Esimese korruse inimeste kurioosne lugu

Eesti osalusel valminud rahvusvaheline koostööfilm „Alljumalad“ peibutab oma peidetud huumoriga, mida kinematograafiavõõram vaataja ei pruugi ära tabada.

TAAVI EELMAA

Mängufilm „Alljumalad“ („Undergods“, Suurbritannia-Belgia-Eesti-Serbia-Rootsi 2020, 92 min), režissöör-stsenarist Chino Moya, operaator David Raedeker. Osades Géza Röhrig, Hayley Carmichael, Jan Bijvoet, Johann Myers, Michael Gould, Ned Dennehy jt.

„Ulme“ ei ole levimeeskonnal kõige täpsemalt õnnestunud määratlus. Ulmemõõtu selles filmis ei ole, ei pehmet ega kõva, ja see võib ausameelsele fanaatikule ka pahameelt valmistada. „Alljumalad“ on žanrilt üsna lihtsakoeline harilik film, mille tegevustik on, nagu paljudes teisteski filmides, asetatud hüpoteetilisse aega ja kohta, ilma seda vangerdust ulmeks nimetamata. Võib-olla ainult siis, kui nimetatud žanri suhtuda eelarvamusega või kuulujutu kaudu, saaks selle mainitud nišši paigutada.

Olgu mis „Alljumalad“ on või ei ole, tegu on omanäolise arthouse-fantaasiamullistusega, vahva kimääriga, kuid ikkagi väga naljakaga. Euroopa arthouse’ist on juba ammu saanud fondi­kruiisimise ja tutvustavate sisukokkuvõtete kirjutamise pinnalt omaette žanr, mis on nagunii hakanud oma kõlavate ja just parasjagu aktuaalsete maailmaprobleemide slogan’ite rohkuse tõttu üsna lamedaks muutuma. Ega need nn „inimsuhted, nagu nad tegelikult on“ ei ole mingi võluvits või ainuvõimalikkus, millele üks või teine film oma aineses toetuma peab. Maailmas on väga palju teisi pingeid ka, kas või näiteks gravitatsioon või imaginaarse aja kulg filmimontaažis. Selles valguses on „Alljumalad“ hea, pikantne ajaviide, kus absoluutselt kõik, mida näha võib, on ambivalentne. Sellist pidetust aga julgeksin soovitada ikka väga pühendunud PÖFFi-hundile, tõelisele kinematograafia connoisseur’ile, kes ka ootamatuid aroome ei pelga, vaid nautida mõistab. Kes on oma elus ikka palju ja ma mõtlen ikka tõsiselt palju filme vaadanud, tunneb end arvatavasti hästi ja saab naerda ka. Ja mitte seda jämedat, labast naeru, vaid just seda peent itset, spetsi muiet, mis saab näkku ilmuda ainult siis, kui oldakse piisavalt kogenud – elus ja ka filmikunstis. Arvan, et vana kooli kinefiilidest ja filmifriikidest näiteks Trash Can Dance või Marko Raat mõistaks seda sorti ootamatut linateost hinnata. Mõnes mõttes on küllastumisest ka kasu: õpetab tähele panema ka seda, mis laias voolus ja üldises arvamusrüseluses tähelepanuta jääks, kas siis esmapilgule liiga keeruka tundenüansi või harjumuspärase puudumise tõttu. Tülpimus võib muuta hea iseloomuga inimese veelgi paremaks ja sallivamaks.

Selle fragmentidest punutud pärja raamjutustuseks on kahe laibakorjaja (Géza Röhrig vasakul ja Johann Myers paremal) omavaheline loovestmine, et düstoopilises, sünges tulevikus oma tänamatut tööd teha.

Kaader filmist

Looliin koosneb ilma üleminekuteta üksteise otsa lükitud lühilugudest, mis lõdva, rahuliku käega asetatult ei haaku eriti eelnevatega. See on mulle alati meeldinud. Ilmselt olen liiga kärsitu loomuga ja vahel on kena vaadata pikemate heietuste vahel lühikest, erilise kaevumiseta juttu. Selle fragmentidest punutud pärja raamjutustuseks on kahe laibakorjaja omavaheline loovestmine, et düstoopilises, sünges tulevikus oma tänamatut tööd teha. Lood on nii-öelda lihtsate inimeste argipäeva­muredest pärast nimetut katastroofi paneelelamurajoonis, millel on ka kujunduses viiteid Ida-Euroopa peisaažidele.

Kuid nüüd essentsiaalseima juurde igas linateoses – hääletooni ja laadi juurde. See on „Alljumalate“ kõige tugevam, aga ka kõige pikantsem külg. Milline toon liigutaks vana kooli panetunud filmihullu, küllastunud fanaatikut, kes on näinud nii mõnegi, tänapäeval enesestmõistetava kinematograafilise laadi sündi nullist, arengut õieks ja siis paratamatut pudenemist? Kindlasti oleksin ärev, aga huvitatud, kui filmiseltskonnas hakkaks ringlema kuulujutt, et lugupeetud meister Veiko Õunpuu on sattunud amfetamiinipsühhoosi, vihastanud hingepõhjani „Teneti“1 eduloo peale, ning raevus „Sügisballi“ ja „Püha Tõnu Kiusamise“2 uuesti kokku monteerinud, aga tagantpoolt ettepoole. Mina tahaksin seda kindlasti näha, kuigi eelkõige ikka muretseksin lugupeetud režissööri tervise pärast. See on muidugi keskpärane nali ja ma vabandan Veiko ees. Kuigi see on arusaajale „Alljumalate“ laadi üsna aus kirjeldus ja seda ikka heas mõttes. Argisus segunemas ebareaalsega on väga viljakas loominguline aines ja seda ka selles linateoses. Atmosfäär on aga nii harjumuspäratu, krüptiline, et võib esimeste lugude puhul isegi pisut segadusse ajada, ent mida edasi see kummaline „kilekotiulme“ voolab, seda hüsteerilisemaks ja selgemaks läheb koomika laad. Viimane kolmandik, eriti kontoripidu lagunevas paneelmajas ja ühine „My Way“ laulmine, on vaimustav igale end peenendunuks pidavale filmisõbrale. Iseenesest on see mitmetist suhtumist võimaldav atmosfäär näide äärmisest argirealismist, mida teatava, kas siis pealesunnitud või vabalt valitud futuristliku meeleoluloome käigu allavahetusega julgelt eksponeeritakse; originaalne segu häbist, üksindusest, fatalismist ja oma piiratuse üle mediteerimisest. Ja viimaseks kolmandikuks on see pirukas piisavalt küpse, et nautida sügavalt südamest kerkivat lunastavat ja kergendavat naeru.

Kuid nali naljaks. Tasub meelde jätta, et „Alljumalate“ laad toetub ikkagi sügavalt traagilisele ja tõsisele pinnasele. Keskkond ja atmosfäär, kuhu need tegelased sattunud on, ei erine õigupoolest sugugi valusatest piltidest, mis praegu iga päev uudistesse ilmuvad ja on tegelikud. Nii on tegelik ja paratamatu ka filmireaalsus, kohustuslik antus, millest otsima hakata midagi muud, mida seal ei ole, on halb toon. Ma ei ole kunagi tahtnud kaasa rääkida nii tavalistes aruteludes mõne filmi üle, kus laidetakse nii-öelda olematust: räägitakse, mida kõike ühes või teises filmis „oleks võinud olla või mitte olla“. See on mulle tundunud alati nukravõitu, elujõudu rööviv kirglikkus ja pole pidanud paslikuks selliste vestluste juures kaua viibida.

Nii keerulised tundmused, kuhu „Alljumalad“ sukeldub, ning filmi rahvusvahelise meeskonna mitte heitumine jõulise imelikkuse ees on tähelepanuväärne saavutus.

Kindlasti ei soovita seda neile, kes esimest korda kinno lähevad.

1 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.

2 „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007; „Püha Tõnu kiusamine“, Veiko Õunpuu, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht