Filmi sisse minek – Riefenstahl, Romm ja Hitler
Leni Riefenstahli ja Mihhail Rommi ehk nii natsi- kui ka kommunistliku režiimi Hitleri müüt on küsitavalt dokumentaalne, mitmeski mõttes erinev, aga ka sarnane.
Filmikunst on audiovisuaalne kunstiliik. Võtke ilusa mehe foto ning näidake seda, öeldes, et pildil on Soome päästja Yrjö Oksanen, kes tõi tulest välja kaks last, ning paluge kirjalikku iseloomustust. Seejärel võite pärast lugeda, milline vaprus ja õilsus vaatab vastu mehe silmadest ja intelligentsus tema kõrgelt laubalt. Kui aga näidata sama portreed ja öelda, et tegemist on Austria seksuaalkurjategija Krügeriga, kes istub vanglas kaheksa-aastase tüdruku vägistamise pärast, siis võite lugeda, et mehel on tülgastav ilme, vastikud kurjategija silmad ning madal kurjategijalaup.
Pilt on moraalselt neutraalne, kõlbluse paneb paika saatetekst. Sama kehtib ka filmi kohta.
Nõukogude režissöör Mihhail Romm (1901–1971) kasutas oma 138minutises poliitilises draamas, ajaloo-, ajastu- ja propagandadokis „Tavaline fašism“1 ohtralt natsikineastide filmide episoode, samuti muid lääne töid ja amatöörfilme ning monteeris sellest materjalist kokku vajaliku sõnumiga filmi. Sellised montaažfilmid võivad olla tehtud üldse ilma originaalvõteteta või osaliselt, nagu seda on „Tavaline fašism“.
Algusest peale kuuleme jutustaja häält, mis domineerib filmis, annab pluss- ja miinushinnanguid, ning kuidagi teisiti see olla ei saakski. Loetakse ette välismaa arhiivid, kust on võetud kasutatud filmid. Neid nimetatakse trofeesaagiks. Paradoks: fašismi piitsutab Romm kui süsteemi, kus üksikisikul pole vähimatki tähtsust, loeb ainult rivi, ainult mass, Nõukogude ühiskond aga olevat indiviidi teenistuses, kuuleme jutustajalt. Seejuures ei esitata ühegi kasutatud kaadri autorit. Vaenlane ei vääri nimepidi meenutamist! Sama hästi võiks keegi kirjutada oma uurimuse lõppu, et tsiteeritud on Tondi ja Pääsküla raamatukogus leiduvaid teoseid. Viiekordne Stalini preemia laureaat Romm ei maini ka natsifanaatik Leni Riefenstahli (1902–2003), kuigi on tolle 114minutisest „Tahte triumfist“2 üle võtnud ning tekstiga ümber mõtestatud hulga lõike. Muuseas, „Tavalist fašismi“ levitati välismaal ingliskeelse pealkirjaga „Triumph Over Violence“, s.o „Triumf vägivalla üle“, nii et allusioon on ilmne.
Rommi filmis on teinegi vastuolu: jutustaja räägib, et inimese näo järgi võib tabada tema iseloomu. Romm vist ei märganudki oma loogikaapsu, sest kogu tema film ja selle loomemeetod tõestab just risti vastupidist – iseloomu määrab verbaalne sõnum. Jutustaja kirjeldab tippnatside kolju kuju, naeruvääristab sellega natsi rassiteooria aluseid, ning annab siis isikutele hinnangu. Ilma hinnanguta oleks pilt koljust täiesti neutraalne.
Miks siis tekivad kahtlused „Tavalise fašismi“ kvalifitseerimisel dokiks? Kõigepealt seesama domineeriv jutustaja. Dokkide kaadritagust häält (voiceover) iseloomustab üldjuhul objektiivsuse taotlus. Rommi jutustaja on aga mängufilmilik, tema tekst on belletristlik, kujundlik ja nöökiv. See on koguni personifitseeritud kui Romm ise, kes on sel moel toonitanud oma autorsust. Materjal on ju võõras, järelikult tuleb toonitada.
Teiseks on kahtlased Rommi operaatori German Lavrovi tehtud originaalvõtted omaaegses Moskvas, Varssavis ja Ida-Berliinis. Ehkki jutustaja kuulutab, et need on filmitud varjatud kaameraga, jääb mulje, et näeme lavastust; nii-öelda organiseeritud tegelikkust. Kaasajaepisoodide olemasolu filmis on vajalik, kuna tekib vastandus trofeematerjaliga (dramaturgiapinge alus ongi eelkõige vastandamine), ent need kisuvad alla usaldust filmi ja selle sõnumi vastu. Jutustaja teksti kaudu saame teada, et natsi-Saksamaal tapeti lapsi, NSV Liidus aga armastatakse neid. Natsi-Saksamaal saadakse emaks rindelt spetsülesandega puhkusele saadetud võõrast sõdurist, NSV Liidus mehe ja naise kiindumuse viljana.
„Tahte triumfis“ on tõsielulisust määrata keerulisem. Juba esimesel minutil saame tiitritest teada, et dokfilm on tehtud füüreri korraldusel. Seda deklareeritakse meile rõõmu, uhkuse ja puhta südamega ja selline suhtumine kestab läbi terve filmi, kus näidatakse Rahvussotsialistliku Saksa Töölispartei kuuendat parteipäeva Nürnbergis septembris 1934.
Kui filmis näidatakse meile teatrietendust, kas saame siis seda pidada dokiks? Just selline küsimus kerkib „Tahte triumfiga“. Filmitud etenduse loojaks oli kaamerate käsutaja Riefenstahl ise. Kõik need usjad tõrvikurongkäigud, sõdurikolonnide kunstmarssimised, tankettide kihutamised, iluratsutamised, pühade lippude ja kultusvappide rütmika, 52 000 labidamehe ja 200 000 sõduri liikumine trummipõrina saatel – masside koreograafia – on loodud Riefenstahli osavõtul. Ja mitte ainult pidulik-paatoslikud episoodid, vaid ka olmekaadrid: toidukeetmised, riietumised, pesemised. Ka see on etenduse osa. Kui Romm tekitas dramaturgia natsismi ja sotsialismi vastandamisest, siis Riefenstahli skeem on kunstilisem: tema on loonud rütmi ja dramaturgia massi vastandamisega üksikisikule või väiksele grupile. Vastamisi on seatud staatiline pidulikkus ja ülikülluslik dünaamilisus, valgus ja pimedus, päev ja öö (õhtu).
Huvitav on Hitleri portreteerimine. Loomulikult kõigepealt füürer ja jumal, ent Hitlerit näidatakse ka selja tagant. Kas keegi on näinud mõne riigijuhi selja tagant tehtud pilti? Jumalast rääkimata. Suures plaanis Hitleri kõrv, arm paremal kulmul, kõnekad käed ja hüsteeriku žestid. Realism! Kunst! Ometi jutustab Riefenstahl meile muinasjuttu, räägib Saksamaad haaranud soovunelmast, tuhandeaastasest rahuriigist, mis alaku suurte sõdadega. Hitler on jumalikustatud: ta tuleb pilvedest ja ta läheb pilvedesse. Lennuki vari libiseb mööda Nürnbergi peatänavat. Hitler astub lennukist autosse kui jumala päike. Ometi on sellel jumalal karakter: temperamendilt on ta ekstravertne, impulsiivne, agressiivne koleerik, hirmutüübilt hüsteerik. „Tahte triumfi“ jumal-Hitler ei erine „Tavalise fašismi“ saatan-Hitlerist, mis on loodud võõra pildi, ent algupärase saateteksti abil. Lahku läheb ainult märk, kas pluss või miinus, ent see on karakteriseerimise juures pisiasi.
Neil filmidel on sarnasusi rohkemgi. Riefenstahli Saksa sõdur on tolleaegne stereotüüp, kelle rohmaka stambi on üle võtnud Romm ning üldse Nõukogude filmikunst. Ent jutustamisviisi poolest erinevad need kaks dokiks liigitatavat tööd teineteisest kardinaalselt: Rommi stiil on seletav, Riefenstahli oma esituslik.
Romm kasutab draamapinge tõstmiseks paralleelmontaaži, näitab vaheldumisi elusaid, mängivaid toredaid lapsi ja mahalastud lapsi haudades, sotsialismimaade õitsvat elu ja krematooriume. Gaasiahjud ning proteeside ja kiivrite kuhjad vastandatakse omakorda jabura rahvamassi rõkkava võidurõõmuga, kui nähakse kabrioletis püsti seisvat Hitlerit.
Meid huvitab hoopis, kas keegi valetab? Kumb ja kui palju? Kas vaikides saab valetada? Aga muusikaga? Või arhitektuuriga?
„Tahte triumfi“ esimesed 22 minutit kulgevad sõnatult, Rommi jutustaja aga ainult lobiseb ja lobiseb. Riefenstahl ise ei ütle kogu filmi jooksul ühtki lauset, 23. minutil saab sõna Rudolf Hess, tolle hetke mees nr 2, kes kannab paatosest nõretavalt ette ürituse ja filmi moto „Hitler on partei, partei on Hitler, Hitler on Saksamaa, Saksamaa on Hitler. Sieg Heil! Heil Hitler!“. Kümned tuhanded totaalses joovastuses kamraadid kordavad tema sõnu. Hess annab sissejuhatusega ette läbi ja lõhki ülepaisutatud ning pealesurutult kõrgelennulise juhttooni.
Just niisugune käsitlus teeb Riefenstahli filmiteksti haavatavaks ja Rommi jutustaja nöögib seda halastamatult.
Kas Riefenstahl valetab? Kas teeb teadlikku, kavalat propagandat? Ta oli kunstnik, tantsija, akrobaat, ekvilibrist, sportlane, lavastaja ja näitleja, kes elas hingega ega kaalunud, mis on õige ja mis on vale. Tema jumaldas ja armastas Hitlerit. Tagantjärele võime öelda, et see armastus oli pime, ent ei „Tahte triumf“ ega teised tema teosed sündinud igatahes kavala poliitilise või omakasupüüdliku kaalutlemise tõttu. Ja kuna tema jumaldamine on ehe, siis õnnestub tal mind veenda, et paljude teistegi Hitleri-jumaldamine on ehe.
Riefenstahl on pannud muusika oma jumaldamise, vale teenistusse ning see lakkamatu trummipõrin ja pasunapuhumine on pealetikkuv, nagu ka pikapeale tüütuks muutuvad lõpmatud marssimised. Arhitektuur ja ruumikujundus räägivad aga tõtt: kõnepoodiumide kantfunktsionalism teatab meile ajastu aastakümne täpsusega ning räägib kalkusest, Nürnbergi vanalinna (kuhu tõrvikuparaadid jõuavad) gootika annab tunnistust müstikast, kust pärinesid rassiteooria ja maailmavallutamise ideed. Sõnagi ei ole ristiusust, ainsatki vaimulikku me ei näe. Üks jumal ei kannata enda kõrval teist. Kultusobjektideks on paganlikud sümbolid, svastikaornamendid, SS-märgid ning neid demonstreerib Riefenstahl täies löövuses ja ilus.
Riefenstahl on meelega vältinud verbaalsust, ta ei anna ühtki sõnalist hinnangut. Ta ei seleta midagi, ainult näitab – etendust, hiiglaslikku lavastust, happening’e, paraade, tõrvikurongkäike, koosolekuid.
See kõik on liturgia, müüt koreograafia, muusika ja audiovisuaalses keeles. Natsionaalsotsialistlik Saksamaa on midagi mütoloogilise valhalla taolist, mis asub pilvedes ja udus, kus elavad kangelased ja mida valitsevad jumalad. Riefenstahli esimene idee on Führerprinzip, teine ein Volk, kolmas ja kõige tähtsam ein Reich, nõnda et kuulekus natsiideoloogiale on totaalne.
Hitleri-armastuse pärast oli Riefenstahlil pahandusi. Efektne kunstnik kohtus isiklikult Hitleriga ning see pani propagandaministri ja impeeriumi kultuuripalati presidendi Joseph Goebbelsi armukadetsema. Goebbels nägi tema andumuses Hitlerile rivaali. Natsi-Saksamaal pääsesid naised kultuuris edasi vaid lühikest kasvu ja ilmetu väljanägemisega Goebbelsi voodi kaudu. Riefenstahli ja Goebbelsi kohtumine hotellitoas lõppes aga propagandaministri veriseks küünistatud näo ja lõhkise kulmuga. Goebbels ei eraldanud „Tahte triumfiks“ raha, Riefenstahl sai selle otse Hitlerilt (nagu filmi algustiitrites ka Goebbelsile ninanipsuks vihjatud).
Mõned inimese seisukohad muutuvad pikas elus, teised mitte. Oma 100. sünnipäeva puhul 2002. aastal andis Riefenstahl teleintervjuu Sandra Maischbergerile. Särav ja kärts primadonna tegeles kõrges eas hoolsasti sukeldumise ning veel all pildistamise ja filmimisega. Intervjuu taustaks näidataksegi videoid kirevavärvilistest kaladest ja korallidest ning sukeldumiskostüümis hingamisaparaadi ja kaameraga sportlikust daamist. Riefenstahl toonitab: mina olen lähtunud alati esteetikast ja iseendast. Usutleja tüürib väga delikaatselt juttu Hitleri peale, Riefenstahl muudkui kordab „esteetika“, usutleja ei jäta ning saavutab viimaks oma. Riefenstahl ütleb, et tegi „Tahte triumfi“ Hitlerile tänuks selle eest, et too oli tema vastu isiklikult hea, toetas teda, oli tema esimene tunnustaja ning seda kõike enne, kui natsid võimu võtsid. Jumaldamisest on saanud vahetuskaup. 75. sünnipäeva intervjuus ütleb Riefenstahl koguni, et tema pole nats olnudki.
Kas Riefenstahl valetab? Riefenstahl, see on Hitler – ja Hitler, see on Riefenstahl. Hitler oli elanud oma elu algupoolel heidiku ja rentsliinimesena Viinis, elu teisel poolel oli ta lühikest aega Mandri-Euroopa valitseja. Riefenstahlgi elas enne Hitleriga tutvumist kehvalt, ilma kuulsuseta, millest ta aina unistas ja unistas (nagu Saksamaa suurriikluse taastumisestki). Nende sõprus algas enne Hitleri võimuletõusu, mõlemad olid keskhariduseta ning ehk aitas see kaasa vastastikusele platoonilisele lembetõmbele. Hitler tõstis Riefenstahli pilvedesse, too jumaldas teda. Kas jumaldaja saab valetada? Me ju ei süüdista usklikke valetamises, seda on teinud vaid jakobiinid ja bolševikud.
Mitte ükski Euroopa linn ei soovinud eksponeerida natsiminevikuga Riefenstahli vee all üles võetud kunsti. Viimaks leiti prestiižikas näitusesaal – ja nimelt Peterburis, linnas, mis oli natsiarmee piirderõngas jubedalt kannatanud ning on endale sellest märtrimüüdi loonud.
Kas aga Romm, keda me võime ju ka vargaks pidada, valetab? NSV Liidus poliitilise filmi tegema hakkamine tähendas ette leppimist kõigi täpselt kindlaks määratud ideoloogiliste nõudmistega. Romm oli allunud ja oma filme ümber teinud ka varem. Algselt 105minutine „Lenin oktoobris“3 monteeriti ümber koguni kaks korda, muu seas asendati tekstis Stalini nimi Hruštšovi omaga. 130minutisest „Leninist 1918. aastal“4 lõigati Stalin täiesti välja.
Muide, Riefenstahlil pole tulnud pähegi oma filme muuta.
Kas Romm oli samasugune naiiv nagu Riefenstahl, et oli omaks võtnud propaganda kujundatud maailmapildi? Kahtlane. Selgust toob järgmine passus.
„Tavalises fašismis“ demonstreeritakse kaadreid Deutsche Wochenschau uudislõigust NSV Liidu teaduste akadeemia tegemistest. Saksa ringvaate kaadritagune hääl teatab „kõikjal juudid, kõikjal juudid“, aga pilt näitab, kuidas teaduste akadeemias autasustatakse venelastest, ukrainlastest ja teistest rahvustest kirjanikke, heliloojaid, teadlasi, leiutajaid, kuid mitte juute. Rommi jutustaja seletab meile nüüd, et tegemist on Goebbelsi propaganda lemmikriukaga – panna õige pildi alla vale tekst. Uskumatu, kuid Romm paljastab ju enese töömeetodi! Vaat, milleni võib küündida nahaalne avameelitsemine.
„Tahte triumfis“ domineerib esteetika: mustvalged kaadrikompositsioonid, varju ja valguse lahendused, kõrge kunst. „Tavalises fašismis“ on selges ülekaalus poliitika. „Tahte triumf“ on oma meisterlikkuse ning sõnumi ja teostuse vastuolu tõttu maailma kultuuriloo pärl, „Tavaline fašism“ jääb vaid NSV Liidu filmiajalukku.
Sõja ajal ja pärast sõda oli „Tahte triumf“ paljudes riikides keelatud, on mõnel pool praegugi, näiteks Saksamaal, kuna levitab natsiideid. „Tavaline fašism“ on olnud keelatud ainult ühes riigis – NSV Liidus!
Üks keelamismotiive oli ilmselt asjaolu, et Nõukogude propagandast vähem pimestatud inimene võib hakata tõmbama paralleele ja leida sarnasusi natsi-Saksamaa ja NSV Liidu vahel.
Jutustaja kutsub filmis üles lugema „Mein Kampf’i“, sest see raamat paljastavat fašismi kuritegeliku olemuse. Kas nõukogude inimesele sellise soovituse andmine oli absurdne? Tuleb välja, et mitte täiesti. „Mein Kampf“ oli Stalini korraldusel vene keelde tõlgitud ning jagatud salaraamatuna lugemiseks erilise usalduse pälvinud inimestele. Romm arvatavasti teadis seda ning nõnda on jutustaja soovitus iseäranis küüniline nali. Peatsensor suunas „Tavalise fašismi“ igatahes Mosfilmi riiulile, kus see tolmus kuus aastat.
Kas „Tahte triumf“ on ikka dokumentaalfilm? Mõneti kindlasti on. Vastus peitub müüdistamises: reaalsus belletriseerub pikapeale, juhtumid-sündmused konstrueeruvad looks, tegelikkusest saab legend. Müüt võib sisaldada vastandlikku mõistmist – ühelt poolt kurjategija, teiselt poolt austusväärne isik.
Riefenstahli Hitleri-fiktsioon on esimene samm füüreri muutumisel müüditegelaseks, kes asub sealpool head ja kurja. Vaadake, kuidas Venemaal austatakse Napoleoni, kes teatavasti vallutas Moskva …
1 „Обыкновенный фашизм“, Mihhail Romm, 1965.
2 „Triumph des Willens“, Leni Riefenstahl, 1935.
3 „Ленин в Октябре“, Mihhail Romm, 1937.
4 „Ленин в 1918 году“, Mihhail Romm, 1939.