Mustamäe hääl

LAURI RAUS

 

 

6. – 8. juulini toimuva Ida-Virumaa muusikafestivali „Mägede hääl“ filmiprogrammis linastub ka Virve Aruoja ja Jaan Toominga avangardistlik „Värvilised unenäod“.

Kui stsenarist Ivar Kosenkranius oleks teadnud, mis teda ees ootab, ei oleks ta seda asja ette võtnudki. Küllap ei teadnud aga keegi veel toona, mis keda ees ootab ehk mis saab Arvo Pärdist, Gri­gori Skulskist ja Rein Maranist, mis saab Kosenkraniusest endast ja teistest, kelle sidus kokku Jaan Toominga ja Virve Aruoja 1974. aastal valminud lastefilm „Värvilised unenäod“.

Iga päev on hargnev tee. Kord enne üht suve aastakümneid tagasi osales Kosenkranius oma käsikirjaga „Kati + Mati = AR“ Tallinnfilmi stsenaariumide võistlusel ja Kosenkraniusel ei läinud üldse halvasti. Tal läks isegi hästi: kolleegiumis, kuhu võis juba tol ajal kuuluda ka Skulski, leidis käsikiri auhinnaga tunnustamist ning „Kati + Mati = AR“ pidi saama alustekstiks uuele Aruoja filmile. 1974. aasta suvel väljuski sadamast praam Hiiumaa poole. Jaan Toomingast oli saanud Virve Aruoja ametlik kaas­lavastaja ning pidi algama „Värviliste unenägude“ võtteperiood.

Umbes samal ajal tegutses saarel ka meeskond riikliku geoloogiateenistuse teadureid, kes olid seal kristalsete kivimite liiva uurimas ja uuringute põhjal kohaliku pinnavormilise fenomeni kohta järeldusi tegemas. ENSV teadlastel ei olnud siis veel selge, et tegu on kosmilist päritolu keha plahvatusel tekkinud kraatriga, kuigi see oli Eestis Kaali kohta teada juba 1937. aastast, kuid nemadki ei olnud enam tõest kaugel. Pärast piirkonnast lahkumist jäid neist märkidena maha igasugused puuraugud, mis olid mustad ja sügavad nagu inimese alateadvus.

Lastele meeldis, kui neid uuriti. Neile oli see mäng, mis ongi lapse töö ja võib-olla tee iseendani.

Kaader filmist

Teisel pool saart, kus olid valmis Tooming, Aruoja, Pärt ja Maran, uuristati ka parajasti murde läbi pinnavormide. See kaevurite meeskond oli rohkem nagu kamp arheolooge, mitte geolooge ja nad teadsid analüütilisest psühholoogiast palju rohkem kui karotaaži geofüüsikalistest meetoditest. Lastele meeldis, kui neid uuriti. Neile oli see mäng, mis ongi lapse töö ja võib-olla tee iseendani. Nad said klaaskuule ja kassipoegi ning keegi ei pannud neid Kosenkraniuse teksti ega poose kaamerasse deklameerima rohkem kui linnulennult.

Suve lõpul, kui saarel olid võtted lõppenud ja algamas oli sügis, võib Väinamerel vesipükse näha. See on enamasti nii igal aastal, kui vesi väinades on veel soe, aga õhk ümberringi juba külm. XIX sajandini arvasid meremehed, et laevakahuritest vesipüksile tuld andes puruneb selle struktuur ja fenomen laguneb sealsamas vee ja taeva vahel koost. Nii tulistasid veel paljud Vene ja Prantsuse fregatid Napoleoni sõdade ajal Aadria meres seda ringlevat paljast õhust tehtud sammast. Väinamere praamil kahurid puuduvad. Kuid labiilsed õhuvoolud pole siinkandis haruldased ja vihma sajab väljakannatamatult palju.

1971. aastal kirjutas Avo Tamme meloodia, mis on pühendatud elule Mustamäel. Väike Kati filmist võib selleks olla liiga noor, et ära tunda valsi vormi, aga ta muretseb juba ära jooksnud kassipoja pärast. Räägitakse, et kassi­pojad on unenägudes sisemise lapse kujund. Kuidas seda siis aga otsima peaks, kui see on ära jooksnud? Vaadata sinna, mis on olnud?

Elu Mustamäel on kestnud tuhandeid aastaid. Vanimad dokumenteeritud leiud inimese kohta praeguse Mustamäe ja Nõmme ümbruses pärinevad juba varaneoliitikumist. 1927. aasta arheoloogilised väljakaevamised seal paljastasid meile muinasaegse koldekoha. Luiteliivast kaevati üles murd dekoorita keraamikakilde, mis pärinevad arvatavalt ühe ürgse tuleaseme perimeetrilt. Siis, kiviajal, ei olnud Mustamäel veel Mustamäe nime, aga inimesed, kes tule ääres istusid, olid sama palju homo sapiens’id kui need, kes nüüd Mustamäel elavad. Ja kui Tallinn endale 1248. aastal Lübecki linnaõiguse sai, kulus Mustamäe alade kultiveerimiseks veel umbes seitsesada aastat, et 1962. aasta detsembris valmiks inimestele kasutuseks Mustamäe esimene paneelmaja. Kokku ehitati aastatel 1962–1974 Mustamäele 473 hoonet arvestuslikult 110 000 inimese jaoks, kes võib-olla ka oma kassipoegi otsivad. Kuskilt maalt saab aga kõigist ühiskond.

Umbes samal ajal võis mustamäelaste hulka kuuluda ka Arvo Pärt, kelle tööks oli olla helilooja. Suvel oli ta Hiiumaa rannalt luidete tagant hulga surnud puid leidnud. Heliloojana instrumenteeris ta oma leiud ja kirjutas neist rütmilise teose. Varem või hiljem käis ka operaator Maran oma kaameraga nende puude juures asja uurimas ning tiirles nende vahel, nagu oleks see paik seal olnud päike. Veel 44 aastat hiljem on tunne, et „Värvilised unenäod“ on film, kus kõik osalised (peale Kosenkraniuse ehk) said end vabalt teostada, mistõttu seda filmi ei võetudki nii hästi vastu. Raagus sügisel jõudsidki osalisteni esimesed direktori käskkirjad, mis kinnitasid niigi selgeks saanud asju: lavastajad pole lavastus­projektist kinni pidanud, filmis on kasutatud vale semiootilist keelt, tekst on liiga filosoofiline. Kosenkranius esitas 1975. aasta alguses avalduse muuta oma rollimääratlus lõputiitrites. Ta võis mõista hästi oma mõõdukat paaria­staatust lavastusprotsessis ja tahtis end tagandada halbadest sidemetest (või halvast unenäost). Aga see võis olla ka mõni õpitud moraaliprintsiip, mis takistas Kosenkraniusel kuuluda toonasesse eksperimenteerivasse koolkonda. Olgugi et ta kuulus sinna nii vähe, et seda võis vaid pealtnäha arvata. Mõnikord on ka spekulatsioon juba liiga siduv.

1975. aasta aprillis linastus „Värvilised unenäod“ Mustamäe kinos Kaja, kuid seda näidati seal vaid nädala jagu. Linastus jäi vaatajale kognitiivseks kogemuseks nagu mõnede prantsuse filosoofide mõtted ja nii taandus Toominga ja Aruoja looming mõneks ajaks kollektiivse teadvuse tagatuppa. Teatris etendus juba „Nukitsamees“ Maria Klenskajaga ja mõne aasta pärast said kõik seda meie kultuurimälusse süvenenud Lutsu lastejuttu vaadata juba ekraanilt. Kõik pole siiski tuul ja liiv ning tulevad aastad, mis toovad kadunud vana tagasi.

Arvo Pärt ise elas linastuse aegu veel Mustamäel päris kino lähedal, kuid kolis sealt mõne aja pärast ära. Skulski vallandati filmi kaitseks direktoraadile vastuastumise pärast. Ta suri Valge­venes, umbes poolel maal oma sünni- ja perekodu vahel. Maran teeb siiani toredaid loodusainelisi dokumentaalfilme. Kosenkranius aga ei kirjutanud enam ühtegi mängufilmi käsikirja ja riigi iseseisvuse taastamise järel sai temast panga aktsionärina miljonär. Mõned aastad pärast filmi lõppu emigreerus Aruoja tütrega Rootsi, kuid tuli tagasi koju, kus vanarahvas teadvat toomingapuu hallikast koorest keedetud tee saladusi.

Vahel tundub, et kõik on unenägu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht