Jumal, kaitse meid kõiki

LAURENCE BOYCE

Inglise filmide eriprogramm „Jumal, kaitse Inglismaad!“ kinos Sõprus,  15. – 21. aprillini

Briti rahvuslik iseloom on alati koosnenud aupaklikkuse ja kõrkuse kummalisest segust. Veidi häbematu kaabukergitus, vankumatu viisakus, saatjaks naeratus ja käepigistus. Samal ajal aga pomisetakse vaevukuuldavalt mantrat „ … palun ärge unustage, et kord me valitsesime maailma.“ Nii see oli. Jah, me oleme olnud rassistlikud ja toonud kolooniatesse oma tegevusega kaasa kaks korda rohkem kaost ja meeleheidet kui hüvesid ning ringi patseerinud sotsio­paadi enesekindlusega. Aga kes hoolib mõnest miljonist stressis pärismaalasest? Meie saime sellega hakkama. See väike rahvas valitses maailma.

Me ei suuda tänini leppida sellega, et Briti impeeriumi päike on loojunud. Käimas olev Brexiti-nimeline farss on kainestav meeldetuletus, et päike pole mitte lihtsalt loojunud, vaid tuled on kustutatud, kardinad ette tõmmatud ja kass ööseks oma kohale kupatatud. Nüüd saab maailm meie üle naerda, kuni meie mõnda aega raskelt magame, et ärgata maailma, mida vist kunagi olemaski ei olnud. Jumal, kaitse kuningannat? Jumal, kaitse meid kõiki, tuleks öelda.

Briti filmikunst on seda dihhotoomiat alati peegeldanud. Filmisarjad ja frantsiisid, kui ehk välja arvata „James Bond“ ja „Harry Potter“, tunduvad olevat Suurbritanniast alati mööda läinud, aga pigem on asi maitses, mitte rahastamises. Meil ei olnud tarvidust nende ekstravagantsete spektaaklitega kaasa minna. Keskendugem suurtele ajaloolistele draamadele, mis võimaldavad nostalgias kümmelda.

Rokkstaar Turner (Mick Jagger) Nicola Roegi filmis „Etendus“. 

Kaader filmist

Hoolimata künismist tuleb öelda, et esile tõusis suurepäraseid kunstnikke. Hitchcock muutis kogu maailmas katoliikliku süütunde inimeste hirmuallikaks, Michael Powell ja Emeric Pressburger võtsid sõjaaja propaganda ja tegid sellest midagi võrratut, mis toimis kirjeldatud briti iseloomu sarnaselt. Hoolimata bluffimisest, tuusamisest ja igatsusest kadunud „paremate“ aegade järele jäi ruumi ka enesekaemuslikele hetkedele ning ilu ja graatsia kildudele keset meie klassi ja staatusega seotud kinnismõtteid.

„Jumal, kaitse Inglismaad“ pakub filme, mis on sündinud Inglise ajaloo eriti keerukal perioodil – 1970ndatel. Nagu Ameerikaski, oli hipiajastu unelm selleks ajaks närtsinud ning mõte ülemaailmsest rahust osutunud illusiooniks. Pettumust iseloomustasid Suur­britannia sisekonfliktid – üleriigilised streigid, kolmepäevased töönädalad ja üldine katkuajatunne üle kogu maa. Seda iroonilisem, et just sel kümnendil otsustati ühineda toonase Euroopa Majandusühendusega (EEC).

Briti filmikunst oli väljumas uue laine ajastust. Sellised lavastajad nagu Karel Reisz, Lindsay Anderson ja John Schlesinger olid mässanud eelmise põlvkonna enesega rahuloleva väikekodanliku filmikunsti vastu. Nad tõid filmi päevakajalisust ja tõsielu ning keskendusid ühiskonnast võõrandunud töölisklassi kangelastele. 1970ndateks aastateks ei olnud filmikunsti „noor vihane mees“ sugugi enam nii vihane.

Tallinnas tuleb näitamisele John Schlesingeri vähem tuntud, aga üks isiklikumaid teoseid „Neetud pühapäev“,1 kus moodustub armukolmnurk mehe ja naise ning vaheldumisi nende kummagi voodis aega veetva noore Bobi (Murray Head) vahel. Film oli selgelt oma ajast ees, eriti geisuhte kujutamises. Abielupaar etendab keskklassi väljapeetust oma täies hiilguses, Bob on nendega teravas kontrastis, kuna tal on täiesti ükskõik, mida keegi temast mõtleb. Selles tundub olevat ka filmi võti – eelistatakse olla viisakas, selle asemel et võidelda selle eest, millest hoolitakse. Aasta varem oli filmis „Armulugu“2 öeldud legendaarseks saanud lause „armastus tähendab seda, et ei pea kunagi vabandama“. „Neetud pühapäevas“ võrdub vabandamine armastusest ilmajäämisega.

Kirg möllab ka „Barry Lyndoni“3 jäise pealispinna all. Selle Stanley Kubricki filmi lisamine programmi on kõige üllatavam, sest oma kirjandusliku alusteksti tõttu (W. M. Thackeray romaan) tundub see esindavat kõike seda, mis seondub Briti filmikunsti vana kaardiväega. Aga selles võib-olla konks ongi. Kubrick hoidub ajastufilmide lüürilisusest ja läikima löödud stiilist ning pakub märksa karmimat XVIII sajandi elu käsitlust, kus filmi nimitegelast mängiv iiri suller Ryan O’Neal võrgutab aristokraadi, et saada tiitli omanikuks. Loomulikult on selles üksnes küünlavalguse ja loomuliku valgusega üles võetud filmis vaieldamatut ilu, aga see püsib realistliku esteetika piirides. Igat romantilist hoovust tasakaalustab paras annus sünget küünilisust, mistõttu on „Barry Lyndoni“ koht siin programmis täiesti põhjendatud.

Nic Roegi „Etendus“4 tundub olevat ühtviisi rünnak nii Briti filmikunsti mõttesuundade kui ka üldisemalt ühiskonna pihta. „Etenduses“ jagatakse vopse realismitaotlusele – filmis on ridamisi sürrealistlikke stseene ning imiteeritakse ka populaarseid filmižanre, näiteks gangsterifilmi. Tundub, et tegijatele pakub naudingut vaataja sügav ebamugavustunne, mida see kõik esile kutsub. Filmis leiab seaduse eest põgenev kurjategija Chas (James Fox) peidupaiga rokkstaar Turneri (Mick Jagger) kodus. Kui suur osa Briti filmist püüab meid panna kaasa elama tegelastele ja olukordadele, püüab Roeg auditooriumis tekitada võõristust. Meid sunnitakse kõike nägema teise pilguga. Selles hallutsinatoorses filmis on sündmustikku segatud traditsioonilise klassi ja staatuse temaatika koos peadpööritava uuendusmeelsusega.

Briti uue laine filmides on omajagu diletantismi. Jah, nad soovisid keskenduda realismile, töölisklassi elule, aga neil oli Oxbridge’i haridus ja mugav keskklassi päritolu. Sama lugu on ka Ken Loachiga, aga tema realistlikud tööd paistsid autentsemad ja tegelaste suhtes empaatilisemad kui tema kaasaegsete omad.

Loachi kolmandas mängufilmis „Pereelu“5 jälgitakse Julie (Sandy Rat­cliff) käekäiku, kelle vaimuhaigust süvendavad hoolimatud vanemad ja vaenulikud ametnikud. Loachi töödes leidub alati ka didaktiline joon, ja nii ka siin. Oluline on, et põhiprobleemiks ei ole siin kurjus, vaid banaalsus. Julie vanematele kui tõelistele „väikestele inglastele“ tekitavad tüdruku hullusehetked piinlikkust: tee, mis tahad, aga ära tekita probleeme. Loach suunab filmis tähelepanu toonase Briti sotsiaalabi puudustele, aga ka silmakirjalikkusele inglise „viisaka ühiskonna“ keskmes.

„Puuslik“6 on žanrifilmina sürrealistlikum teos, kus politseiseersant Neil Howie (Edward Woodward) külastab kauget Summerisle’i saart, et uurida noore tüdruku kadumist. Kohalikud valmistavad katoliiklasest Howiele oma paganlike jumalate kummardamise ja inglise minevikufolkloori austamisega tülgastust. Varsti ei ole aga Howiel kasu mingist usust.

„Puuslikku“ võib vaadata kui puhast õudusfilmi – sealjuures inglaslikku –, aga siin on ka omajagu viha silmakirjalikkuse vastu. Sirge seitliga moraalne Inglismaa on unustanud omaenda mineviku, druiidid, ebausu ja ohverdamise.

Tõelise viha kogemiseks peab aga pöörduma Lindsay Andersoni poole. Tema filmides on mõõdukus tihti täiesti kõrvale jäetud, eriti filmis „Õnneseen“. Mick Travis (Malcolm McDowell) on kohvimüüja, kelle idealismi õõnestatakse kolmetunnise filmi vältel pidevalt. Reas järjest kummalisemates sketšides peab meie kangelane õppima, kuidas oma põhimõtted maha jätta. Vihane ja hüplik „Õnneseen“ näitab Inglismaad, mis ei suuda leppida sellega, et ei ole enam samasugune suurjõud nagu enne sõda. Sõnum, mis on ebamugavalt tähendusrikas ka tänapäeval.

Ja lõpuks „Tapke Carter“.7 Film, mis on oma sünge tooni poolest otsekui vastulöök eelmise põlvkonna krimifilmidele. Londoni gangsteri Jack Carteri (Michael Caine) Põhja-Inglismaale oma venna mõrva uurima mineku lugu on halastamatult kalk ja vägivaldne. See on nägemus Inglismaast kui põrgust täis ahneid ja moraalituid inimesi, kes teeksid ükskõik mida, et pisutki teenida. Endiselt meisterlik teos.

Ehk on kõnekas, et peaaegu kõik selle programmi filmid hoiduvad õnnelikust lõpust. Tol ajal ei tundunud õnnelik lõpp üldsegi nii kindel. Muutunud on vähe. Meie kinnismõteteks on endiselt klassikuuluvus, meie saare maailmavalitsusideed ja Briti kuningriigi hiilguse taastamine. Kas meie filmid saavad kunagi ka õnneliku lõpu?

Tõlkinud Tristan Priimägi

1   „Sunday Bloody Sunday“, John Schlesinger, 1971.

2   „Love Story“, Arthur Hiller, 1970.

3   „Barry Lyndon“, Stanley Kubrick, 1975

4   „Performance“, Nicolas Roeg, 1970.

5   „Family Life“, Ken Loach, 1971.

6   „The Wicker Man“, Robin Hardy, 1973.

7   „Get Carter“, Mike Hodges, 1971.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht