Akadeemilised filmimängud

Indrek Ibrus: „Doktoriõppekava lähtub soovist luua eesti filmile ja laiemalt audiovisuaalkultuurile juurde seda mitmekülgselt uuriv ja mõtestav kõrgtase.“

TEET TEINEMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eelmisel nädalal ilmus Sirbis pikk usutlus Elen Lotmaniga, kes kaitses filmiteaduse doktoritöö.* Sellega seoses tegin lähemalt juttu Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) doktoriprogrammi juhi professor Indrek Ibrusega, et uurida lähemalt doktoriõppe võimaluste ja perspektiivi kohta.

Alustame doktoriprogrammist. Kui kaua on BFMis doktoriõppesse üliõpilasi vastu võetud ja millest tulenes vajadus filmikoolis teadlasi koolitada?

Meie doktoriõppekava saab tuleval suvel nelja-aastaseks ja sellega seonduvalt on meil nüüd ka esimesed lõpetajad. Mõte avada doktoriõppekava lähtus umbes kuus aastat tagasi soovist luua n-ö terviksüsteeme, tuua eesti filmile ja laiemalt audiovisuaalkultuurile juurde seda mitmekülgselt uuriv ja mõtestav kõrgtase. Nii et siinse filmi, televisiooni jms toimimine meie kultuuris saaks süsteemselt läbi kirjutatud ja oleks nõnda igas mõttes rohkem olemas – et see saaks päriselt eesti rahvuskultuuri osaks. Praegu – nii saab väita mitmesuguste poliitikadokumentide põhjal– seda nii ei nähta.

Teine terviklikum süsteem, mida püüame oma doktoriõppekavaga ehitada, on BFM kui uusi teadmisi loov akadeemiline süsteem. Kõik, mida me BFMis õpetame, peab olema tõenduspõhine: ise asjakohaste meetoditega läbi uuritud, praeguse üleilmse teadusega dialoogis. Meie tulevikukolleegidel peab olema selge, kuidas metodoloogiliselt uute teadmisteni jõuda, kuidas kirjandusega töötada, kuidas teadussüsteemis osaleda. Kõrgtasemel teadustöö ning kõrgtasemel loov praktika peavad olema me institutsioonis produktiivses koostöös.

Doktorantuuri ehk noorteadlaste tootmist on meil ka vaja, et BFMis saaks teaduspool orgaanilisemalt kasvada. Tallinna ülikoolis on nüüd nn tenuuriprofessorite süsteem. Ametis on erinevaid uurimissuundi tõukavad professorid, kelle ümber koonduvad laiemad teadurite meeskonnad, kes teemat edasi viivad. Need meeskonnad saavad täiendust ennekõike doktorantuuri kaudu.

BFMis algas teaduspoole süsteemsem arendamine alles umbes seitse aastat tagasi ning kindlasti on meil veel kõvasti kasvuruumi, et optimaalse täisvõimsuseni jõuda. Kuid vaadates, kuidas praegu noorteadurid edenevad, kuidas meil teadusgrante lisandub ja meeskonnad tasapisi kasvavad, siis oleme üsna heas arengufaasis.

Teie doktoriõppes saab teha nii traditsioonilisemaid teadusuuringuid kui ka loovuuringuid. Möödunud suvel kirjutasid EKA, EMTA ja TLÜ alla ka loovuuringute raamleppele. Millega on tegemist ja kuidas suhestub see harjumuspärasema teaduskäsitlusega?

Väga lihtsalt öeldes on loovuuringud uurimise liik, kus uusi teadmisi luuakse kas loovpraktika käigus või selle tulemusena. Igal kunstiliigil on omad eripärad, mis puudutab loovuuringuid, ja audiovisuaalkunstidel samuti. Audiovisuaalloome on üldjuhul kollektiivne ja tihtipeale ka kõrgtehnoloogiline – tehnoloogiast nii sõltuv kui ka selle arengusse panustav. See toob kaasa selle, et BFMis on loovuuringute fookus kolmel võimalikul aspektil ning ideaalis nende kombinatsioonil. Esiteks loovprotsessil ja meetoditel, mille hulka võib kuuluda loomemeetodite arendamine, alates tööst näitlejaga kuni konkreetselt mõne loometehnoloogia, näiteks mängumootorite arendamiseni, et kasutada neid filmiloomes efektiivsemalt. Teiseks uudsete kultuurivormide loomel, näiteks eksperimendid uutmoodi montaažitehnikaga või interaktiivse filmivormi arendus. Ja kolmandaks tähendusloomel: tegeleme küsimustega, kuidas filmikeeles mõnd ühiskondlikku nähtust avada ja mis juhtub kultuuriga, kui need avatused sellesse lisanduvad.

Selliste doktoriprojektide lõpptulemuseks on filmid või tehnoloogiad, aga ka neid saatvad empiirilised, analüütilised või teoreetilised kõrvaluuringud või tehtu kontekstualiseeringud. Meie õppekava raames saab aga teha ka tavalisemaid empiirilisi või analüütilisi meedia- või audiovisuaalkultuuri-uuringuid. Loovuuringute suunal on meil umbkaudu pool tudengeist ja Elen Lotman on selle suuna esimene lõpetanu.

Millised teemad doktorante-noorteadlasi praegu paeluvad?

Indrek Ibrus: „Meil on seni tähelepanu alt kõrvale jäänud televisioonivaldkond. Sellele soovin edaspidi rohkem rõhku panna. Samuti võiks enam võimestada filmiteoreetilist uurimist, ka audiovisuaalkultuuri ajaloo uurimist.“

Arno Mikkor

Meie järgmine lõpetaja Madis Järvekülg on uurinud juba aastaid, kuidas muusikatööstus ühismeediat kasutab ja kuidas see mõjutab laiemalt nii seda tööstust kui ka muusikakultuuri. Neljanda aasta tudengite ehk peatsete lõpetajate seas uurib Berit Renser seda, kuidas kasutavad ühismeediat nõiad. Sten Kauber uurib kahesuunalist liikumist, kuidas filmitegijad arvestavad ühelt poolt oma auditooriumi ja filmivaatamise protsessiga, ning teiselt poolt, kuidas kujutavad vaatajad ette filme ja nende tegijaid. Seejuures on oluline laiem küsimus, kuidas mõjutavad vastastikused ettekujutused ja üksteisele reageerimine filmikultuuri. Mart Sander eksperimenteerib filmivormiga, kus lugu juhib muusika ning muusikalised helid on peategelasteks. Ermo Säks uurib aga seda, kuidas virtuaalreaalsusfilmides tähelepanu juhtida ja klassikalisi loojutustusvõtteid kasutada.

Meil uuritakse veel interaktiivsete filmide tegemist (Michael Keerdo-Dawson), nn vaatepunkti (point of view) režiitehnikate arendamist (Tanel Toom), kaameraliikumise kognitiivset tajumist (Mehmet Burak) ja mängumootorite kasutamist filmiloomes (Robert McNamara), samuti filmitööstuste arengut andmeanalüüsi vahenditega (Madis Tüür), ka suurandmete kasutust meediaettevõtetes (Hanna Jemmer). Veel pakub huvi tehisintellekti kasutamine kunstiloomes (Mar Canet) ning andmekasutus kunstiõpetuse rakendustes (Antonina Korepanova). Ja möödunud aastal parimaks filmiks tunnistatud dokfilmi „Üht kaotust igavesti kandsin“ (2020) autor Carlos Lesmes uurib meil nüüd, kuidas avada rahvustunnetust nn mockumentary ehk libadoki žanris.

Võib vahest kokku võtta, et teemade ring on meil üsna kirju.

Kuhu on plaanis doktoriõppe kujundamisega edasi liikuda? Millised valdkonnad audiovisuaalse meedia vallas veel hädasti tähelepanu vajavad?

Meil on seni tähelepanu alt kõrvale jäänud televisioonivaldkond. Sellele soovin edaspidi rohkem rõhku panna. Samuti võiks enam võimestada filmiteoreetilist uurimist, ka audiovisuaalkultuuri ajaloo uurimist. Selle kõrval jätkame kindlasti ka audiovisuaalkultuuri nn andmestumise nähtuste uurimiseks võimaluste loomisega. Ja fookuses on ka nn metakino arengu uurimine, see, kuidas filmikultuur hakkab muunduma nn ruumilise interneti ehk nn metaversumi arengu kontekstis. Kõige uudse kõrval loome kindlasti võimalusi ka tavapäraste loovuuringute teemade lahkamiseks, et uurida näiteks režissööride tööd näitlejatega.

* Teet Teinemaa, Loovuuringute doktorantuuri ja audiovisuaalkunsti võimalused ja vastutus. – Sirp 22. IV 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht