Itaalia režissööri Paolo Genovese 2016. aastal valminud menufilmi „Täiuslikud võõrad“¹ adaptatsioone on eri allikate väitel tehtud juba enam kui 30 riigis. Tänavu jaanuaris jõudis kinodesse Eesti variant „Täiuslikud võõrad“ ning veebruaris järgnes sellele ka Läti oma originaalpealkirjaga „Perfektie“. Leedu versiooni on oodata sel sügisel.

Piiriüleseid adaptatsioone on Eestis ja Lätis tehtud viimastel aastatel teisigi. Komöödiasarja „Lahutus Eesti moodi“² järgi valmis Lätis enda oma³, samuti on mõlemas riigis tehtud koostöös mängu­filmid „Svingerid“⁴ ning Eestis Taani „Klassikokkutuleku“⁵ adaptatsioonid. Eesti režissöör René Vilbre on „Klassikokkutuleku“ kohta öelnud, et see on saanud väga Eesti-keskne ning originaaliga on sel vähe ühist.⁶

See tähelepanek sobib hästi ka „Täiuslike võõraste“ kohta. Adaptatsiooni puhul on küsimus alati selles, mis tuleb ümber kirjutada, et lugu hakkaks teises keeles loomulikult kõlama.

„Täiuslike võõraste“ süžee on väga lihtne. Õhtusöögile koguneb seitse sõpra ning perenaine paneb ette mängida üht mängu: kõigil tuleb panna oma telefon söögilaua keskele, võtta kõned valju häälega vastu ja lugeda saabuvad sõnumid teistele ette. Selline mõte tuleb talle pähe pärast seda, kui seltskonnas on räägitud ühisest tuttavast, kes jäi oma naisele armukese sõnumiga vahele. Perenaine rõhutab, et telefonides on kogu nende elu, ja küsib, kui palju paare läheks lahku, kui on teineteise telefoni läbi vaadanud.

Olin Itaalia originaali Jupiterist vaadanud juba mitu korda ja filmi käik oli mul üsna hästi teada. Seda huvitavam oli märgata detaile, mis viitavad puändile: näiteks, kuidas itaallane Cosimo (Edoardo Leo) hakkab higistama just siis, kui kaitseb sõpra, kes oleks tema sõnul pidanud noore naise sõnumid lihtsalt ära kustutama. Või kuidas perenaine Eva (Kasia Smutniak) pakub mängu välja teadmises, et tema enda suurim saladus ei paljastuks telefoni kaudu, sest inimene, kellega ta vahele võiks jääda, istub samas lauas.

Filmi menu põhjus näib pealtnäha olevat väga lihtne – kellele ei meeldiks draama? Ometi kerkib küsimus, miks peaks niigi muljetavaldavast originaalist tegema nii palju uusversioone. Režissöör Arun Tamme sõnul erinevad riikide adaptatsioonid üksteisest suuresti: ühes on rohkem draamat, teises natukene õudusžanri, kolmandas absurdikomöödiat jne.⁷ Kuid inimlik nõrkus on põhjus, miks vaatajad tahavad näha seda lugu omaenda kultuuris.

Filmi originaali ja adaptatsioonide kohta on juba arvukalt arvustusi. Mind huvitas seekord miski muu: nimelt see, kuidas on Eesti ja Läti versioonis kohandutud Itaalia filmi kultuurilisele tasandile. Kui Eesti filmis toob Karmen (Evelin Võigemast) õhtusöögile tiramisu asemel õunakoogi, sai selgeks, et pisi­asjadesse on peidetud palju rohkem – asi ei ole lihtsalt teises keeles filmimises. Seda enam, et eestlased ja lätlased elavad nii vaimselt kui ka kultuuriliselt hoopis teistel laiuskraadidel kui itaallased.

Arvustuse kirjutamiseks vaatasin kõik kolm filmi uuesti stseenide kaupa läbi. Selgus, et Eesti ja Läti versioonis on järgitud peaaegu minuti pealt originaali stsenaariumi, kuid kultuurilisi erinevusi leiab kohe algusest kuni filmi põhidraamani, mis algab umbes tunni aja pärast.

Välimus ja nimed

Esimesena torkab silma, et Eesti ja Läti tegelased meenutavad välimuselt üsnagi originaali omi. Arun Tamme sõnul on näitlejad valitud „täpselt üks ühele“. Mõne tegelase puhul on see eriti näha. Perenaine on kõigis kolmes filmis brünett: originaalis Kasia Smutniak, Eesti omas Maiken Pius, Läti versioonis Dārta Daneviča. Bianka, keda originaalis mängib Alba Rohrwacher, on lokkis juustega ning sooja ja meeldiva olekuga, samasugune on ka Eesti Bianka (Henessi Schmidt) ning Läti Anna (Anete Kursīte).

Ühte filmi vaadates see ei häiri, kuid kolme kõrvuti võrreldes hakkab sarnasus või vähemalt püüd sarnaneda paratamatult silma. Vaatajana tekib tahtmine kohalikku versiooni kogu aeg originaaliga võrrelda: kas see tegelane on piisavalt sarnane, kas ta peaks olema rohkem originaali moodi? Siin tuleb meelde tuletada, et adaptatsiooni eesmärk on leida tuttavlikkuse ja omanäolisuse vahel tasakaal.

Nimedega on kohandamine juba ilmsem: Itaalia nimed on Eesti ja Läti filmis enamasti asendatud kohalikega, et tegelased mõjuksid siinses kontekstis loomulikumalt. Kõigis kolmes filmis on jäänud alles mõned rahvusvahelised nimed, näiteks Sofia/Sofija ja Bruno. Eesti versioonis ollakse jäänud mitmel juhul originaalile lähemale: Evast on saanud Eeva, Biancast Bianka, Roccost Robert ning Carlottast Karmen. Läti variandis on nimedega toimitud märksa julgemalt: Roccost on saanud Valdis, Evast Astrīda, Carlottast Iveta, Biankast Anna jne.

Eriti hästi paistab nimede ümbermängimine välja Peppe (Giuseppe Battiston) tegelaskuju puhul. Originaalis saabub ta peole viimasena ja kõik ootavad huviga kohtumist tema uue kaaslasega. Eesti versioonis on tema vasteks Veiko (Jaanus Mehikas) ja Läti filmis Robčiks (Mārtiņš Egliens). Hiljem selgub, et tegelase uue kaaslase ümber käib samuti väga põnev ja nutikas sooline nimemäng: itaalia keeles Lucilla ja Lucio, eesti keeles Laura ja Laur ning läti keeles Vita ja Vitolds.

Kultuur algab toidust

Süžee keerleb ühise õhtusöögi ümber, seega on toit üks esimesi asju, kus ilmneb kultuuriline erinevus. Kõigil kolmel rahval on toit tähtsal kohal, kuid itaallased söövad mitmekesisemalt (laual on mitu käiku) ja seega kauem. Originaalis on keskmes gnocchi ning suvikõrvits, Eesti filmis tõusevad esile kana ja lihapallid, kuid Läti filmis pole millegipärast sama selgelt rõhutatud ühtegi põhitoitu.

Kõige kõnekamalt eristub külakost. Originaalis tuuakse õhtusöögile tiramisu. Peremees Rocco (Marco Giallini) küsib, kas see on tehtud ricotta või mascarpone’ga. Carlotta (Anna Foglietta) vastab, et loomulikult mascarpone’ga. Selline küsimus jääb Eesti kontekstis ehk mõnevõrra võõraks. Mida võiks Robert (Mait Malmsten) küsida Karmeni toodud õunakoogi kohta? Muidugi seda, kas õunad on omad (mitte Poola?). Karmen lisab veel, et kook on tehtud kardemoni, mitte kaneeliga. Aplaus! See on suurepärane leid: Vahemere magustoidu asemel tuuakse lauale midagi palju kodusemat. Seetõttu oli eriti huvitav, kuidas on see lahendatud Läti versioonis. Minu suureks üllatuseks ei too Iveta (Linda Kalniņa) kaasa mitte midagi lätilikku, vaid sellesama tiramisu, millele ei ole lisatud samaväärset kohalikku kommentaari. See näitab kahe adaptatsiooni erinevat strateegiat: kas otsida midagi samaväärset või sõita kiiresti teemast üle ja liikuda edasi.

Veel üks silmapaistev erinevus puudutab alkoholi ja liiklemist. Ideaalses maailmas ei käi Eestis ega Lätis veinijoomine ja autojuhtimine kokku. Erinevalt originaalist saabuvad ja lahkuvad Eesti ja Läti filmis külalised sõiduteenust kasutades. Itaalia filmis ei paista kedagi häirivat, et pärast pikka ja korralikku veiniõhtut rooli istutakse. Seda iroonilisem on kõigis versioonides hilisem paljastus, et Carlotta/Karmen/Iveta on purjus peaga autoavarii põhjustanud. Oht oleks justkui kõigile teada, kuid õppust pole võtnud keegi.

Kus keegi elab ja kellena töötab

Elukutse on tegelastel kõigis kolmes filmis suuresti sama: ilukirurg, psühholoog, kehalise kasvatuse õpetaja, advokaadibüroo töötaja ja loomaarst. Ainus must lammas on Cosimo (Leo), Eesti filmis Markus (Tõnis Niinemets) ja Läti omas Rolands (Jānis Amanis) – tegelane, kes ei leia maailmas oma kohta ja proovib mitmeid töid. Originaalis on ta parajasti taksojuht, Eesti versioonis on tegelane seotud ebamäärase ettevõtlusega, mille tulevikku ähvardab muu hulgas tehisaru tulek. Läti tegelane tegeleb transfeerteenuse pakkumisega. Kõigis kolmes versioonis puutub tegelane kokku sellega, et tema tegevusala ei ole jätkusuutlik ja seega peab ta ka ise olema valmis muutusteks.

Huvitav on ka tegelaste sotsiaalne taust. Originaalis ja Läti versioonis oli peremehe ema aedviljamüüja, kuid Roberti ema töötas vabrikus. See väike muudatus nihutab tegelase päritolu lähemale Eesti ajaloost äratuntavale narratiivile.

Kõigis kolmes filmis jääb täpselt ütlemata, millises linnas tegelased elavad, kuid vaikimisi on selge, et tegu on siiski iga riigi pealinnaga. Originaalis toimub tegevus avara rõduga suures korteris, kuid Eesti ja Läti versioonis elavad kirurg ja psühholoog määratlematu asukohaga eramajas. See on kõnekas erinevus: Itaalia keskklassi linnakorterist on saanud Balti versioonis äärelinna kodu.

Ka tööpakkumise stseenis tulevad kultuurilised nihked hästi esile. Originaalis pakub Peppe õde talle tööd mereäärses Anzios ning Läti Robčikule sama nimega õde tööd Saulkrastis – mõlemad kohad on mere ääres, umbes tunni kaugusel pealinnast. Mõlemal juhul arutatakse veel pikalt, kui kaugele see jääb ja kuidas pealinnas elavale inimesele see justkui ei sobi. Eesti filmis pakutakse Veikole tööd erakoolis, kuid täpsustamata, kus see asub. Siin oleks olnud võimalik leida mõne kohaga seostuv ruumiline pinge Tallinnaga, kuid see on jäänud kasutamata.

Ka puhkusepaigad on erinevad: originaalis broneeritakse maja Itaalias Salinal, Läti versioonis maja Leedus järve ääres ning Eestis lihtsalt maja mere ääres.

Veel kultuurinihkeid

Adaptatsioonide juures on kõnekad ka väiksemad popkultuurimärgid. Originaalis on tegelase Cosimo telefonihelinaks Gloria Gaynori „I Will Survive“, Eesti filmis heliseb Markuse telefonis 5Miinust x Nublu „(Ei ole) aluspükse“ ning Läti filmis Rolandsi telefonis ansambli Pērkons lugu „Mana dievišķā dziesma“ („Minu igapäevane laul“). See on väike, kuid märgatav detail.

Kui selgub, et perenaine soovib rindu korrigeerida, pakub tema isa, et seda tuleks teha dr Blanchardi juures Rooma kliinikus, Läti versioonis professor Wagneri juures Zürichi kliinikus ning Eesti omas dr Bachmanni juures Tallinnas. Siin tuleb hästi välja, et lätlaste meelest ei asu prestiižne meditsiiniteenus Riias, vaid pigem kaugel Kesk-Euroopas. Eesti versioonis seevastu usutakse Eestisse.

Ja viimaseks: telefoniparandaja on kõigis kolmes filmis nimega Steve Jobs, kuid erinevalt Kristjanist (Kaspar Velberg) ei oska originaalis Lele (Valerio Mastandrea) ega lätlane Oskars (Dainis Grūbe) inglise keelt, et kõnet vastu võtta. Ning kui tegelased arutavad, mis nime võiks panna automehaanikule, viidatakse originaalis Fiat Chrysler Automobiles juhile Sergio Marchionnele, Eesti ja Läti filmis aga Henry Fordile. Siinses kontekstis on Ford arusaadavam ja universaalsem viide kui Itaalia oma.

Kokkuvõtteks

Evelin Võigemast on intervjuus öelnud, et kuigi näitlejad veetsid filmi tehes palju aega koos ja proovisid ise sama mängu mängida, ei tulnud sellest midagi välja. „Ei huvita eriti,“ ütles Võigemast ja Mait Malmsten lisas: „Enda teada ei ole midagi varjata.“ Need kommentaarid osutavad üsna hästi filmi teemale. Ekraanil mõjub mäng dramaatiliselt, sest kõik sõltub sellest, kas ja mida tahetakse teiste inimeste elust teada saada. Päriselus võib aga see mäng laguneda ükskõiksuse või viisakuse taha, tekitades küsimuse – kus on privaatsuse piir?

Kokkuvõttes on nii Eesti kui ka Läti filmil paratamatult originaali maik. Stsenaarium liigub küll sama rada, kuid vaataja, kes pole originaali näinud, võib adaptatsioone vaadates saada hoopis teise elamuse.

Meil kõigil on universaalseid probleeme, mis paigutuvad kohaliku kultuuri konteksti. Kolme filmi võrdluses selgus, kui sarnased me oleme itaallaste ja üksteisega, aga ka see, mille poolest tahame eristuda.