Filmilahing palmide all
Tänavune Cannes’i filmifestival näitas, et oma positsiooni festivalimaastikul tuleb otsustavalt kaitsta. Esimesed sammud tehti õiges suunas.
Cannes’is on üks baar nimega Le Petit Majestic. Õigemini on Cannes’is loomulikult sadu, kui mitte tuhandeid baare, aga miskipärast on eristaatuse pälvinud just see üks: igal öösel kihab baariesine filmiprofessionaalidest, kes kogunevad vabatahtlikult just sinna ja maksavad vabatahtlikult õlle eest 6-7 eurot. Siiani pole ma täpselt aru saanud, mis on selles kohas erilist, välja arvatud tõsiasi, et see on enamasti lahti. Aga ka selliseid on küllalt. Kui edu seisab arusaamatutel alustel ja unustatud traditsioonil, siis kui kindel on üldse selle kohakese koht linna baarimaastikul ja kui lihtsalt võib see kõikuma lüüa?
Natuke suuremas mastaabis seisab üsna sarnase probleemistiku ees Cannes’i filmifestival. Kui kõik on üldiselt kokku leppinud, et see on maailma kõige olulisem filmifestival aastas, siis milles see olulisus õieti seisneb? Kas kuvand võib mingi elemendi kadudes lihtsalt tolmuks pudeneda? Üks asi on muidugi traditsioon, aga mulle tundub, et elame ajal, mil traditsioon pole kunagi vähem tähtis olnud kui praegu. Uue põlvkonna mantra – progress, innovatsioon, digirevolutsioon – ei jäta kohta asjadele, mida „on alati nii tehtud“. Konstantse idukiirendamise õhkkonnas on märgiliseks saanud muutus ise, mitte selle sisu. (Ühis)meediastaarid sünnivad ja surevad hetkega, mõne hetke kauem peavad vastu need kanalid ise, mille asemele tekivad vajadusel kohe uued. Aastatepikkune tarbimisharjumus ei tähenda kaugeltki tarbijalojaalsust, mistõttu ei saa enam kindel olla mingis järjepidevuses samamoodi nagu varem.
Suures osas Ameerika päritolu filmiajakirjad nagu Hollywood Reporter ja Variety ei vaja kahekordset meeldetuletust kõigutamaks Cannes’i positsiooni, vaid soojendavad võimaluse korral üles selle huvitava armastus- ja vihkamissuhte, mis on valitsenud Prantsusmaa ja USA vahel nii mitmeski vallas, ka filmis. „Kas Cannes on kaotanud oma sära?“ küsis esimene.1 „Kas Cannes’il on tulevikku?“ päris teine.2 Kõige selle taga on mitmed muutused, millest osa olid festivali viga ja teised halb kokkusattumus. Tõsi, et tosina jagu tugevaid kandidaate jäi festivaliprogrammist välja, kas siis kunstilistel põhjustel või seetõttu, et ei saanud (väidetavalt) õigel ajal valmis. Paljud neist linastuvad suve lõpul Veneetsia festivalil, millele on Cannes’i heitlused suur võit. Samuti on Veneetsiast nüüd mõne aasta jooksul saanud vääriline konkurent Oscari-filmide varase väljatoomise kohana Euroopas, meenub kas või viimane parima filmi Oscari saanud „Vee puudutus“,3 mis alustas tähelendu Veneetsia Kuldlõviga.
Seisu halvendas veelgi viimasel hetkel sisse viidud keeld Netflixi filmidele, mistõttu pidi väidetavalt võtma võistlema mõned asendusfilmid nn teisest ringist.
Selles kõige on oma tõde. Meedia üks kesksemaid suuri narratiive on olnud hiiglaste langemine, millele kõik tahavad omalt poolt kaasa aidata, et saaks pärast väita, nagu oleks kaasa aidatud „maailma muutmisele“. Kui Gleiberman kirjutab mainitud artiklis, et Cannes’is peaks ameeriklaste eeskujul pingutatama rohkem „punase vaiba lahtirullimisega“, siis võib tema jutust jääda mulje, et Ameerika ajakirjanike õpetusi järgides võib Cannes’ist tõesti saada ühel päeval maailma juhtivaim vaibafestival.
Sellele üles kistud sõjale on kohane vastata festivali direktori Thierry Frémaux’ sõnadega: „Mulle meeldib kõige rohkem rääkida filmikunstist, aga meedias sellest eriti ei räägita. Meediat huvitavad kõrvalnähtused, skandaalid. Ma tahaks vastata küsimustele filmivaliku kohta. Tunnustagem filme ja tegijaid“.4 Ajakirjanike töö tegi ta seekord tõesti raskemaks, sest suured nimed, kellest on lihtne uudislugusid ja pildimaterjali toota, ei tundunud seekord olevat saanud automaatset aukohta võistlusprogrammis nagu varem, vaid pidid veidi võrdsemal alusel konkureerima uute tulijatega.
Pean ka ise häbiga silmad maha lööma, sest kollase vahu ülespeksmise kõrval on ülim kiusatus teha kaugeleulatuvaid prognoose selle põhjal, mis toimub maailma festivalimaastikul laiemalt. Kontekst on ahvatlev ja kerge on minna lihtsama vastupanu teed, rääkides suurtest jõujoontest, kuigi filmindust ei tohiks selle kõrval tõesti ära unustada.
LGBTQETC
Filmidest võime ju rääkida küll, aga Frémaux ei ole väga toonitanud seda, et filmivalik oli tänavu minu meelest poliitilisem kui varem ning maailmaparandamise tähe all seda filmiasja siin aeti. Nii lubatud ja keelatud armastuse kui ka inimese soolise määratlemise piire nihutavatest filmidest oleks saanud omaette kõrvalprogrammi. Üks tänavuse Cannes’i märksõnu võiks vabalt olla „inclusion“, mis võiks tõlkes tähendada „kaasamist“, katse lülitada vähemuste, rõhutute ja mingil moel identiteedi hämartsoonis oma elu elavate indiviidide ja gruppide maailmapilt „normaalsuse“ osaks. Suurte auhindade kõrval, millest on juba räägitud, sai ebatavalise kübaratrikiga hakkama Belgia film „Tüdruk“,5 mis võitis neli väiksemat auhinda, kusjuures neljalt erinevalt žüriilt. Seega ei saa siin enam rääkida „žürii maitse-eelistusest“, vaid mingit universaalsemat sorti võimest inimesi kõnetada. „Tüdruku“ peategelane Lara (Victor Polster) mängib poisi kehasse sündinud tüdrukut, kes asub täide viima oma unistust saada baleriiniks. Film transsoolisest teismelisest tuli ilmselt ka väga õigel ajal ja tõi kõrvalprogrammi „Kõrvalpilk“ („Un Certain Regard“) auhinna parima esituse kategoorias Victor Polsterile (näitleja ja näitlejanna nimetuse kasutamine osutus Benicio Del Toro juhitud žürii äranägemisel põhjendatult üleliigseks ja võetigi kasutusele sooneutraalne sõnastus), kriitikute ühingu FIPRESCI „Kõrvalpilgu“ programmi auhind Kuldkaamera (Camera d’Or) aasta parima debüütfilmi eest (17 kandidaati), ja kväärfilmi auhind Queer Palm.
Queer Palmile kandideeris samuti lausa 17 filmi. Nende hulgast jäid silma mitmed, kus teemaks lubamatu armastus geograafiliselt kummalistes paikades, näiteks lesbipaar kodumaal juba enne festivali algust ära keelatud Keenia filmis „Rafiki“.6 Keenia filmiklassifitseerimise nõukogu väitel ei olnud algselt rahastuse saanud filmis kahe tüdruku vahelisi armastusstseene. Film sai Cannes’is väga emotsionaalse vastuvõtu osaliseks. Keenias on homoseksuaalsus praegu karistatav kuni 14aastase vanglakaristusega, „Rafiki“ väljatulek oli aga väga hästi ajastatud, sest vähemuste seksuaalõiguste eest võitlejad on alustanud Keenia riigiga kohtuteed, süüdistades riiki baasinimõiguste keelamises seksuaalvähemustele.
Umbes samasse rubriiki mahub ka Lõuna-Aafrika hääbuva kolonialismi viimase ilminguna afrikaanside kristlik-konservatiivses kogukonnas puhkevad keelatud tunded filmis „Lõikajad“7 või kõigi lähedaste parema äranägemise vastaselt üksteist armastama hakkavatest mustlastüdrukutest rääkiv „Carmen ja Lola“.8 Kõik need filmid on justkui samast kategooriast, huvitavama näitena (ja originaalsema filmina) kandideeris Queer Palmile ka veidi kaudsemalt kaasamisest rääkiv ja üldse teisesust ja võõrast käsitlev žanrifilm „Piir“.9
Suomi Finland, perkele!
„Piiris“ nimelt leiavad teineteist kaks kirvenäoga isendit, meie mõistes lihtsalt piltkoledat inimest, kes suudavad lõhna järgi tuvastada inimeste emotsioone, kardavad välku, peletavad koeri, lähevad vahel öösiti segi ja kelle seljal on kummalised armid. Kas nad on üldse inimesed? Selgub, et kaks peategelast Tina (Eva Melander) ja Vore (Eero Milonoff) on hoopis inimmaailmaga kohanema pidanud trollid. Neid on vähe ja Soome saab kohe festivali alguses ühe mõnusa mainekujundusliku nalja käigus ära mainitud, kui Vore ütleb, et „Soomes pidada üks seltskond trolle ringi liikuma“. Rahva naerupuhangute saatel mõistan, et see selgitaks nii mõnegi mu Soome sõbra olemust päris hästi.
Soomlased on hea näide, kuidas tõmmata endale tähelepanu ka siis, kui Aki Kaurismäke parasjagu uue filmiga kohal pole ja ka Juho Kuosmanenil on pärast kahe aasta tagust auhinnavõitu10 veel aega järgmise filmini. Troll Voret näeme väga veenvalt kehastamas soome näitlejat Eero Milonoffi, võib-olla ka seetõttu, et ühe soome kriitiku humoorika kommentaari kohaselt polnud tal trolli mängimiseks „eriti grimmi vajagi“.
Sellega aga soomlaste läbimurre filmikarakterite friikloomaaeda ei lõppenud, sest suure pauguga Cannes’is eellinastunud järjekordses „Tähesõdade“ loos „Solo. Tähesõdade lugu“ polnud peaosaliseks mitte nimikangelast Han Solot kehastav Alden Ehrenreich, kellele Harrison Fordi kingad vägagi suureks jäid, vaid hoopis uus Chewbacca, kodanikunimega Joonas Suotamo. Soome näitleja on karvast hiiglast mänginud nüüd juba kolmes „Tähesõdade“ filmis. Iseenesest ütleb see nii mõndagi, kui filmi kõige kõnekam tegelane ise midagi ei kõnele. Peale Chewbacca tõuseb pisiosaga tähelepanu keskpunkti robotite võrdõiguslikkuse eest võitlev android L3-37 (Phoebe Waller-Bridge), kelle kõrval mõjuvad mehaanilise ja kunstlikuna kõik lihast ja verest tegelased.
Soome veidrike triumviraadi lõpetab perversne Ku Klux Klani mees Felix Kendrickson Spike Lee’ filmist „BlacKKKlansman“ ja teda mängib ei keegi muu kui Soome üks tuntumaid näitlejaid Jasper Pääkkönen. Kuidas ta sinna sattus? Kellelegi tuleb anda aasta casting-teo auhind. Tore on Spike Lee’d näha pärast tosina-aastast ebaedu taas tippliigas, kuna film tõi talle tihedas konkurentsis lausa Cannes’i festivali Kuldse Palmioksa järel olulisuselt teise auhinna grand prix’. Usun, et soomlaste troll, wookiie ja rassist on väga lahe kombo, mille abil oma riiki filmimaailmas promoda.
Austria filmis „Minu toas“11 jääb peategelane ühtäkki üksinda maailma nagu Palle. Pärast mõningast sisseelamist uude üksindusse ristuvad ta rajad maailma viimase naisega. Minu täielikuks üllatuseks on naise nimi Kirsi. Tundub, et soomlase (?) leiad eest ka siis, kui kõik ülejäänud inimesed on siit maailmast kadunud.
Tappev armastus
Filmikunst on üks vuajerismi väljundeid. Paljuski tahame piilurina kogeda midagi sellist, mida meil elus pole endal julgust proovida – keelatud seksi ja tapmist. Tänavuses Cannes’i programmis oli mitu sarimõrvari tegemisi kajastavat teost, arusaadavalt saab need kõik liigitada enamal või vähema määral žanrifilmi alla. Prantslase Yann Gonzaleze „Nuga südames“12 on häbematu killer-kitš Dario Argento veetud vereradadel. Ajakohaselt leiab mõrvade jada aset geipornoringkonnas, kus surijate näitlemisanne on pöördvõrdeline viimaste agooniakrampidega. Ja veel ajakohasemalt tuleb Argento nimi vältimatult festivali lõpus veel korra rambivalgusesse, kui Dario tütar Asia esineb festivali lõpugala kõige jõulisema meeleavaldusega, tuletades meelde, et just Cannes’is vägistas Harvey Weinstein ta 21aastasena ja et saalis istub veel palju neid, kes peaksid samuti oma karistuse saama. Tema kõnes on nii palju emotsionaalset jõudu, et žürii esinaisel Cate Blanchettil oli tõsiseid raskusi sündmuste kulu uuesti pärituulde pööramisel – ka tema oli silmanähtavalt tasakaalust väljas.
Märksa happelisema huumoritajuga (mida paljud tähele ei pannudki) on lähenenud sarimõrvari teemale aga vanameister Lars von Trier filmis „Jacki ehitatud maja“.13 Paisuva MeToo liikumise foonil poleks selle filmi linastumiseks saanud olla õigemat aega – vähemalt plahvatusohtlikkuse mõttes –, sest siin on naised taandatud pelgalt Jacki vägivallafantaasiate kahemõõtmelisteks ohvriteks. Surevad naised aitavad Jackil areneda ja tõusta üha uutele misantroopia tasanditele. Ahvatlev on Jackis näha autobiograafilist tegelast, mis von Trieri tundes pole ei päris õige ega ka päris vale. Kümnete teiste asjade hulgas siin filmis on väga tähendusrikas see, kuidas Jack püüab sisimas leida lõpplahendust mõrvaseeriale, aga ükskõik kui kohmakas poleks tema tegevus, ei suuda võimuinstantsid teda ikkagi kätte saada – ja keegi ei oska Jacki isegi kahtlustada. Öeldakse, et tõeline psühhopaat töötab pidevalt suure ja katastroofilise finaali suunas, et näha maailma põlemas ja ennast ühes sellega. Seega ei ole psühhopaadi kannatustele suuremat karistust kui grandioosse destruktiivse põrgutule keelamine talle. Kas ka von Trier ise otsib täielikku hävingut? Pärast kuueaastast keeldu kutsuti von Trier Cannes’i rüppe tagasi. Ja mis jääb ühel trikster-psühhopaadil muud üle kui ohates kaasa minna teadmisega, et lõpp on veel veidi edasi lükkunud. Von Trieri puhul on keskendutud filmi vägivaldsusele. Ma käisin kohe pärast festivali kinos vaatamas filmi „Deadpool 2“ ja – no millest me räägime? Von Trier on täielik poisike, kui vägivallast rääkida. Vahe on lihtsalt selles, et andeka lavastaja orkestreeritud vägivald läheb ka päriselt tuimusefiltrist läbi. Vägivald peabki vastikuna mõjuma, seega: millest protest? Kas tahame vaadata vägivalda pigem täiesti karikeerituna, nagu „Deadpool“ seda pakub? Sama teed, ülistiliseeritult vägivalda kujutades, kulges ka festivali kolmas meenuv sarimõrvade film „Mandy“,14 kus Nicolas Cage’i peaosaline võtab ette kamba Jeesuse friike, kes põletavad ta naise. Tapmine on siin julm, aga alati justkui läbi mingi tunnete Insta-filtri. Need tegelased pole selleks ellu kutsutud, et me neile kaasa tunneksime. Ainus meeldejääv emotsioon on peategelase ergutamine tema kättemaksurajal sooritamaks järgmist ülistiilselt rituaalset tapmist.
Von Trieri kõrval tõusis minu silmis festivali tippu teine elupõline skandalist ja sariväärkäituja Gaspar Noé oma uue filmiga „Kliimaks“.15 Kõrvalprogrammi „Režissööride kaksiknädal“ („Quinzaine des Réalisateurs“) peaauhinna saanud film on narratiivist, stseenide loogikast ja tavapärasest kaamera liikumisest ning kadreerimisest suhteliselt lahti lugu nüüdistantsutrupist, kes satub õhtuse peo käigus manustama ülikoguses mingit hallutsinogeeni, misjärel laguneb nende maailm pulseerivaks psühhoosiks. Ei pruugi olla ise sisse võtnudki selleks, et saada filmist kontaktkaif, kuna Noé suudab visuaalselt ja heliga anda ideaalselt edasi ängistava narkoparanoia ja pealt ära lendava katuse tunde. Film on füüsiline ja kineetiline ning kuigi see pole väga sisukas, tuletab hästi meelde, et filmikunsti ülesanne on mõjuda ka meeltele, mitte üksnes anda edasi mingit statistilist infot.
*
Tänavuses Cannes’is polnud ehk üht tippu, mis oleks kõiki jalust rabanud, aga ükski muutus ei sünni üleöö. Tuleb hinnata festivali soovi muutuda ja mitte muganduda mingiks „äravalitute klubiks“, kus uutele ei jäeta ruumi särada. Ainus võimalus selles mängus esimeseks jääda on pidevalt reegleid muuta ja uusi leiutada.
1 Todd McCarthy, Has Cannes Lost Its Luster? – The Hollywood Reporter 13. IV 2018.
2 Owen Gleiberman, Does Cannes Have a Future? Yes, But the Festival Needs to Change. – Variety 20. V 2018.
3 „The Shape of Water“, Guillermo Del Toro, 2017.
4 Nancy Tartaglione, First Take Dialogue – Thierry Frémaux. – Deadline 8. V 2018.
5 „Girl“, Lukas Dhont, 2018.
6 „Rafiki“, Wanuri Kahiu, 2018.
7 „Die Stropers“, Etienne Kallos, 2018
8 „Carmen y Lola“, Arantxa Echevarria, 2018.
9 „Gräns“, Ali Abbasi, 2018.
10 Kuosmaneni debüütfilm „Kõige ilusam päev Olli Mäki elus“ („Hymyileva mies“, 2016) tunnistati kõrvalprogrammi „Kõrvalpilk“ peaauhinna vääriliseks.
11 „In My Room“, Ulrich Köhler, 2018.
12 „Un couteau dans le coeur“, Yann Gonzalez, 2018.
13 „The House That Jack Built“, Lars von Trier, 2018.
14 „Mandy“, Panos Cosmatos, 2018
15 „Climax“, Gaspar Noé, 2018