Sotside imagoloogiline lõks II. Mõtestamata revolutsioon

Eesti sotsid peavad õppima Portugali parempoolsete kogemusest, kohanema ning esitama oma sisu vastuvõetavamate siltide alt.

KARL LEMBIT LAANE

Paar aastat tagasi kirjutasin sotside imagoloogilisest lõksust, kuvandilisest pärilusliinist Nõukogude Liiduga, mida Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) taastoodab ise või teevad seda kas tahtmatult või tahtlikult teised (vt Sirp 12. I 2018). Kuna selle aja jooksul on erakonna käekäik pigem halvenenud kui paranenud, tasub ehk uuesti arutleda selle olukorra lätete üle ja mõelda, mida erakond teha saaks.

Hannah Arendt kirjutas kord, et iga revolutsioon, mis väärib revolutsiooni nime, kannab endas kahetist eesmärki: vabastada rahvas türanniast ning rajada riik, mis põhineb vabadusel – vabariik.1 Unustatud on see tõik vaid seepärast, et terve XX sajandi vältel kasutati mõlemal pool raudset eesriiet terminit „revolutsioon“ kattevarjuna suurjõudude mahitatud riigipööretele eesmärgiga võita endale liitlasi, kusjuures enamasti asendati sihtriigis üks diktatuur teisega. Meie oleme õnneks sellisest küünilisest tõlgenduspärandist vabamad, sest kolm kümnendit tagasi saime ise rahvana osa revolutsioonist sellisena, nagu see olema peab, ning elame mingil määral siiamaani oma revolutsiooni vaimus ja elatume selle viljadest. Naljakal kombel, ehkki me kõik mäletame seda hästi (isegi minusugused, kes polnud tol ajal veel sündinudki), on üks seltskond, kes näib olevat unustanud selle olulisima õppetunni.

See seltskond ei ole EKRE. Ehkki selle poliitikutele võib ette heita kunagi rajatud institutsioonide auväärsuse õõnestamist ning poliitilise kultuuri labastamist, tabatakse väga hästi nõudeid, mille kunagine revolutsioon rahva teadvusse kinnistas. Võib isegi öelda, et see on ainus partei, kes kannab seda revolutsioonilist vaimu siiamaani. Eelmise kümnendi alguses kogunes rahvas taas kord tänavatele ning nõudis vabariigi institutsioonide ülevaatamist, pannes aluse jääkeldri protsessile ja rahvakogule. Ei nõustutud enam pelgalt demokraatia esindusversiooniga ja nõuti poliitilist vabadust demokraatia algupärases tähenduses ehk rahva osalemisena igapäevases riigivalitsemises.

Kuna tollased parlamendierakonnad otsustasid algatusega kaasamineku asemel selle õhust tühjaks lasta, jäi tollase vaimu edasikandmise õigus vaid kahele uuele parteile: EKRE-le ja Vabaerakonnale. Viimane rakendas oma ideaale ka erakonnajuhtimises, sai aga valusa õppetunni: kuna esindusdemokraatia on institutsionaliseeritud võitlus erakondadeks koondunud oligarhiate vahel2, siis mida demokraatlikum on erakond, seda nõrgem tema konkurentsivõime, seda nõrgem tema jõud ja lühem tema eluiga.3 EKRE sellist viga ei teinud ja sai pärast Vabaerakonna kokkukukkumist kuulutada end tollaste rahvaliikumiste ideaalide ainsaks pärijaks. Kuigi EKRE juhtpoliitikute jaoks on see vaid küüniline kattevari partei toetuse kasvatamiseks ja ühel päeval ehk ka ainuvõimu kinnistamiseks, ei tähenda, et poleks mängureeglitest aru saadud.

Revolutsiooni reeglid

Ei, üllataval kombel on revolutsiooni reeglitest kõige teadmatum meie revolutsiooniline partei par excellence, erakond, mille suurim saavutus pole Eesti Vabariigi taastamine, vaid selle loomine üle saja aastat tagasi – SDE. Olid need ju peamiselt just sotsiaaldemokraadid ja teised vasakpoolsed, kes panid Asutava Koguga vabariigile aluse. Milline õppetund on siis ikkagi unustatud? See, et iga revolutsioon tähendab murrangut inimeste maailmanägemises ning iga nähtust maailmas hakatakse vaatlema revolutsiooni prisma kaudu. Ehk lühidalt: mis tahes ka pole olnud varem, tuleb pärast revolutsiooni omaks võtta revolutsiooni värvid.

Rahvuslikud sümbolid tuleb tagasi võita ning laiendada nende tähendusväli kaugemale kitsastest raamidest, neile tuleb anda sotsiaaldemokraatlik sisu. Pildil Tallinna sotsiaaldemokraatide meeleavaldus Isamaa kontori ees.

Tairo Lutter/Postimees/Scanpix

On väidetud, et revolutsioon sööb oma lapsed. Tegelikult vastab see tõele ainult nende revolutsioonide puhul, mis läbi kukuvad. Ameerika revolutsiooni lastest said siiani armastatud riigiisad, Prantsuse revolutsioon aga uputas nad tõesti verre.4 Paika peab aga see, et kõik revolutsioonid söövad ära need, kes esindavad eelmist režiimi. Pärast Ameerika ja Prantsuse revolutsiooni oleks mõne monarhistliku partei edukus olnud sama mõeldamatu kui kuulda mõnelt meie omalt pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist üleskutset taastada tsaarivõim.

Eriti ilmekas on Portugali kogemus. António de Oliveira Salazari Estado Novo rahvusparempoolne diktatuur oli olnud võimul juba üle neljakümne aasta, kui 1974. aastal puhkes revolutsioon, mis viis järgmiste aastate jooksul tänapäevase Portugali Vabariigini. Sündmus, mis algas mõnede kolonelide riigipöördekatsega, kasvas üle üldrahvalikuks liikumiseks, et kukutada türannia ning luua institutsionaalsed tingimused, kus see ei saaks enam eales naasta – revolutsioon nagu revolutsioon ikka. Eriline oli seejuures, et peaaegu kogu revolutsioon viidi ellu vasakpoolsete loosungite, sümbolite, poliitika ja ideaalide egiidi all. Vabadus omandas vasakpoolse värvingu ja tänase päevani ei julge ükski erakond kanda parempoolsusele või rahvuslusele viitavat nimetust – isegi Portugali konservatiivid kannavad nimetust Sotsiaaldemokraatlik Erakond.5

Meie kogemus on vastupidine. Akadeemilisel tasandil võib küll vaielda, kuivõrd oli Nõukogude Liit sisuliselt vasakpoolne, ent seda on siiski mõtestatud kui vasakpoolset diktatuuri ning laulvat revolutsiooni, mis vabastas meid selle võimu alt, kui rahvuslikku. Pole siis ka ime, et järgnevail aastakümneil on avalik arvamus alati tõlgendanud rahvuslikku kui midagi head ning vasakpoolset kui halba. Tundub, et peaaegu kõik erakonnad on sellest ka aru saanud ning kohandanud oma kuvandi vastavalt. Isegi Keskerakond, kunagine Rahvaliit ja ehk ka Vabaerakond, mis on kõik majandus­poliitika poolest pigem siiski vasakpoolsed, on eitanud seda kalduvust, ehitades oma kuvandi tsentrismile nagu Portugali parempoolsed.

Eesti poliitikamaastikul on selle reegli osas vaid kaks erandit: Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Eestimaa Ühendatud Vasakpartei (EÜVP). Need kaks parteid näivad endiselt elavat sajanditaguses idüllis, kus vabariigi loomiseni viis just vasakpoolne revolutsioon koos kõige selle juurde käivaga, ning rõhutavad avalikult oma vasakpoolsust, tunnistamata endale, et juba ammu on saanud punalipust ja -roosist anakronism, mis pigem peletab kui tõmbab.

Seetõttu ei tundu kokkusattumusena, et just SDE on vabariigi taastamise järgse aja jooksul olnud enamasti üks väikseimatest parlamendierakondadest ja EÜVP tõrjutud poliitika kidurale ääremaale.6

Pahatahtlik samastamine kommunistidega

Kes tunneb sotsiaaldemokraatia ajalugu, teab hästi, et sotsiaaldemokraatide samastamine kommunistidega, nagu kiputakse tegema, pole mitte ainult meelevaldne, vaid ka pahatahtlik. Sotsiaaldemokraatide ja kommunistide ühine ajalugu katkes hiljemalt 1917. aastal, kui viimased kukutasid Venemaal esimeste juhitud valitsuse ning määrasid nad kas surma või pagulusse. See fakt, nagu ka järgmistel kümnenditel järgnenud vastasseisud kahe poole vahel on küll hästi dokumenteeritud, ent ebaolulised. Tõsiasi on, et rahvas ei ole kunagi osanud neid kaht hästi eristada ning veelgi vähem teeb ta neil vahet siis, kui tema vabadus saavutati võitluses vasakpoolse „kurjuse impeeriumiga“. Seega, meeldib see meile või mitte, lehvitada punalippu Eestis on nagu kanda Salazari portreed Portugalis – kindlaim viis tagamaks oma poliitiline marginaalsus.

Mida siis teha? Kõige lihtsam oleks loobuda kogu sümboolikast, mis võiks vähegi viidata sotsialismile: roos ja punane värv üldiselt, #sotsid, isegi nimetus „sotsiaaldemokraadid“. Selle asemel võiks omaks võtta sinimustvalge trikoloori ning panna see näiteks Põhjamaa risti formaati, tehes niiviisi ühest küljest kummarduse eesti rahvuslusele või Eesti patriotismile kui ka põhjamaisele liberaalsusele ja heaoluühiskonnale.7 Kui sama liini pidi minna, siis miks ei võiks olla „Laul Põhjamaast“ erakonna hümn? Nimetuse võiks muuta vähemalt Demokraatideks või isegi Vabariiklasteks. Need on vaid mõned võimalused, mida kaaluda. Igal juhul peavad Eesti sotsid õppima Portugali parempoolsete kogemusest, kohanema tingimustega, milles toimivad, ning esitama oma sisu vastuvõetavamate siltide alt. Isegi Prantsuse kuningas kandis revolutsiooni trikolooriga kokardit, et troonile jääda. On siis rahvuslikud värvid sotsidele sellest vastuvõetamatumad?

Siin esitatud ettepanekud pole sugugi originaalsed ning paljud kõrvaltvaatajad on selliseid mõtteid juba ammu mõelnud ja need väljagi öelnud. Nii mõnigi võib aga ette heita, et selline käik ei tähendaks üksnes oma uhkest pärandist loobumist, vaid ka rahvuslike sümbolite poliitilist kaaperdamist. Seejuures ei saa mööda tõsiasjast, et rahvuslikud sümbolid on juba praegu kaaperdanud „rahvuskonservatiivsed“ jõud, nagu kuuluks just neile monopol nende sisu kujundamisel. Kuigi enamikus küsimustest olen ma temaga eri meelt, nõustun reformierakondlase Gaspar Šabadi väitega ühel meeleavaldusel. Nimelt tuleb need sümbolid tagasi võita ning laiendada nende tähendusväli tunduvalt kaugemale kitsastest raamidest, kuhu EKRE neid suruda püüab – neile tuleb anda sotsiaaldemokraatlik sisu. Ehk nii hakkaks SDE lõpuks kõnetama suuremat hulka valijaid, eriti neid, kelle hüvangule selle poliitika on tegelikult ju suunatud, nii-öelda teist Eestit.

1 Hannah Arendt, On Revolution. Faber & Faber Ltd, London 2016, lk 25–27.

2 Henn Käärik, Klassikaline ja nüüdisaegne sotsio­loogiline teooria. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, 188 lk.

3 Lähemalt vt Gideon Rahat & Reuven Y. Hazan, Candidate Selection Methods: An Analytical Framework. – Party politics 2001, nr 7(3): 297–322.

4 Arendt 2016, lk 37.

5 Richard Gunther, Southern Europe. Democratization, toim Christian Haerpfer, Patrick Bernhagen, Ronald Inglehart, Christian Welzel. Oxford University Press, Oxford 2009.

6 Erandi leiame sealtsamast eelmise kümnendi rahvaliikumisest, kui SDE toetus tõusis esimest korda Eesti iseseisvuse taastamise järgses ajaloos isegi 30% piirimaile, kuigi ei muudetud ei nime ega värve. Tollase jõulise tõusu taga olid sedavõrd erakorralised olud, et hetkeks lakkas SDE sümboolika rolli mängimast: kaks suurimat, Reformierakond ja Keskerakond, vaevlesid korruptsioonikahtluste küüsis, Rohelised ja samade probleemidega Rahvaliit olid äsja poliitiliselt areenilt välistatud ning Isamaa oli valitsuses, jättes endast Reformierakonna sülekoera mulje. Kui välja jätta see, et mõned sotsiaaldemokraadid (eesotsas Marju Lauristiniga) suutsid ennast erakordselt hästi siduda tekkinud rahvaliikumisega, oli SDE tõusu peapõhjus ikkagi alternatiivi puudumine. Kui SDE ohverdas aga oma valge rüütli oreooli koalitsiooni nimel Reformierakonnaga, kadus kohe ka toetus ning sümboolikast sai jälle ankur, mitte kark.

7 Samasuguse ideega, kuid Eesti riigiga seoses, tuli aastaid tagasi välja Peedu Tuisk. SDE puhul oleks see märksa rakendatavam. Vt Peedu Tuisk, Eesti bränd – kivi kaelas või tugev jalgealune? – Poliitika.guru 20. I 2017, vaadatud 25. XII 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht