Kasvamine kannatuse kaudu

Sergei Loznitsa: „Mina olen koos Bruegeli ja Nietzschega.”

Aljona Suržikova

Mõned teadlased on tunnistanud, et tahaksid uskuda jumalat, aga ei saa. Seda on öelnud filosoof Leonid Stolovitš ja ka semiootik Juri Lotman. Mulle tähendab jumal armastust, teadlastele on aga peamine tõend, kas või põhjendus, et jumal on olemas. Näidake mulle armastust – mitte armastavaid inimesi, vaid armastust ennast. Ja kui armastust ei ole võimalik näidata, siis kas seda ei ole tõesti olemaski?

Sergei Loznitsa on sündinud Valgevenes, aga lõpetas kooli ja polütehnilise instituudi Kiievis, sai matemaatikainseneri diplomi ning töötas mõned aastad teadurina Kiievi küberneetikainstituudis. Seejärel lõpetas Loznitsa Moskvas kiitusega ülevenemaalise riikliku kinematograafia instituudi ehk VGIKi. Loznitsa on teinud ligikaudu 15 dokumentaal- ja kaks mängufilmi. Tema linateosed on alati pälvinud laialdast vastukaja kõige mainekamatel festivalidel, alates dokumentaalfilmifestivalidest Venemaal, Ukrainas, Gruusias, Itaalias ja Saksamaal ning lõpetades mängufilmiauhindadega nii meie PÖFFil kui Cannes’is.

Kõik Loznitsa dokumentaalfilmid, paljuski ka mängufilmid, on väga täpse ülesehitusega. Nende kaadrite pikkus ja arv on matemaatiliselt välja arvestatud, ning mehhanismid vaataja mõjutamiseks lõpuni arendatud.

Otsisin Nordic Hotel Forumi kärarikkas fuajees, kus kees Pimedate Ööde filmifestivali melu, pilguga tagasihoidlikku režissööri, filosoofi, kunagist teadlast. Mulle tuli aga vastu stiilses rõivastuses enesekindel mees, kes sarnanes väliselt pigem produtsendi või äri­mehega.

Miks läksite õppima VGIKi? Millest see kõik alguse sai?

See oli ammu. Sõda oli siis alles lõppenud, mina olin noor leitnant ja jõudnud Berliini välja. Tsiteerisin siin vanamehe monoloogi oma filmist „Minu õnn” („Счастье мое”, 2010). See oli nali.

Väga lihtne: ma tahtsin veel kusagil õppida. Tehnilise kutseala olin ma juba saanud, matemaatikat olin juba õppinud.

Teie teema oli tehisintellekt. Mis see niisugune on?

Väga lihtne. Tegu on loogiliste järelduste ekspertsüsteemiga, mis määrab otsuse ühes või teises olukorras. Teie teete otsuseid. Seda on võimalik formaliseerida, ent mitte kõigil juhtudel. Mõtlemist ei saa kirjeldada.

Te õppisite Moskvas juba pärast NSV Liidu lagunemist.

No seda ei olnud siis veel väga selgelt tunda. Mina olin siis juba välismaalane, mul oli Ukraina pass. Moskvas ei olnud tollal politseinikel isegi kumminuiasid, relvi nad ei kandnud. 1999. või 2000. aastal, kui hakkasin planeerima sealt ära sõitmist, käis politsei ringi automaatide, kumminuiade ja kuulivestidega. Lihtsalt lagunemine oli aeglane. Tegelikult seda ei olnudki.

Mille lagunemist?

Nõukogude Liidu. Enamiku inimeste ettekujutuses on see kõik ikka üks suur impeerium.

Kas te mõtlete, et Venemaal?

Igal pool.

Eestis on küll see lagunemine tunda. Osa inimesi elab muidugi veel vanaviisi, kuid ainult osa.

Aga Eesti on ju alati olnud meie välismaa, ühiskondlikult, alateadvuslikult just nagu meie oma, aga ikkagi välismaa. See ei ole minu arvamus, inimesed mõtlevad nii.

Kas te olete usklik inimene?

See on isiklik küsimus, millele ma ei vasta. Sellel ei ole tähtsust minu suhete seisukohast maailmaga.

Minu arvates on isegi väga. Teie mängufilmides ei ole minu meelest just piisavalt palju usku, lootust ega armastust.

Mida te mõtlete? Kas usku religioosses mõttes?

Usku ka religioosses mõttes, usku inimesse, kristlikku ja humanistlikku usku.

Need on juba liiga keerulised mõisted. Usk, lootus, armastus. Need tuleb ju meie jutuajamise jaoks määratleda. Mida te ometi mõtlete? (Vaatab irooniliselt kõrvale.) See on pikk lugu.

Olge hea ja määratlege.  

Lootusega on mul keerulised suhted. Mina võin määratleda Lootust nagu see on Bruegelil. Allegooria „Lootus” („Spes”, 1561-1562). Gravüür. Meri. Kusagil kaugel on torm, meile lähenevad laevad. Seal kaugel lootuses on need veel terved. Mida lähemale need meile aga jõuavad, seda rohkem on purustusi. Keskel on uppuv laev, vasakul vangla. Seal istuvad inimesed, need, kes nööri otsas pudelit alla lasevad. Keegi püüab kala. Vangla kõrval aga põleb maja. Keegi püüab end päästa. Lootus seisab keskel, uppuva laeva ankrul, ühes käes labidas, teises sirp. (Loznitsa kergitab naerdes kulmu ja vaatab mulle otsa. Mulle tulevad aga meelde Wolandi sõnad „Meistrist ja Margaritast”: „Igaühele mõistetakse tema usu järgi”.)

Nii ma olengi koos Bruegeliga.

Miks on teil kõik nii kurb? Kust see tuleb?

Mõelge ise. See on väga täpne allegooria, mis kajastab minu vaadet lootusele. Mina olen koos Bruegeli ja Nietzschega.

Seda on eriti näha teie mängufilmides. Dokumentaalžanris on teil kõik siiski helgem. Kas te jaotate filmikunsti žanrite järgi, mängu- ja tõsielufilmideks? Kas sellel on oma tähendus?  

Muidugi. Seda erinevust ei näe kaadris või kujutises. OK, me võime öelda, et kui tegemist on dokumentaalfilmiga, siis inimesed ei tea, et neid jäädvustatakse. Filmikunsti kaks liiki erinevad abstraktsel, eetilisel tasandil. Toon teile väga ilmeka näite. Inimene teeb enesetapu, torkab end noaga surnuks. Kaamera jäädvustab seda kaua, 10 minutit. See on nii tõepärane ja kohutav. Näitleja mängib vapustavalt. Kas mäletate „Kolonel Redlit” („Oberst Redl”, István Szabó, 1985) ja filmi lõpus enesetappu, nagu seda mängis Karl Maria Brandauer? Kuidas ta küll mängis!

Teie ütlete: „Oh, kuidas näitleja mängis!” Mina ütlen, et vabandage väga, seal tappis inimene ennast ära. Ja mida teie mulle siis ütlete? Küsite, kuidas sa suutsid seal seista ja filmida. Mis selles kujutamises muutus? Mitte miski, muutus ainult selle kujutise tajumine.

Nüüd ma mõistan, miks te läksite üle mängufilmi.

Seepärast, et mõningaid asju tõsielufilmis teha ei saa, on keelatud või siis kaotate oma näo.

Te tulite Eestisse oma Maidani sündmusi käsitleva dokfilmi esitlusele. Mida te „Maidani” näitamiselt ootasite? Kuidas teid siin vastu võeti?

Ma ei oota enam ammu midagi. Saal oli täis. Kõrvalt vaadates näis, et eestlasi oli palju ja nad vaatasid filmi lõpuni. Võib-olla kaks-kolm protsenti läks ära, aga see, kas teate, on minu filmi puhul väga hea näitaja. Minu filme on raske vaadata, need ei ole päris harjumuspärased.

Tavavaataja jaoks ei ole see lihtne filmikunst.

Ei, asi ei ole tavalises või haritud vaatajas. Filmis on mul tegelikult kõik väga lihtne, struktuur on lihtne. Lihtsalt ei ole harjutud vaatama … (Jääb mõttesse).

Nii pikad kaadrid.

Jah, nii pikad kaadrid.

Kolmeminutised kaadrid, mida režissöör ei ole spetsiaalselt monteerinud.

Kas peate silmas monteerimata episoode? Jah. Kui oma 40 aastat tagasi ei olnud Tarkovski kaadrid talutavad, siis nüüd on need lihtsalt klipid. Meie suhtumine aega on täiesti teine. Kui olete harjunud montaažiga, mida pakub televisioon, on raske filmi vaadata. Väga raske on lugeda Prousti, sest tema lause võib olla mitu lehekülge pikk, kuigi keel on väga lihtne.

Kuidas olla lihtsustamise vastu?

Mis mõttes?

Kes loeb tänapäeval Prousti? Ja üldse loevad tänapäeval vähesed.

Ja mis siis? (Vaatab mind imestunult.) Kahju neist, kes ei loe. Ütlen lühidalt, mida see tähendab: inimestest saavad manipuleerimise objektid. Inimesed ei taha aru saada, kuidas maailm on üles ehitatud. Kas teate, mida Hegel vastas ühele Prantsuse filosoofile, kes oli temalt küsinud, et kas ta saaks kirjutada sedasama, kuid lihtsamalt? Hegel kirjutas talle vastu, et tema mõtet ei ole võimalik prantsuse keeles lihtsamalt kirja panna. Võib küll näida snobismina, kuid tegelikult see seda ei ole. On keeli, millele võib tugineda filosoofia, kuid on ka neid, milles filosoofia ei ole võimalik. See filosoofia, mis tugineb saksa keelele, ei ole võimalik prantsuse keeles, nagu ütles Hegel. See on väga huvitav, sest tegemist on keele struktuuriga, mõtlemise struktuuriga. Vene keeles saate öelda sõnajärjestust eirates ikka seda, mida tahtsite, kuidas te ka ei keeruta. Saksa keeles te sõnajärjestust aga ignoreerida ei saa. Kui lause lõppu on pandud nein, siis muutub selle mõte täielikult.

Kas te oskate saksa keelt?

Ei, ma lihtsalt tean, kuidas see on üles ehitatud. Teist tüüpi keeled näiteks, hiina või jaapani keel, on aga hoopis teisiti korraldatud: siin kajastab midagi sümboolselt piktogramm. Keel on nii välja arenenud. (Loznitsa töötas 1980. aastate lõpul jaapani keele tõlkijana – A.S.).

Te olete elanud 14 aastat Saksamaal ja ei oska saksa keelt?

Ma elan Saksamaal ja ei räägi saksa keelt.

Kuidas on see võimalik?

See on võimalik, sest ma olen kogu aeg kusagil, teen filme. Kui jään paigale, hakkan seal elama, õpetama …

Siis hakkate õppima saksa keelt?

Ma muidugi mõnevõrra oskan, räägin, kuid mitte vabalt.

Mis te arvate, kas filmikunst võib elus midagi asendada? Näiteks teie film „Maidan”?

Filmikunst on üks mõtete edasiandmise vahendeid. Kui teilt tuleb mõte ja see jõuab teisteni, siis elab mõte edasi. Asendada? Ma ei saa aru, mida tähendab „asendada elu”?

Oleneb sellest, millist usku te tunnistate. Kui vaatame maailmale budismi seisukohalt, siis on esimene postulaat, et maailm on kannatus. Kannatusest saab vabaneda ainult iseend muutes. Võidelda maailma vastu ja vabaneda seejuures kannatustest on võimatu. Filmist on kasu. Film võib olla katse mõista maailma, saada aru toimuvast. Ebapraktiline kasu on aga rahulolu, nauding. Arusaamine võib aga teatud määral kaitsta rumaluste eest. Meie probleem seisneb selles, et me elame ajas ja tahame saada kohe tulemust. Meie eluaeg on maksimaalselt sada aastat. Kui me elaksime tuhat aastat või igavesti, siis ei oleks mingit tragöödiat. Igavik. Teie elate, midagi toimub, aga teie olete ikka olemas. Ei mingit tragöödiat, ei mingit lõplikkust, sest surma ei ole. Tragöödia tekib lõplikkusest – kõik ja ei kunagi enam. Seda nimetatakse pöördumatuks protsessiks. Kui kõik on pöörduv, siis võiksime endale lubada olla kord see ja kord teine.

Maidanil toimunu kajastab kõiki revolutsioone. Revolutsioon algab rõhutud väärikusest ja areneb vastasseisuni. Seejärel vastasseis areneb, sündmused viivad võitluspingeni ning siis tuleb kulminatsioon. Kõik lõpeb nii, nagu Sergei Eisensteini „Streigis” („Стачка”, 1925), kus kõik tapetakse maha, või siis ülestõusnud masside võiduga. Maidani näite varal kirjeldan ma nii üksikut kui ka üldist. Samuti ka „Babi Jaris” (Loznitsa parasjagu töös mängufilmis, käsitletakse Babi Jari massimõrva Ukrainas 1941. aasta septembris, kui kahe päeva jooksul tapeti üle 30 000 juudi; kokku hukati seal sõja jooksul 100 000–150 000 inimest – A. S.). Paljastused huvitavad mind. Kultuurikiht, mis kaitseb inimest tema loomaliku seisundi eest, on õhuke. Me unustame, et nõuame inimeselt liiga palju. Me räägime, et oleme humaansed, kõlbelised, aga unustame, et loomne tegur on meis märksa tugevam, palju ürgsem. Enesealalhoiuinstinkt on tugevam kõigest. On olukordi, kus kultuur kaob. Niisugused olukorrad on ühiskonnale väga ohtlikud. Mida sellega teha? Mind huvitabki, kuidas mitte selleni langeda.

Kas seepärast ongi teie mängufilmides nii palju surma?

Surm on inimese elu kõige tähtsam moment. Kas pole?

Kas inimese elus ei ole kõige tähtsam tema sünd?

Ei. Sünd on ainult algus. Aga milliseks inimene kujuneb? Mida ütlesid kreeklased? Inimene on küll sündinud, aga me ei tea, kui hea on tema elu. Vaatame, kuidas ta sureb, ning siis ütleme, kas tema elu oli hea või mitte. Targad inimesed. Filmi mõtte annab edasi selle finaal. Oma filmile annate mõtte selle viimases episoodis. Kogu lool ei ole mõtet, te annate selle, kui lõpetate filmi – nii või teisiti. Iga filmi. Aga see ongi ju filmi surm. Ma tahaksin selle kangelase ja filmiga veel koos olla, aga see lõpeb ära. Millega on arstil tegemist? Haigusega. Aga millega meie elukutsel? Probleemidega. Ilma nende probleemideta ei ole ühtki teost, mis jääks ajas elama. Fotolt ei nõuta suuremat dramaturgiat kui see, mis elab ühes hetkes. Maalikunstis on Leonardo da Vinci maalil „Maarja kuulutus” (1472–1475) oma dramaturgia. See on väga jäik. Da Vinci, Vermeer ja Bruegel olid kunstnikud, kes mõtlesid oma maalides dramaturgiale, nad pikendasid hetke, mil me pilti vaatame. Aeg hakkab toimima meis endis, kuid kunst toimib hetkega. Filmivaldkonnas on meil aga tegemist ajalise kunstiga. Siis tekib probleem, mis on iga stsenaariumi skeleti alus. Kuidas ma selle lahendan, on minu asi, olgu see siis tragöödia, melodraama või komöödia. Žanr on probleemi lahendamise meetod, kuid probleem peab olema.

Milliseid tundeid tahate oma vaatajas tekitada?

Ma ei mõtle sellele üldse. Ma tõmbun omaenda muljetest eemale. Ma otsin seal, kus olukord seab meid paradoksi ette. Kuidas te probleemi ka ei lahendaks, jääte ikka kaotuseisu. Paradoksid aga tekivad seal, kus kirjeldamiskeel ja see, mis toimub, teineteisele ei vasta. Kirjeldamiskeel ja see, mis toimub! Meil toimub praegu tragöödia: käib sõda Venemaa ja Ukraina vahel. Seda kirjeldatakse Venemaa ja Ukraina sõja retoorikas: olukord on väga selge, aga täpset kirjeldamiskeelt ei ole. Tegelikult on see ettekavatsetud agressioon kõige elava vastu maailmas. See on agressioon kõigi maailma elanike vastu, kuid igaüks seda ei mõista. Meil aga ei ole keelt, et määratleda niisugust kuritegevust. Meil ei ole tribunali, kus uurida vihkamise provotseerimist inimeste hulgas. Maailm ei tea, mida teha.

Me oleme praegu selle tragöödia eesliinil. Mis toimub? Meedias luuakse fiktiivseid keskkondi, mida tegelikult ei ole kunagi olnud, aga see kõik kutsub esile sündmusi meie elus. Kui varem oli sündmus, millele järgnes kirjeldus, siis nüüd on vastupidi: kirjeldus kutsub esile sündmuse. Ja keegi ei suuda sellele vastu seista. See on meedia. Nad on orienteerunud auditooriumile. Nad on kõik näitlejad, kuid nad produtseerivad tundeid. Meediale see meeldib, kuid meil puudub keel, millega seda kirjeldada. Kõigepealt on meil idee, siis mudel, seejärel me projitseerime selle idee ja viime ellu. Mina üritan kirjeldada mudeleid.

Intervjuudes nimetatakse teid Ukraina režissööriks. Kas see on nii? Te olete ju venelane?

Mis tähendab venelane?

Te ju olete inimene vene kultuuriruumist. Kas pole see nii?

Kas teate, kuidas Puškin seda kirjeldas? Me kodupaik on Tsarskoje Selo (rida luuletusest „19. oktoobril” – A. S.). Rahvus on määratlus, kuid minu puhul ei ole sellel mingit mõtet ega tähtsust. Ma kasvasin siis, kui oli veel Nõukogude Liit. Kasvasin üles Kiievis – ja see mõjub. Mul ei ole nii rangeid kategooriaid, kui oleks olnud siis, kui oleksin üles kasvanud Penzas või näiteks Varssavis. Minus on kuut sorti verd, kuid mis vahet sel on? Proustil on essee Sainte-Beuve’ist. Ta vastab Sainte-Beuve’i mõtetele Balzaci kohta. Jutt on sellest, et Balzaci elulugu ja tema teosed on omavahel tihedalt seotud. Balzaci peaks lugema tema biograafiast ja isikuomadustest lähtuvalt. Proust kirjutab, et see on täielik jama, sest see, mida te loete teosest, ei ole Balzac, see olete teie ise. Te ei saa hinnata Balzaci tema isikuomaduste seisukohalt. Meie arutame filmikunsti, arutame filme. Me ei aruta tegelikult üldse seda, mida mina olen sinna pannud, vaid seda, mida teie olete seal näinud.

Tõlkinud Mait Eelrand