täielikult silmaklapistatuna – olgu see rakurss siis etnograafiline, sotsioloogiline või feministlik. Ikka pakub ta suurepärast teksti, mida lugeda, analüüsida ning hilisemates vestlustes näiteks tuua ja kasutada. Tugevale portreefilmile omaselt ajab „Ivanna elu“ mitmeid risoome, mille kaudu vaataja saab filmist endale tähendust luua.
Mul kippusid vaadates mõtted tihtipeale liikuma nõnda. Näha ühe naise loost peegeldumas ennekõike laia probleemide ampluaad. Neenetsi kultuuri hääbumist, joomarluse mõju lähisuhetele, lapsekasvatuse universaalset keerukust, traditsioonide muutumist, soorollide lahustumist vajadustes ja nõnda edasi. Otsekui oleks tegu mingi suure metafooriga. Kuigi „Ivanna elu“ allub kergelt lugemisele läbi kõiksugu „prillide“, saavutab film oma elulise täiuse vist ainult siis, kui näha teda sama lihtsalt, kui seda teeb tema pealkiri – Ivanna eluna.
Siberi tuultes
Ivanna on 26aastane neenets. Viie lapse ema. Ta elab koos lastega tundras, karjatab seda, mis on kunagisest põhjapõtrade karjast alles, ja annab endast parima, et olukorraga päevast päeva toime tulla. Tema mees Gena on alkohoolik, kes elab asulas tundra piiril. Ei tööta. Ainult joob ja satub kaklustesse. Viimane oli vististi isegi liialdus. Ainult joob ja saab peksa.
Elu, mida filmis näeme, on trööstitu ja karm. Seni, kuni näeme Ivannat pistmas tundras rinda tuule, lume ja viie jõngermanni murede ja hädadega, tundub tooni andvat karmus. Loomulikult on tundras elada raske ja närune, kuid Ivanna stoiline meelekindlus ja suutlikkus endaga hakkama saada hoiavad õhus mingit lootust. Keeruline on mitte uskuda naisesse, kelle kohta meesneenetsid kerge alaväärsuskompleksiga pomisevad: „Kurat … Ta on ikka parim saanijuht, keda ma näinud olen.“
Trööstitus hakkab valitsema siis, kui jõulude paiku sõidetakse külla paistetanud näoga viinast apaatsele Genale. Esimese kohtumise soojus raugeb peagi. Mees ei taha tööd teha ega lubada seda ka naisele. Ivanna suudab teha head nägu või vähemasti toppida sõrmi kõrva, kuni juhtub, mille saatus oli juba olukorda kodeerinud. Gena tõstab Ivanna vastu käe. Kaameli selgroog murdub ning naine naaseb lastega tundrasse.
Lõpukaadrites ei tundu paistvat tulevikku, ainult Ivanna elu lõputu hall olevik.
Külm pilk paljastab soojuse
Kuigi kirjutatu põhjal tundub „Ivanna elu“ kõige depressiivsema dokumentaalfilmina žanri ajaloos, hoiab elulisus seda täielikult sinna auku libisemast. Lavastaja Renato Borrayo Serrano on edukalt suutnud vältida „etnograafiliste portreede“ puhul tihti esinevat viga, kus kauge rahvas või selle esindaja tehakse filmis mingisuguse inimkogemuse universaali kehastajaks. Võib-olla mängib siin teatavat rolli ka Tolstoi vana tõdemus: kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.
Toimigu see mis printsiibil tahes, film suudab püsida kaljukindlalt oma peamise subjekti ehk ühe naise elu kujutamise juures. Seejuures nimme elu kujutamise juures. Tegu on pigem žanrimaali kui portreega. Kaadrid keskenduvad küll Ivannale, kuid maalitav pilt on tema elu ja argipäev. Ivanna koorub selle kõrval välja orgaaniliselt ja tasahilju, otsekui taustafoon. Siit võib tuleneda ka filmi teatav kreenisolek sissejuhatuses kirjeldatud ühiskondliku kaalutlusega tõlgendusviiside suunal. Ka Ivanna ise on kohati nagu kõrvalosatäitja selles tohuvabohus, mis on kokkuvõtlikult tema enda elu.
Tegijad on selle elu kujutamisel lähtunud lakoonilisest võttestikust. Kaameral lastakse joosta ning kinolinal ilmutab end kõige klassikalisem cinéma vérité. Ei tehta intervjuusid ega konstrueerita narratiive seal, kus elu neid loomulikult ei paku. Kuigi paar korda räägib Ivanna enda, Gena ja oma pere ajaloost lähemalt, jätab see alati mulje, nagu oleks naine jõudnud kaalutletud otsuseni päevast päeva sabas jõlkuvale kaameratiimile rääkida, „kuidas asjalood siis tegelikult on“. Küllap see on selles võttestikus ainus viis, kuidas kaamera teadustamine on vastuvõetav.
Loomulikult ei suuda kaamera kohalolu ignoreerida lapsed. Ivanna ümber aina tiirlev, hällilapsest varateistmeliseni ulatuval vanuseskaalal asetsev lasteparv on nähtus omaette. Seda eriti filmi esimeses osas, mil kollektiivselt elatakse veel tundras – põhjapõdranahkadest, vakstust, laudisest ja ausõnast koos püsivas köetavas telgis.
Mõnel ruutmeetril toimuva tegevuse juures tekib aeg-ajalt küsimus, kuidas kaamera ruumi perekonnatäie põnnide keskele ära mahtus. Tihedas ruumis aset leidva kaootilise siblimise keskmes tiksuvale kaamerale proovitakse küll pilke mitte heita, kuid lastes aina välja lööv kihk esineda lõhub kõige paremas mõttes kaameratöö diskreetsusambitsioone.
Pereelu, mille film meie ette toob, on kaunis raju. Kohati meenutab omavaheline läbikäimine mõnda Harmony Korine’i filmi. Eriliselt meenub hetk, kus üks vanematest lastest röögib keset lumetormi hällilapsele unelaulu näkku. Mitmedki hetked filmis on nii eluliselt veidrad, et mõnest mängufilmist oleks nad välja jäetud põhjendusega, et publik ei jääks seda uskuma.
Jutt pole nii palju konkreetsetest sündmustest – kuigi saab näha, kuidas koolieelik joob isukalt tassitäie sooja põhjapõdra verd jms – kui üleüldisest dialoogist ja pereringi mikrosuhtlusest. Kes vene keelt natukenegi mõistab, saab subtiitrites kõvasti viisakamaks lahjendatud keelekasutuse üle mõnuga pihku kihistada.
Kaunis karm
Kuigi film portreteerib Ivanna elu ennemini kui isiksust, äratab naisest vormuv pilt aukartust. Viiest lapsest tulenev laissez-faire tüüpi emalik enesekindlus kantseldamisel, paljakäsi opereerimine tingimustes, kus keskmisel eestlasel nina otsast ära külmuks ning lõputu ahelsuitsetamine jätavad Ivannast võimsa mulje. Kuigi oleme Ivannaga samaealised – kahekümnendate keskel –, tekkis mul teda vaadates pigem tunne, nagu vaataksin oma varalahkunud isapoolse vanaema neenetsversiooni. Eriti arvestades, et vanaema suust pärineb legendaarne tsitaat: „Naine peaks suutma meheta kaks-kolm last ilma suurema vaevata suureks kasvatada.“
Teisisõnu on Ivanna naine, kes on pidanud 26. eluaastaks kandma rohkem raskusi, kui ette suudaks kujutadagi. Esimene rasedus 14aastaselt, mees, kes aina joob, elu tundras, viis last ja totaalne vaesus.
Soovimata langeda spiritismi, võib väita, et kinolinal näeb variatsiooni „ühest vanast-vanast hingest“.
Potentsiaalselt nukraim allhoovus on Ivanna lõplik pettumine Genas. Esimeses, tundras veedetud filmipooles näeme Ivannas veel tulevikulootuste sähvatusi. Hetki, kus „vana-hinge“ tagant särab ekraanile noore ja tugeva naise elaan. Kahjuks murdub Ivanna omamoodi, kui ta Genas lõplikult pettub ja mehe hülgab. Filmi viimases vaatuses, Ivanna ja laste elus tööstuslinna äärealal, tunduks naine otsekui leppinud. Leppinud sellega, et nii on. Leppinud sellega, et unistuste lagi on oma korter. Kuigi see võis olla ka kaval montaažinipp, töötas seesugune teekond resigneerumisse kõige paremas mõttes väga muserdavalt.
Isegi kui perekonna vanima tütre elust internaadis jooksevad aeg-ajalt läbi mõningad kaadrid, töötavad jõmpsikad pigem nagu klassikalise koori variatsioon. Ivanna kõrval joonistub ainsa teise konkreetse portreena välja tema mees Gena. Gena – noorelt isa kaotanud ja joomarlusse langenud kakerdis – mõjub alaliselt pundunud näoga kui iga mehe halvim potentsiaalne tulevik. Saamatu, loll ja arg. Piisavalt vana, et võtta igati täisväärtusliku külajoodiku mõõtmed, samal ajal piisavalt noor, et taustafoonilt nagu paistaks veel keegi, kellel kunagi võis olla lootus.
Kahe tegelase kõrvutusele ei pane film suurt rõhku, kuid ühe alateemana pakub see – otse elust välja koorununa – taaskord vaatajale hea mõtiskluse soorollide ning sedakaudu ka identiteedi kohta. Isegi kui Genat on võimalik välja vabandada mitmesuguste sotsiaalsete tegurite võrrandi tulemusena, on tema käitumine lihtsalt perversselt madal ja nõme. Kuigi Gena rusikakangelase karjäär on tema isikule vastavalt hädine ja hale, tekib mehe käitumisest piisav ja autentne toksilisuse aura, nii et tegelikult ei julgeks filmi soovitada kellelegi, kes on teema vastu väga tundlik. Neile, kes on rõvedustundest vältinud TV3 hittsaadet „Poissmeeste pidu“, pakub Gena sel aastal veel siiski võimaluse tunda suus oksemaiku.
Õnneks ei anna filmile tema lõpliku tunnetust see kuulsa krokodilli kuulsusetu nimekaim. Kui tõesti soovida kokku võtta tunnet, mille teos jätab, on see midagi toorest. Midagi elulist. Tahaks filmi vaimus viidata soojale põhjapõdramaksale, kuid isikliku kokkupuute puudumisel seda teha ei julge. Filmi tundlik montaaž on jätnud nelja-aastasest võtteperioodist tunduvalt lühema mulje, kui ta seda tegelikkuses oli.
„Ivanna elu“ on nukker film, mis suudab kogu oma trööstituses ometi helkida nagu kesköine Siberi lumi. Võib-olla on siin peidus isegi väike jumalatõestus. Et ta tõesti paistab kuskilt natuke välja piiluvat neil hetkedel, kui ollakse silmini sitas.