Jahe kurgivesi ühe kurgiga

EMILIE TOOMELA

Mängufilm „Ismaeli vaimud“ („Les fantômes d’Ismaël“, Prantsusmaa 2017, 114 min). Režissöör Arnaud Desplechin, operaator Irina Lubtchansky, stsenaristid Arnaud Desplechin, Léa Mysius, Julie Peyr. Osades Mathieu Amalric, Marion Cotillard, Charlotte Gainsbourg.

Cannes’i filmifestivali avateosena linastunud prantsuse fantaasiadraama „Ismaeli vaimud“ ei ole publikult ja kriitikutelt palju kiita saanud. Ilmselt põhjusel, et lavastaja on loonud filmile unenäolise struktuuri, mis võngub mööda hämaraid koridore ilma selge lähtepunkti ja lõputa. Samuti ei ole lihtne tegelastega samastuda mängufilmis, mis räägib filmitegemisest. Lavastaja tuletab kohe avakaadrites meelde, et film ei ole päriselu, et see on mõtteluul ega lase seda unustada kuni viimaste stseenideni.

Ometi on algus, kuhu filmi malenupud asetatud, paljutõotav. Linateose keskmes on keskealine režissöör Ismael (Mathieu Amalric), kes filmib parajasti oma diplomaadist venna Ivani müstilist elu salaagendina. Ismael on alustamas uut elu koos Sylviaga (Charlotte Gainsbourg), kuid ei ole veel lahti lasknud oma esimese naise Carlotta (Marion Cotillard) kaotusest, kes jäi 20 aastat tagasi teadmata kadunuks. Ühel ilusal suvepäeval 21 aastat, 8 kuud ja 6 päeva hiljem, kui Ismael ja tema uus kaaslane Sylvia on suvilasse sõitnud, tuleb Carlotta ootamatult tagasi. Konks on aga selles, et kuigi nii „Ismaeli vaimudes“ vändatav film vend Ivanist on intrigeeriva sisuga ja ka režissööri enda armukolmnurk äratab palavat huvi, ei ole lavastaja paraku osanud kumbagi lugu meile nii jutustada, nagu need väärt oleksid olnud, ning lubatud põnevuse asemel ootab ees keskpärane film.

Peaosatäitja Mathieu Amalric on mulle meelde jäänud filmist „Agent 007. Veidi lohutust“ (2008), kus ta mängib peamist antagonisti Dominic Greene’i, kes püüab Boliivia veevärki oma käpa alla saada ja James Bondile säru teha. Bondi vaenlased on olnud üldiselt jämedate kontuuridega visandatud karakterid, kelle igasse liigutusse on sisse kirjutatud silmanähtavat kurjust. Lavastaja Marc Foster läks aga tookord teist teed ning Mathieu Amalric sai endale pealtnäha tavalise ärimehe rolli, mis rõhutas hoopis Hannah Arendti moodi kurjuse banaalsust. Pahalased ei pea tingimata välja nägema halvad – halbu asju teevad täiesti tavalised inimesed. Sellest filmist jäi silma Mathieu Amalrici oskus kehastada tegelasi, kes on väliselt igavad, aga kelle ümber hõljub mingi salapära, mis paneb kahtlustama, et kõik ei ole päriselt nii, nagu tundub.

Olgu selleks siis Bondi kurjami Dominic Greene’i sisemine reovesi, mille hais Amalrici tundliku näitlemise vahendusel vaatajate ninasõõrmetesse jõudis, või ka Wes Andersoni filmis „Grand Budapest Hotell“ (2014) ehedalt kehastatud reeturliku ülemteenri Serge X-i roll, mis kinnitab samuti Amalrici oskusi. Amalric köidab ka „Ismaeli vaimudes“ vaatajat Ismaeli tegelase tavalisuse ja kehkenpükslikkusega, mille taga on aga algusest peale aimata veel midagi. Mis siis, et näitleja seda välja ei näita, ei tulnud filmi lõpus Ismaelis avalduv absurdsus ja pime viha kuidagi üllatusena, vaid tundus olevat ette kuulutatud. Ismael on juba selline tähendusajalooga nimi: Aabrahami esmassündinud pojale Ismaelile ennustati samuti õelust ja pahatahtlikkust juba enne ilmaletulekut.

Filmis moodustuva armukolmnurga kõik kolm on vägevad natuurid, igaüks omal moel. Ismaeli kadunud naine Carlotta on metsik, ilus ja imelik ning Marion Cotillard on teda mängides sõiduvees. Ta tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatantsu. Siiski ennatlikult. Loos laulavad Joan Baez ja Bob Dylan ju hoopis: „Go away from my window / Leave at your own chosen speed / I’m not the one you want, babe …“.

Bob Dylan on kunagi öelnud, et tema meelest on Joan Baezi hääl nii lummav, et see peletab isegi pahad vaimud minema. „Ismaeli vaimud“ on selles mõttes tabav pealkiri, et Ismaeli kimbutavad vaimud pidevalt: ta näeb unes luupainajaid, ta ei ole lahti lasknud oma esimese armastuse Carlotta hinge piinavast viirastusest ning ka uus naine Sylvia on lausa ingellikult hea, üdini altruistlik vastand Carlotta egotsentrilisusele. Sylvia on isegi nii ebamaine, et tema elust me palju rohkem ei kuulegi peale selle, et ta on astrofüüsik, kellele meeldivad abielumehed, ja kes tänu heale kujutlusvõimele usub nagu Ismaeligi lõpmatusse.

Peavoolukino filmidele võib küllalt ette heita, et lavastajad panustavad aega ja tööd, et välja arendada peategelase karakter, kuid kõrvaltegelased, kes aitavad loole mitmekihilisust lisada, on jäetud hooletusse. „Ismaeli vaimud“ jätab samamoodi kõigile tegelastele peale Ismaeli väga vähe võimalust tutvustada oma elulugu ja sügavamaid mõtteid, need võime ise juurde mõelda. Ometi on kõrvalliine ja mõttekatkeid nii arvukalt, et kokku tuleb pinnapealne ja lühidate välgatustega ideemikstuur, millest ei ole sade välja destilleeritud.

Lavastaja Arnaud Desplechini senist karjääri on iseloomustanud edu-ebaedu vahel kõikumine: filmid „Kings and Queens“ ja „A Christmas Tale“ kogusid mõlemad riiulitäie auhindu, samas neile järgnenud „Jimmy P.“ ei olnud väga õnnestunud. Järgnes üle-eelmisel aastal ekraanile jõudnud draama „My Golden Days“, mis oli vastukaaluks küllalt kena üleskasvamise romanss mõnusate näitlejatetöödega.

Filmiajaloo kõige lähem paralleel „Ismaeli vaimudele“ on ilmselt itaalia meisterlavastaja Federico Fellini „8 ½“ (1963), mis on samuti täis mälestusi, unenägusid, luupainajaid ja alateadlikke emotsioone ning mõjub tervikuna kui režissööri kinematograafiline pattude ülestunnistus. Kriitikud on kõrvutanud ka Carlotta tegelast samanimelise naisega Alfred Hitchcocki „Vertigos“, kuid peale nime ei ole kahe filmi tegelaskujudel palju sarnast, sest kui Hitchcocki Carlotta heidetakse armastatu poolt kõrvale, siis Carlotta on tugev katalüsaator, kes lükkab-tõmbab kõiki teisi enda ümber.

Kuigi Desplechini filmis on mitu kena peanoogutust mitmele filmimeistrile (Fellini, Hitchcock, AlmodÓvar, Reiner), tekib mõttelaadilt isegi kõige tugevam seos hoopis Stanley Kubricki unustamatu „Barry Lyndoniga“ (1975). Carlotta vagabundilik tegelaskuju oli küll kõrvalrollis, aga kui ta oleks antikangelane talle pühendatud linateoses, siis oleks ju tegemist puhtatõulise Barry Lyndoniga. Barry Lyndon otsib maailmas õnne, teeb isekalt kõik selleks, et tema armastatu, kes on leidnud briti sõjaväelases parema partii, plaanid lörri läheks. Seejärel jätab Barry kergemeelselt kodu ja asub otsima uut armastust, kellele hiljem samuti kurje varje heita ja keda oma rõõmude arvelt õnnetuks teha. Marion Cotillard kehastab Carlottat mõnusa tundlikkusega, mis mõjub peaaegu et metoodiliselt ning ta tundub kui ehmatav viirastus, kelle tahaks koos Barry Lyndoniga otsekohe pimeduseriiki tagasi saata.

Kuigi seda linateost ei saa nimetada väga heaks filmiks, on selles kaunis ja humoorikas dialoog. Filmitööstuse globaliseerumisega on dialoogid üha lühemaks ja lihtsakoelisemaks kulunud: tekst peab mahtuma kõigis maailma keeltes kahele pisikesele subtiitrireale. Selle filmi maitsekad kahekõned on nagu jahe kurgivesi kuivavale kurgule. Näitlejate paroolid olid stsenaariumis küllaltki ühetähenduslikud, aga omandasid ekraanil oma õige riimi. Filmi huumor kõlas ka kokku silmale nähtava ja kõrvale kuuldava kokkupuutepunktides – kõhetud tegelased näisid pärast veel rohkem segaduses olevat ja naljad ajasid naerma situatsioonikoomika kohmetul moel. Kinosaalis naerdi üksmeelselt ja praegugi tuleb meelde, kuidas eskapistlik Ismael on taas võtteplatsilt plehku pannud, tunneb end läbikukkununa ja hüppab esimesele rongile. Produtsent leiab ta lõpuks üles vanatädi kodust, Ismael on vahepeal endale kanad võtnud – ühe halli ja ühe pruuni – ning tunneb end juba märksa paremini, kui üll on kadunud sugulase vanaroosa hommikumantel ja ükski vaim enam ei kiusa.