Keda dinosaurused enam imestama ei pane?
Mängufilm „Juuraajastu maailm“ („Jurassic World“, USA 2015, 124 min). Režissöör Colin Trevorrow, stsenaristid Rick Jaffa, Amanda Silver, Colin Trevorrow ja Derek Connolly, operaator John Schwartzman, helilooja Michael Giacchino. Osades Chris Pratt, Brycs Dallas Howard, Vincent d’Onofrio, Omar Sy jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Kosmos, Ekraan, Cinamon ja Astri.
Michael Crichtoni 1990. aastate menuromaanide „Juuraajastu park“ ja „Kadunud maailm“ tegelastest on vändatud varem kolm linateost ning nüüd äsja linastunud neljandas „Juuraajastu maailm“ on taaselustatud väljasurnud ürgsisalikega teemapark esimest korda ka rahvale avatud. Lõbustuskeskust külastavad iga päev tuhanded lapsed ja täiskasvanud, kes janunevad üha põnevamate sauruste järele. Kunagise visionääri John Hammondi ideest tutvustada inimestele eelajaloolisi loomi on kujunenud võimas kommertsprojekt, mille uueks käibetõstjaks on plaanitud esimest korda teadlaste endi geneetiliselt kujundatud Indominus rex. Võimas ja intelligentne loom on eri liikidelt kogutud geenide abil muundatud ning üksikkongis hoitud elukas, pigem jõle koletis kui majesteetlik loodusime. Koletise definitsioon antakse filmis inimeste vaatevinklist: see on miski või keegi, kes tapab muul eesmärgil kui toidu pärast. Indominus rex’i vangistusest väljapääsemine tõestab taas, et dinosaurused ei paku stressivabu lõbustuspargi külastusi ning saart hakkavad raputama raevuka GMO-sauruse vihapursked. Lavastaja ja stsenaristide värskendav paremsirge lendab halastamatust ja progressi koletislikkust uurides filmiimpeeriumi suunas, kuigi nad ise on parasjagu selle krooniks.
Õige postmodernistliku filmi retsept
Erinevalt tavaliselt üha lahjematest järjefilmidest on dinosauruste sarja neljas osa kõige edukam. Linastumise avanädala lõpus tehti ülemaailmses meelelahutustööstuses ajalugu: esmakordselt ületas ühe filmi piletitulu seitsme päevaga 500 miljoni dollari piiri. Raharekordile ja teaduslikku innovatsiooni romantiseerivale süžeele vaatamata teos ise filmilukku murdelisi uuendusi ei toonud, ent siinkohal saab täheldada üht-teist muud märgilist ja põnevat. „Juuraajastu maailm“ näib olevat ehe näide postmodernistlikust narratiivist, kus kangelased ja pahalased ei ole mitte luust ja lihast inimesed, vaid loojutustamiseks vajalikud koondtegelaskujud. Peategelaste paari moodustavad Juuraajastu maailma punapäine tegevjuht Claire (Bryce Dallas Howard) ja velotsiraptoreid treeniv Owen (Chris Pratt), kes kutsutakse appi valvama Indominus rex’i. Tegelastega samastuda ei anna, selleks on nad liialt lihtsustatud, kuid nad on piisavalt tuttavlikud andmaks vaatajale lootust, et saavad päästa iseend ja 20 000 külastajat. Filmi postmodernismile osutab ka teatav annus sooja paroodiat ja oma žanrile viitamist. Varasemate osade fossiiliekspert dr Alan Grant, kes teatas ekspeditsioonil olles, et „ma vihkan arvuteid“, on leidnud taaskehastuse Owenis, samuti arheoloogivestikesega vana kooli poissmehes, kes ei vaimustu arvutitest ja geneetilisest muundamisest ning ajab asju mootorratta seljas oma raptorite A-rühmaga võidu sõites. Nii mootorrattaga tagaajamisstseen, esimese pargi punase Jeep Wrangleriga läbi elektriväravate sõitmine kui ka Claire’i külastama tulnud õepoegade klassikaline kosest allahüppamise stseen olid sümpaatsed vihjed mitmetele marudatele seiklusfilmidele.
Kõige rohkem viiteid oli muidugi esimesele kolmele saurusefilmile. „Juuraajastu maailm“ on 1980. lõpus ja 1990. alul sündinutele sauruste taasavastamiseks mõeldud teos. Beebibuumi lapsed on juba küllalt suured, et lapsepõlves nähtu üle nostalgitseda, aga nad olid esimeste filmide ajal ka piisavalt väikesed, et neid mitte selgelt mäletada. Kust on saanud populaarseks kõik need läänemaailma poiste mänguasjade seas üsna tüüpilised plastmassist pruuniroheliselaigulised dinosaurused? Fossiilide populariseerimises võib ennekõike näha kahe mehe karvast kätt: Michael Crichton kirjutas saurustest põnevad ja kergesti loetavad raamatud ning Steven Spielberg omandas filmiõigused juba enne esimese romaani ilmumist. Kommertsfilmide puhul tuleb vahel raamatu autorile kaasa tunda, kui muhedast raamatust on saanud rahamasin, ent nii pole „Juuraajastu pargi“ ja selle kolme järje puhul. Crichton teadis oma väärtust, jäi krõbedale hinnale kindlaks ning sai ka edaspidi sauruste kassatulust kopsaka protsendi. „Juuraajastu park“ ja selle järjed on ratsionaalsete filmitegijate kätetöö, need lood on kindla peale vaatajatele meelt mööda. Tegemist on täpselt sellise filmiga, mida vaataja ootab, ja seda üpris positiivses tähenduses. Eks juba sellepärast, et ürgfauna kujutamine ja filmi kaudu eelajaloolises ajas rändamine on üks põnevamaid meelelahutust pakkuva filmitööstuse rakendusi .
Kes on „Juuraajastu maailma“ lavastaja?
Esimese kahe saurusefilmi lavastaja Steven Spielberg on seekord produtsendi rollis. Kes on aga Colin Trevorrow, „Sundance’il“ indie-režissöörina keskpärast tuntust kogununa ühe suurima kassafilmi lavastajatooli maandunud mees? Saurustega filmi lavastada võib olla 150 miljoni dollarilise eelarve juures igal juhul vinge, eriti aga siis, kui sul on ette näidata ühe käe sõrmedel kokku loetav filminimekiri. Colin Trevorrow’ karjäär on nagu Hollywoodi Tuhkatriinu lugu. Trevorrow’st ei tea me suurt midagi ja tema filmograafia alusel (üks lühifilm, dokumentaal, telefilm ja kaks täispikka) ei julgekski palju järeldada. Kui mitte arvesse võtta seda, et see teine mängufilm on just seesama „Juuraajastu maailm“. Spielberg valis lavastaja ja tema pikki näppe on tunda ka režissööri ülesannete täitjana, sest just Spielberg pani stsenaristidele ette süžee kolm sõlmpunkti: teemapark on esimest korda avatud, raptorite nelik allub inimesest treenerile ja geneetiliselt muundatud hiidsaurus pääseb valla. Spielberg arvas, et lugu võiks kulgeda ümber nende kolme sündmuse, tema näpunäited täitsid stsenaristid ja lavastaja.
Kui vaatleme filmi tema eelkäijate kontekstis või filmiajaloolises plaanis, siis on raske leida siit midagi originaalset. „Juuraajastu maailma“ kritiseerijatel, kes ei imesta enam dinosauruste taaselustamise üle, on süžee kõrvaltegelaste ja neist tulenevate ummikliinide rohkuse või eriefektide teostuse osas tihtipeale õigus. Miskipärast kaob aga teatud filmide puhul vaatamise käigus autentsuseihalus. Janu kustutatakse põneva kinoelamusega ja käesoleval juhul võib see paljude puhul olla nii. Kui tõmmata paralleele hooaja teise suure kassahitiga „Mad Max. Raevu tee“ („Mad Max: Fury Road“, George Miller, 2015), siis näib Hollywoodi filmitegijate seas olevat kasvav trend otsida originaalsust ja luua seda reaalsete võttepaiga dekoratsioonide ja elementidega. „Juuraajastu maailm“ võib aga tunnustuse teenida rikkalike loodusvaadete ja teemapargi võimsa kontrollkeskuse ülesehitamise eest (see loodi režissööri sõnul ilma arvutikosmeetikata). Siinkohal jõuame Colin Trevorrow’ panuseni lavastajana. Tema idee oli kasutada võimalikult palju päriselu objekte ning riimida need tänapäevaste arvutitehniliste võimalustega. Nimelt saab esimest korda näidata dinosaurusi täielikus päevavalguses, varem välditi seda vigade varjamiseks.
Peale variatiivsema arvutigraafika ning viisakamate dekoratsioonide on „Juuraajastu maailmas“ paljuski tänu režissööri visioonile positiivseid trende naistegelaste kujutamisel: nende pead ei pööra enam meestest protagonistid. Filmis leidub ka palju rahvusi ning näeb meeldivalt naiivset seiklushimu, ilma milleta jääksid hulljulged ettevõtmised ära. Aeg-ajalt on selline nostalgiasahmak suurepärane, eriti siis, kui oled seda parasjagu otsinud.