Võime olla õnnelikud, et Jumal lõi Lotmani ja Tartu

Katre V? ja Mari Niitra

Folklorist Vilmos Voigt: „Eesti muinasjuttudes on vähe pärisnimesid. See tuleneb tõigast, et eestlastele anti perekonnanimed suhteliselt hilja”.

 

Vilmos Voigt on üks väljapaistvamaid ungari folkloriste ja semiootikuid, kelle peamiste uurimisvaldkondade hulka kuuluvad rahvajutud, folkloori esteetika ning etnosemiootika. Õpetanud ungari folkloori ka Tartu ülikoolis, on Vilmos Voigtil tänaseni tihedad sidemed sealsete folkloristidega, sealhulgas Ülo Valguga. Voigt külastas Tartut taas möödunud aasta detsembri keskel, oli üks peaesinejaid rahvusvahelisel konverentsil „Naming in Text, Naming in Culture”. 

Mis tõi teid folkloristika juurest semiootikasse?

Noore filoloogi ja folkloristina sattusin 1961. aastal poolillegaalselt suhtlema Thomas Sebeokiga. Toona tegeles Sebeok, kellest hiljem sai üks XX sajandi mõjukamaid biosemiootikuid, keeleteooriaga. Raudse eesriide taga oli juba alanud poststrukturalism, Ida-Euroopa semiootika oli pigem strukturalistlik. Oma teadusliku tegevuse algusest peale olen pidanud oluliseks suhtlemist eri maade ja koolkondade esindajatega. Kuuekümnendatel tekkisid mul ka esimesed kokkupuuted Leningradi ja Moskva teadlastega, olin isiklikes suhetes Meletinski, Bogatõrjovi, Ivanovi, Uspenskiga. Toporov töötas ju omaette kodus ja oli nõus kohtuma ainult inimestega, kes talle sanskriti keele kohta midagi uut kõnelesid. 1964. aastal Soomet külastades kohtusin esmakordselt Vladimir Proppiga. Oma õppejõukarjääri alustasin 1960. aastatel Helsingis, pidades märgiõpetuse, mitte semiootika loenguid, kuna soomlastel on kombeks kõik oma keelde tõlkida.

 

Milline oli semiootika olukord raudse eesriide taga Ungaris?

Ungaris oli 1960. aastatel teadlastele huvitav ja viljakas periood, toimusid mitmesugused rahvusvahelised konverentsid. Olukord oli vabam kui nii mõneski teises sovetlikus riigis, kuigi strukturalistliku meetodi kasutamine lingvistikas ja semiootikas keelati; endiselt oli see lubatud folkloristidele. Keelatud autoriteks olid näiteks Husserl, Ingarden, Mukařovský.

Ungaris toimis mitteametlik semiootika komitee. Rahvusvahelise Semiootika Assotsiatsiooni esimene maailmakongress peeti Milanos, selle eelkongress aga Budapestis. Milano kongressi üks peakorraldajaid Umberto Eco nägi kõvasti vaeva, et kohale saaksid sõita ka teadlased raudse eesriide tagant. Ta helistas nii saatkondadesse kui ametkondadesse, kuid Juri Lotmanil kongressile sõita ei lubatud.

Ka tänapäeval on assotsiatsioonil tähtis positsioon teadusharu tutvustamisel, edendamisel ja esiletõstmisel, rahvusvaheline semiootika on elav Hiinast Patagooniani, loodud on mitmeid ühisõppeprogramme ülikoolides.

 

Millised on semiootikas olulised faktid või peasündmused?

Väga oluline on semiootika arengu seisukohalt ajakirja Semiotica ilmumahakkamine ning sealsete toimetajate rangus. Semiootika maailmas tagasid tuntuse ka Poola strukturaalse poeetika konverentsid ja esimesed maailmakongressid Milanos. Autoritest väärivad esiletoomist Eco tekstid ning Algirdas J. Greimase käsitlused, kõrgelt hindan ka Charles Morrise töid. Kuigi ma temaga enamasti ei nõustu, oli ta kindlasti suur õpetlane.

Kõige olulisemateks teineteisest sõltuvateks semiootilisteks faktideks pean aga Tartu-Moskva koolkonda ja Juri Lotmani isikut. Võime olla õnnelikud, et Jumal lõi Lotmani ja Tartu.

 

Millised on teie isiklikud kokkupuuted ja mälestused Lotmanist?

1964. aastal esmakordselt Soomet külastades otsustasin ka Tallinnas ära käia. See sai teoks peaaegu illegaalselt ning täiesti illegaalselt külastasin väliskülalistele suletud Tartut. Kui võimud oleksid sellest teada saanud, oleksid sel käigul olnud tõsised tagajärjed, eriti vastuvõtjatele. Kahjuks sattus minu esimene Eestis käik jaanuarikuusse ja nii ei kuulnudki ma midagi Kääriku suvekoolidest, kuid Ungarisse naastes küsiti mult nende kohta palju. Kõik teadsid Lotmanit, kelle kuulsus hakkas kiiresti kasvama seoses esimeste kogumikkude „Труды по знаковым системам” ilmumisega. Ungari ja Eesti teaduste akadeemia vahel käis tihe tekstide vahetus.

Kohtusin Tartus Paul Aristega ning käisin ka Juri Lotmanil kodus külas. Mäletan, tal oli Hannibali-nimeline koer. Ungarlane oli siin ju tõeline haruldus, nii et mind võeti huviga vastu. Tartus õppisid ka mõned ungarlased Karpaatidest, kes sooritasid eksameid ungari keeles Paul Aristel tuli neid tõlkida – ta muidugi valetas nende kasuks. Näiteks vastasid ungarlased küsimusele, kes oli Peeter I, et pole õrna aimugi, Paul Ariste aga tõlkis õige vastuse.

 

Milline on semiootika koht tänapäeva teadusmaailmas?

Kahe tänapäeva teadusilmas üliolulise mõiste, interdistsiplinaarsuse ja rahvusvahelisuse kombineerimine pole semiootika puhul mitte pelgalt silt, vaid reaalselt toimiv põhimõte. Semiootikakogumike ja käsiraamatute koostamise puhul on oluline, et need kannaksid teatud maailmavaadet (mental school), vastasel korral jäävad need teosteks, mis ei ütle „mitte midagi millegi kohta”. Ma ei pea võimalikuks üldiste universaalsete suundade eksisteerimist, olulised on erinevad, muutuvad lähenemised, mistõttu hindan kõrgelt Winfried Nöthi käsiraamatut „Handbuck der Semiotik” (1985). Semiootikas ei saagi olla ühte või ühtlast teooriat, vastasel juhul leiaks semiootika ennast surnuaialt. Oluline on süveneda paljudesse tekstidesse ning teha nendest oma järeldused, jõuda oma teooriani. Parimaks katusterminiks pean sotsiosemiootikat, mitte kultuurisemiootikat, kuna ühiskond on võti semiootikasse ning semiootika on üks võti ühiskondlike protsesside mõistmiseks. Teatavasti ei ole märgid steriilsed, vaid tekivad ja omandavad tähenduse ainult ühiskondlikus suhtlemises. Seetõttu on semiootika parimaks metodoloogiaks „meie” ja „nemad” küsimuste lahendamisel, arutlemisel, kes on eestlased ja kes ungarlased, mis meid tegelikult eristab, mis on rahvuse olemus.

Semiootikal võiks olla perspektiivi ka moodsate tehnoloogiate mõtestamisel.

 

Kõige rohkem olete tuntust kogunud muinasjuttude uurimise valdkonnas. Ka Teie konverentsiettekanne käsitles pärisnimesid muinasjuttudes. See teema on semiootikas võrdlemisi vähe teoreetilist käsitlemist leidnud. Millest on tekkinud huvi nimeprobleemide vastu ja mida võib folkloori tõlgendamisele juurde anda nimede uurimine ja nende omavaheliste seoste mõtestamine?

Muinasjutud on külakeskkonnas kujunenud tekstid, kus nime andmine on igapäevane tegevus. Eesti muinasjuttudes näiteks on väga vähe pärisnimesid, seetõttu võib eestlasele jääda ekslik mulje, et see ongi üldine tendents. Tegelikult tuleneb see ajaloolisest tõigast, et eestlastele anti perekonnanimed suhteliselt hilja, alles XIX sajandil. Külaühiskonnas oli alati nimi ka hobusel ja lehmal, ei saa öelda lihtsalt „loom” või lihtsalt „kass” või „koer”, kuid rahvajuttudes esinevad pärisnimed ainult erandkorras. Näiteks „Saabastega Kassi” ei saa pidada igapäevaseks nimeks.

Muinasjuttude uurimine eeldab väga suurte tekstimassiivide läbitöötamist ja võrdlemist. Nii peaks eesti muinasjuttude tõlgendamiseks tutvuma kindlasti soome-ugri ja läti tekstidega. Tänu folkloori tundmisele saan allikmaterjalidena kasutada vanemaid tekste, ei pea tuginema Grimmide pseudomuinasjuttudele. Nimede kaudu on hea saada viiteid tekstide algversioonidele, isegi kui näiteks lõppe on muudetud või kohandatud ajastu normile või situatsioonile sobivamaks. Nimesid võib muinasjuttudes pidada usaldusväärseks allikaks. Neid tuleks võrrelda ka ballaadides, mõistatustes ja kõnekäändudes esinevatega. Kuna eri žanrite nimekasutus erineb, võimaldab see teha mitmesuguseid järeldusi. Ainuke tõepoolest üldisemas kasutuses nimi on Cinderella ehk eesti keeles Tuhkatriinu, mis on paljudes keeltes analoogne.

Muinasjutud tunneb ära mitme eritunnuse esinemise järgi: 1) viide toimunule kui reaalsele sündmusele, 2) tegevuse toimumise koht ei ole konkreetselt määratletud, 3) alguse- ja lõpuvormelite kasutamine ja mitmed korduvad motiivid. Viimased annavad teatava poeetilise vihje, et tegemist on muinasjutuga, romaan näiteks ei saa alata fraasiga „elasid kord seitsme maa ja mere taga” — sellised konstruktsioonid viitavad juba muinasjutu semantilisele maailmale, kus on küll oluline koht ka teataval kohamääratlusel (seitsme maa ja mere taga, kaugel maal jne) ning isikunimedel. Muinasjutu tegevus ei saa toimuda naabermaadel või lähedastes piirkondades. Oluline on ka hierarhia tundmine vastava rahva juures, näiteks pole Eestis ega Soomes kunagi olnud kuningaid erinevalt Ungarist, need ei sobi vastava maailmapildiga kokku. Samamoodi ei ütle ungarlastele oluliselt midagi väljend „meretagused kuningriigid”, sest Ungaris ei ole merd.

 

Kas on oluline teha vahet semiootiku ja folkloristi uurijaidentiteedil?

Ei, kindlasti mitte, seesugune enesemääratlemine pole tähtis. Siinsel konverentsil puudusid allikapiirangud ja seetõttu sain vabalt kõneleda folkloori uurimisest semiootika meetoditega.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht