Ellujäämise kunst Tartuffi moodi

Tartuffi fookuses olid tänavu sõnapaar „Armastuse hambus“ ja kunst. Veel täpsemalt sobiks mitme linaloo iseloomustuseks tulevase Euroopa kultuuripealinna lipukiri „Ellujäämise kunstid“.

SIIM ANGERPIKK

Suveöisel Tartu raekoja platsil sadade ja tuhandete inimestega kinoekraani ees istumist ootavad Tartufi sõbrad igal aastal. Eriolukorrajärgsete piirangute tõttu on aga suurüritused, sealhulgas Tartuff, pandud skisoidsesse olukorda. Ühelt poolt tahetakse endiselt jõuda võimalikult paljude inimesteni, teiselt poolt ollakse sunnitud järgima ettekirjutusi ettevaatusabinõude osas. Baltimaade suurima vabaõhukino publiku maksimumiks oli sel aastal 500 kohta, mis on eelmiste aastate tuhandeteni küündivate vaatajate kõrval muidugi pisku. 2 + 2 reeglit järgides paigutatud toolid jätsid siiski mulje, et plats on rahvast täis nagu alati. Ja ikkagi kogunes omajagu publikut ka platsile seatud istekohtade kõrvale ning nädala kulgedes tekkisid ekraani ette pikutamispesad, kus vaatajad end mõnusalt tundsid. Athena kinosaalis, traditsioonilises dokfilmide linastuspaigas, oli nõudeks poole saali tühjaksjätmine ning maski kandmine. Selle aasta lisandus oli ka festivalidele peaaegu kohustuslikuks saanud veebiplatvorm, kus filmikunsti kodust lahkumata nautida. Niisiis pakuti välja päris eripalgelisi vaatajakogemusi, sest üheskoos öisel linnaplatsil filmide vaatamine pole sama mis kodus diivanil privaatselt ekraani ees, rääkimata filmielamusest ajaloolises kinosaalis, kus tuli kanda maski, mis tekitas lämbumistunnet ning jättis suhu halvaa maitse.

Eeltutvustustes anti teada, et festivali fookuses on sõnapaar „Armastuse hambus“ ja kunst. Need teljed kandsid tõesti suurt osa festivali programmist, veel täpsemalt sobiks mitme linaloo iseloomustuseks tulevase Euroopa kultuuripealinna lipukiri „Ellujäämise kunstid“. Alljärgnevalt mõned eredamad muljed filmidest, mis jäid meelde erksa või ehmatavana, sundides ennast või ümbritsevat teise pilguga vaatama.

Rumeenia ajakirjaniku Radu Ciorniciuci dokumentalistidebüüt „Acasă, mu kodu“¹ näitab, kuidas moderniseerumise käigus põrkuvad loodus ja kultuur, isikuvabadused ja ühiskonna normid. Üheksalapseline roma perekond peab oma poolmetsiku eluviisiga hüvasti jätma, kui nende elupaigast, Bukarestis laiuvast hiiglaslikust märgalast, tehakse looduspark. Hollywoodi käsitluses saaks tsivilisatsioonist teadlikult lahkunud pereisast Gica Enachest muidugi Kapten Fantastiline, ent Rumeenia mustlaspere tegelikkus on teistsugune. Vabaduses kasvanud laste elutingimused on pehmelt öeldes puudulikud ja vanemate otsus neile mitte haridust anda ehmatab. Kas sunniviisiline linna kolimine teeb nad ikka õnnelikumaks? Delikaatse tervikuna kokku pandud vaatlevas dokfilmis, mille materjali koguti neli aastat, ei eelistata ühtegi asjaosalist. Vaatajana tabasin end mõtlemast, milline on üldse õige eluviis. Mis on tsiviliseeritus, mis on haridus? Kas sunniviisiline tsiviliseerimine erineb vägivaldsest misjonist? Seda laadi küsimuste taga peituvate vastuolude varjamatu esitamine on „Acasă, mu kodu“ tugevus. Individuaalse kultuurikonflikti kaudu kujuneb laiem moderniseerumise hoovus. Midagi samalaadset nägi hoopis teistsuguse loo kaudu ka möödunud aastal laineid löönud ja ka PÖFFi kavas olnud Makedoonia dokfilmis „Meemaa“.²

Tartufi programmist võis aga leida nähtule mõnevõrra ootamatu kõrvutuse. Äsja kinolevisse jõudnud Austraalia perefilmis „Tormipoiss“³ näeme samuti isa, kes püüab ühiskonnast eemale tõmbununa üksikult rannal elades oma pojaga kahekesi hakkama saada. Seda seni, kuni too otsustab üles kasvatada pelikani pojad, kelle ema jahimehed on maha lasknud. Lastefilmile kohaselt on siin kõik väga selge: pahad on pahad ja head on head, loodust tuleb kaitsta ja teistega läbi käia. Korralikult teostatud perefilmi mulje rikkus kahjuks kaheldava kvaliteediga eestikeelne dublaaž, mis kahandas isegi suurepärase näitleja Geoffrey Rushi mängu mõjusust. Rushi näitlejaannet sai täies jõus nautida aga Stanley Tucci „Viimases portrees“.⁴ Maailmakuulsa skulptori Alberto Giacometti ja kunstiarmastajast kirjaniku James Lordi eriskummalist kunstniku ja modelli suhet portreteeriv film on nii puhtalt välja peetud karakteriuuring kui ka köitev loomeprotsessi kirjeldus. Plaanitud paaripäevasest portree­sessioonist saab 18 päeva kestnud kohtumiste jada, millele ei näigi lõppu tulevat. Rushi mängitud eakas Giacometti väljendab end pahurate mõminate ja misogüüniliste kommentaaridega, olles ühel hetkel ebameeldivalt isekas ja siis vaimustavalt helde. Otsides lõuendil täiuslikkust, alustab ta ikka ja jälle nullist just siis, kui portree näib hakkavat ilmet võtma. Armie Hammer vastasmängija James Lordina on džentelmen lõpuni: kunstiarmastaja, kelle huvi loomeprotsessi vastu laseb ära kannatada kõik kapriisid ja sellest isegi naudingut tunda. Hinnatud näitlejast režissöör Stanley Tucci kandis mõtet Lordi raamatu ekraniseerimisest endaga aastaid, enne kui söandas selle 2017. aastal teoks teha. Tulemus oli ootamist väärt: film ei dramatiseeri elu ega müstifitseeri loomeprotsessi, kuid haarab kaasa. Giacometti stuudio on taasloodud elulähedase täpsusega ning rõõmustab oma savikarva detailiküllusega silma.

Ka „Maudie“⁵ on väikese tegelaskonnaga väikeses paigas toimuv lugu, tegelased on aga hoopis teistsugused. Kodust lahkunud artriidihaige Maud, kes leiab peavarju asotsiaalse ja rohmaka kalakaupmehe Everett Lewise tillukeses majas, veedab seal vaesuse piiril oma ülejäänud elu. Kohe alguses tehakse selgeks, et õrnusel pole ses majas kohta ja koeradki on tähtsamad. Ometi saab Maudist Everetti abikaasa ja maja kaunistamiseks joonistatud piltidest jõutakse postkaartide ja siis maalideni, mida kohapeal väheste dollarite eest müüakse. Pildi tellib isegi asepresident Nixon. Valulise kogemuse kaudu jõutakse tasapisi ka vastastikuse mõistmiseni. Kanada naivistliku kunstniku Maud Lewise eluloole toetuvas filmis on kunstil elu ülendav roll, kuid ennekõike on tegu ikkagi suhtedraamaga. Filmi trumbiks on Sally Hawkinsi ja Ethan Hawke’i suurepärane näitlejatöö, kuid linaloo sentimentaalne toon mõjub kui kohustuslik dramaturgiline komponent. Samas on see arusaadav publiku ootustele vastutulek ja on mõistetav, miks oli just „Maudie“ Tartufi lõpufilmiks.

Norra värskes dokfilmis „Autoportree“⁶ saab kogeda kunsti eluhoidvat mõju seevastu hoopis vahedamal, valusamal moel. Filmis on portreteeritud üle 20 aasta anoreksia küüsis piinelnud Lene Marie Fossenit, kellel aitas ellu jääda fotograafia. Ta jäädvustas oma hääbumise piltidel, mis on tänaseks liigutanud inimesi mitmel pool maailmas. Kunsti võime rahustada ja lohutust pakkuda on filmis vahetult nähtav. Söömise vältimine anorektiku aega ei peata, ent fotograafia suudab seda teha. Norra parima filmi preemiale kandideeriv film kummitab valusilusate kaadritega veel päevi pärast selle nägemist.

Tartuff ei oleks täielik, kui puuduks hea tuju film, mida rahvasummas istudes kogeda. Publiku emotsioonid võimenduvad teatavasti proportsionaalselt inimeste hulgaga. Hispaania režissöör Javier Fesser on filmis „Tšempionid“⁷ kokku pannud spordi ja vaimupuuetega inimesed ning tulemuseks on hirmnaljakas südamlik rahvafilm, mille mõju publikule oli selgesti tajutav. 2018. aastal Hispaania parima filmi (Goya preemia) võitnud „Tšempionid“ on ühtaegu ettearvatav ja ennustamatu. Lugu ambitsioonika korvpallitreeneri ümberkasvamisest puuetega inimestega töötades ei kõla kõige originaalsemalt. Ettearvatava süžee keeravad aga pea peale filmis osalevad puuetega näitlejad, kellele see on esimene sellelaadiline ülesastumine. Tulemuseks on elulähedus, mis päris näitlejatega võimalik ei oleks. „Tšempionide“ tegelaste galerii on võrratult mitmekesine ja paneb küsima, kes meist tegelikult normaalne on.

Kuhu jäi siis aga ellujäämise kunst? Seda nägi festivali avafilmis „Nähtamatu elu“,⁸ mis tõi lopsaka emotsionaalsusega laia publikuni möödunud sajandi keskpaiga Brasiilia naiste varjatud elu probleemistiku. Soome naisrežissööride #metoo-teemalist „Harjumuse jõudu“⁹ vaadates võis aru saada, et probleemid ei ole aegunud. Filmi võib vaadata nii pinevuse piiril toimiva meelelahutuse kui ka õppematerjalina sooteemaliste eelarvamuste kohta ühiskonnas. Kuidas aga jääda ellu täiskasvanuks saamise piiril, kui oled sündinud vale sugupoole kehasse? Iisraeli režissööride Tal Graniti ja Sharon Maymoni „Täiuslik“¹⁰ käsitleb transsoolisuse, ühismeedia kehakultuse ja illegaalse elundidoonorluse teemat lõppkokkuvõttes peaaegu kohustusliku didaktilisusega. Noortefilmile nõuetekohasust ette heita oleks liiast, toredate rollisooritustega film jookseb lobedalt lõpuni. Lõuna-Korea režissööri Bora Kimi „Hüvasti“¹¹ tõi vaatajani teismelise eksistentsiaalse kriisi teistsugusel moel. Perekonna, kooli, sõprade ja esimese armastuse lõikumispunktides ei näi vahel miski tuge pakkuvat, kuid mõistmine ja abi võib saabuda sealt, kust seda oodata ei oskaks. Aeglaselt kulgev ja psühholoogiliselt täpne lugu, mis on viidud 1994. aasta Lõuna-Koreasse, sisaldab ilmselt palju viiteid neile, kes tunnevad ajalugu ja olustikku.

Noor vene näitleja Aleksandr Gortšilin on oma režiidebüüti „Hape“¹² kirjeldanud vaikiva manifestina ja film olevat valminud murest praeguse põlvkonna saatuse pärast. Huvitaval kombel juhtusid seansil minu selja taga istuma venekeelsed noored, kes olid tulnud filmi teadlikult vaatama. Kogemata pealt kuuldud kommentaaride lühikokkuvõte: mitte muhvigi ei saa aru. Päris otseselt olid ellujäämise küsimused ekraanil Iraani filmis „Yalda, andestuse öö“,¹³ kus näidatakse Iraani ühiskonda sellisena, millest mul aimugi ei olnud. Ühe telesaate ajal toimuv filmi tegevus kannab endas nii melo- kui ka kohtudraamade pinget, kuna saate käigus otsustatakse kogemata inimese tapnud tütarlapse ellujäämise küsimus. Lugu tugineb telesõule, mille tootmine otsustati pärast filmi ekraaniletulekut lõpetada. „Marcel Duchamp ja võimalikkuse kunst“¹⁴ teeb selgeks, et XX sajandi tähtsaim kunstnik oli Duchamp ja „Tagaotsitav – Banksy!“,¹⁵ et XXI sajandi tähtsaim kunstnik on Banksy. Mõlemad filmid on sisukad ja infoküllased ning ei ole ilmselt vahet, kas vaatajakogemus saada kino-, tele- või arvutiekraanilt.

Mida aga öelda kokkuvõtteks? Kiire kolmepunktivise: 1) halb dublaaž võib kahandada ka kõige toredama filmi tõsiseltvõetavust, 2) maskiga kinos istuda on väga ebameeldiv, 3) elu lööb kunsti üle nii siin- kui ka sealpool ekraani, aga pärast filmi koos vaatamist on see rikkam ja ilusam. Kas või korraks.

1 „Acasă – My Home“, Radu Ciorniciuc, 2020.

2 „Honeyland“, Tamara Kotevska, Ljubomir Stefanov, 2019.

3 „Storm Boy“, Shawn Seet, 2019.

4 „Final Portrait“, Stanley Tucci, 2017.

5 „Maudie“, Aisling Walsh, 2016.

6 „Selvportrett“, Katja Høgset, Margreth Olin, Espen Wallin, 2020.

7 „Campeones“, Javier Fesser, 2018.

8 „A Vida Invisível“, Karim Aïnouz, 2019.

9 „Tottumiskysymys“, Reetta Aalto, Alli Haapasalo, Anna Paavilainen, Kirsikka Saari, Miia Tervo, Elli Toivoniemi , Jenni Toivoniemi, 2019.

10 „HaNeshef“, Tal Granit, Sharon Maymon, 2018.

11 „Beol-sae“, Bora Kim, 2018.

12 „Кислота“, Aleksandr Gortšilin, 2018.

13 „Yalda“, Massoud Bakhshi, 2019.

14 „Marcel Duchamp: Art of the Possible“, Matthew Taylor, 2020.

15 „Banksy Most Wanted“, Seamus Haley, Laurent Richard, Aurélia Rouvier, 2020.