Mis on peidus hariduse ajaloos?

Haridus on seotud võimuga ja kuskil ei tule see esile nii selgelt kui Baltikumis.

LIINA LUKAS

a4

20. kuni 22. septembrini peetakse Tartus rahvusvaheline konverents „Baltimaised haridusteed“ („Baltische Bildungsgeschichte(n)“), mis saab teoks Tartu ja Marburgi ülikooli koostöös, Saksa Liidupäeva toel. Distsipliinideülesel konverentsil osalevad filoloogid, ajaloolased, õigusajaloolased, kunstiajaloolased, muusikateadlased, pedagoogid ja teoloogid Eestist, Lätist, Leedust, Saksamaalt, Poolast, Venemaalt, Belgiast, Kanadast jm. Kokku peetakse üle 70 ettekande. Konverentsi saksa- ja ingliskeelse kodulehe leiab https://sisu.ut.ee/bildungsgeschichten/. Kutsusin vestlusringi mõned osalejad, et selgitada konverentsi eesmärke ja teemat.

Otsustamaks inimese üle, on tarvis huvi tunda tema haridustee vastu“. Valisin selle vestluse juhtlause Goethe romaanist „Wilhelm Meisteri õpiaastad“, mida peetakse ühe romaanitüübi, Bildungsroman’i musternäiteks. Esimesena võttis kujunemisromaani mõiste kasutusele Tartu ülikooli professor Karl Morgenstern 1803. aastal. Konverentsi idee autor, kirjandusteadlane Heinrich Bosse, konverentsi pealkirja sõnastus – Bildungsgeschichte(n) – on mitmetähenduslik. Selle saab tõlkida nii hariduslooks kui ka arengu- või kujunemislooks, see võib tähendada hariduse ja haridusasutuste ajalugu, aga ka individuaalset arengu- või kujunemislugu.

Heinrich Bosse: Pealkirjas kasutatud sõna tuleb võtta eelkõige hariduse ajaloona. Hariduslugu võib panna meid imestama tänapäeval nii enesestmõistetavate asjade üle nagu see, et õpime korraga lugemist ja kirjutamist, või et meid saadetakse kooli ühevanuselt, või et ei ole võimalik ülikoolis käia, kui ei ole lõpetanud gümnaasiumi. Imestamine mõjub vabastavalt, aitab suhtuda olevikku suurema fantaasiaga. Just tänapäeva teadmistepõhine ühiskond peaks tahtma teada, kuidas on see kujunenud selliseks, nagu on. Hariduslugu ei piirdu vaid kooliga. Igal ajal on õpitud ka väljaspool kooli, omal käel. Enesearendamine sai oluliseks valgustusajastul, selle üle arutleti ja seda edendati vastavates programmides. Need programmid on tegelikult praeguste haridusasutuste eelkäijad.

Baltimaade haridus- (või kujunemis-)lugudest rääkides ei saa mööda vaadata koloniaalmõõtmest: haridus vajab ühte haritavat ja teist, kes annab ette hariduse aine ja kuju. Baltikumis tuleb võimuküsimus iseäranis selgelt esile. Koloniaalse konnotatsiooniga on juba kas või atribuut „Balti“ konverentsi pealkirjas?

Marburgi ülikooli germanistikaprofessor Jürgen Joachimsthaler: 1990. aastate keskel leidsin Opoles suurel hulgal arhiivimaterjale, mis on kirjeldatud detailselt, kuni koolitundide ülesehituseni välja, kuidas tsensuur, kirjanduspoliitika ning kool ja haridus moodustasid Ülem-Sileesias liidu enamjaolt poolakeelse elanikkonna saksastamiseks – näide häbiväärsest koloniseerimisest. Hariduse ja kolonisatsiooni mõiste on mu uurimistöödes sestsaadik lahutamatud ja mängivad olulist rolli. Olen sellest vaatenurgast lähenenud üha uutele regioonidele, kus erinevustele vaatamata toimus ja toimub hariduse andmine paljuski samamoodi.

Baltikum nihkus minu huvivälja kui loogiline Saksa-Poola teema laiendus, kõigepealt suhetele Väike-Leedus ja siis Suur-Leedus. Königsbergi ülikooli leedu keele seminari ajalugu on hea näide, millist mõju avaldasid koloniaalsuhted ühelt poolt leedu kirjanduskeele väljakujunemisele (Donelaitis), teiselt poolt ulatus see mõju tagasi Saksamaale (rahvalaulukogumikud, rahvusmõiste, Herder jne). Edasi oli loogiline pöörata pilk kunagistesse Vene Keisririigi Läänemere provintsidesse, kus asjad toimisid sarnaselt, kuid pärisorjuslike suhete tõttu veelgi markantsemalt. Haridus on tihedalt seotud võimuga ja kuskil ei tule see esile nii selgelt kui Baltikumis.

Baltimaade ajaloo grand old man Gert von Pistohlkors, teie keskendute sedapuhku eestlaste ja lätlaste koolihariduse teemale baltisaksa vaatenurgast XVIII ja XIX sajandi vahetusel.

Gert von Pistohlkors: Oma ettekandes räägin sellest, et baltisaksa avalikkus reageeris 1860. aastatest peale eestlaste ja lätlaste hariduspüüdlustele, olid need siis koondunud seltsiliikumise või selliste väljaannete nagu Eesti Postimees ja Sakala, aga ka Baltijas Vēstnesis ja Riias ilmunud Balss ümber, kaunikesti abitult – õlakehitusega. Etteheiteid, nagu oleksid baltisakslased lätlasi ja eestlasi saksastada tahtnud, pidasid baltisaksa publitsistid absurdseks – need olid nende meelest „allapoole igasugust taset“. Vene ajalehtede rünnakuid baltisakslaste, aga ka Läänemere provintside eripositsiooni vastu peeti aga ohtlikuks. Siin peeti pikki kaitselahinguid, seda hoolimata 1865. aastast peale kohalikule ajakirjandusele tehtud tsensuuripiirangutest. Saksamaal ilmus n-ö omaette žanrina kaitsekirjandus Balti rahvaste ja soomlaste rõhumise vastu.

Olete tegelenud Baltimaade ajalooga terve oma elu. Veel enne raudse eesriide langemist kandsite hoolt Baltimaade ajaloolaste koostöö eest, juhtides ligi 30 aastat Balti ajalookomisjoni (BHK). Jaan Undusk on kunagi kirjutanud eesti/läti ja baltisaksa ajalookirjutuse paradigmade erinevusest, ent täheldanud nende ühildumistendentsi. Kuivõrd määrab ajalookirjutaja hariduslugu ajalookäsituse? Kas need paradigmad on nüüd ühinemas?  

Gert von Pistohlkors: Kui asusin 1979. aastal BHK esimehe ametisse, oli erinevus teaduslikus lähenemises ja terminoloogias veel mitmeti näha. Praeguseks on olukord täiesti muutunud. Mulle jäi väga silma, kuidas Tiit Rosenberg käsitles eelmise kümnendi algul 1860. aastate näljahäda Eestis. Ta rääkis rüütelkonna ja eesti vallakogukondade ühistest jõupingutustest halvima ärahoidmisel. Väite, et vaestehoolekande korralduse linnades olid kohalikud omavalitsusinstitutsioonid muljetavaldavalt toimima pannud, oleksid Eesti ja Läti teadlased varasematel aegadel võtnud vastu umbusuga. Nüüd aga refereeritakse seda väidet poolehoiuga. Ma ei saa öelda, et paradigmaatilisi erimeelsusi enam üldse ei oleks (väga suured on ka käärid allikatundmises: ühte allikat tunnevad ja teavad paremini sakslased, teist eestlased, lätlased või venelased), kuid on näha üksteisele lähenemist avatud, vaba teadusliku diskussiooni mõttes.

Iga ajaloolase puhul on ja jääb tema hariduslooline taust määravaks. Kõigi nende 55 aasta jooksul, mil Balti ajalugu on moodustanud mu teadustegevuse keskme (1961. aastal valmis mu riigieksamitöö teemal „Baltisakslaste russofoobia tekkimine Nikolai I ajastul“), on mul eeskujuna silme ees olnud mu akadeemiline õpetaja Reinhard Wittram (1902–1973), kelle vastu olen kogu aeg sõna võtnud ja kelle vaimust on mulle samal ajal palju tulu tõusnud. Ma ei jaganud tema soosivat hoiakut Liivimaa rüütelkonna konservatiivse tiiva suhtes ja pidasin rohkem Liivimaa rüütelkonna ja baltisaksa haritlaste reformimeelsetest ringkondadest. Mulle tundus rüütelkonna juhtiv roll eelmise sajandivahetuse ajal tervikuna ülehinnatud ning baltisakslaste 1860. aastatest peale kestnud „enesekaitsemäng“ pigem lootusetu kui perspektiivikana. Balti arhiivid Nõukogude Liidus olid minu jaoks 1980. aastate lõpuni ligipääsmatud, ent mul õnnestus Helsingi, Berliini, Bonni ja Marburgi arhiivides ja raamatukogudes leiduva põhjal leida mõndagi, mis juhtis mind eemale liigsakslaslikust hoiakust Balti ajaloo suhtes. Vahepeal on kasvanud peale nooremate ajaloolaste põlvkond (XIX sajandi uurijatest Brüggemann, Feest, Plath, Henning jt), kes on ületanud vanad tõkked, ka keelelised, ja peavad vähem vaeva nägema eelmise generatsiooni hoiakutest ülesaamisega, kui pidime meie, praegune 70- või 80aastaste põlvkond.

Tartu kui Baltimaade ainus ülikoolilinn ajaloolises mõttes tundub Baltimaade haridus- ja harimislugude käsitlemiseks igati sobivat. Konverentsi korraldajad on Tartu ja Marburgi saksa filoloogid ning koostööpartneriks Saksa-Balti germanistikavõrgustik. Kui interdistsiplinaarne on germanistika?

Tartu ülikooli germanistika osakonna juhataja Silke Pasewalck: Tartu on tõepoolest koht, kus ülikooli asutamisest saadik kehastub Balti hariduslugu paremini kui kuskil mujal. Tema kuulsus ulatus kaugele üle regiooni piiride. XIX sajandil räägiti Tartust kui Ida-Euroopa Heidelbergist. Ka praegune ülikool pole ainult rahvusülikool, vaid samaaegselt rahvusvaheliselt tunnustatud haridusasutus, siis mitte Ida-Euroopa Heidelberg, vaid pigem Ida-Euroopa Oxford. Tartu oli seega loogiline valik, kuid samamoodi oleks sobinud ka Riia või Vilnius. Baltimaade germanistid peaksid tegema rohkem koostööd, nii omavahel kui ka teiste erialadega. Schiller tähendab siin enamat kui lihtsalt üht saksa kirjanikku ning saksa kultuuripärandi roll on ambivalentne, sisaldades nii kultuurilist rikastamist kui ka koloniaalset rõhumist.

Praegu on meil käsil uurimisprojekt „Tartu kui interkultuuriline palimpsest“, mis on interdistsiplinaarse suunitlusega ja avatud mitmete alade doktoritöödele. Tartu germanistikal on samal suunal veel teisigi projekte, ilmumas on raamat „Eesti. Saksa. Vene. Eesti, üks maa ja palju keeli“ („Estnisch. Deutsch. Russisch. Estland, das eine Land und die vielen Sprachen“). Loodan, et Baltimaade germanistika lähenemine avaldab mõju ka saksakeelsete riikide germanistikale. Eelseisva konverentsiga tahame tuua kokku erineva erialase taustaga teadlased, et uurida objekti, milles tuleb näitlikult esile keeruline (koloniaal)ajalugu.

Kaspar Renner, te kirjutate praegu Berliini Humboldti ülikoolis doktoritööd „Johann Gottfried Herder ja Balti valgustusajastu“. Olete ka äsja Erasmuse tiheda konkursi edukalt läbinud Bordeaux’, Potsdami, Riia ja Tartu ülikooli koostööprojekti „Valgustusajastu meediatavad“ üks eestvedajaid. Mis on selle projekti eesmärk?

Kaspar Renner: Soovime uurida Prantsusmaal, Saksamaal ja Baltikumis õppe- ja uurimistöös valgustusajastul aset leidnud muutusi. Valgustusajastul suudeti ületada sotsiaalsed erinevused (ennekõike rahva ja haritud eliidi puhul) ainult seetõttu, et õpiti tundma ja ära kasutama mediaalseid erinevusi (eriti kirjakultuuri ja suulise kultuuri vahel), mille kaudu määratleti rahvuslik identiteet uut moodi. Seda tõestab ka XVIII sajandi lõpus Prantsusmaal, Saksamaal, Eestis ja Lätis aset leidnud rahvuslik ärkamine. Vaatleme, mis seob rahvusüleseid idee- ja meediaajaloolisi aspekte, keskendudes mõnedele nimedele (Reynal, Herder ja Merkel), mõistetele (näiteks vastutusvõime) ning meediumidele (ajakirjad, kalender ja rahvalaul).

Mida Herder Riia toomkoolis õpetas?

Kaspar Renner: Herder töötas toomkoolis 1764. kuni 1769. aastani abiõpetajana. See on lühike ajavahemik, mil leidsid aset suured muudatused. Uusaja alguses oli toomkool veel klassikaline õppeasutus: õpetati eelkõige ladina keelt, et valmistada õpilasi ette teoloogiaõpinguteks. Ka saksakeelseid grammatika ja poeetika tunde viidi läbi ladina keele tundide eeskujul. XXVIII sajandi keskpaigas leidis aga aset muutus: kaasaegsed võõrkeeled muutusid järjest tähtsamaks, mille tõttu Herder õpetas ka prantsuse keelt. Samal ajal kavandati ümber saksakeelne õpe: õpilased ei pidanud enam ainult ladinakeelseid luuletusi ümber kirjutama, vaid oma emakeeles loovalt tegutsema.

Nendesse haridusreformidesse andis suure panuse ka Herder nii oma koolikõnede kui ka täitsa praktiliste soovitustega õppeplaanide kohta. Just Riias, kus kaupmehed olid tähtsamad kui vaimulikud, olid klassikalis-idealistlike ainete kõrval olulised ka realistlik-modernsed alad, nagu looduslugu ja geograafia, mida Herder ise õpetas. Ta oli arvamusel, et just need ained arendavad õpilaste meelelis-konkreetseid arusaamu ning kontseptuaal-abstraktne mõtlemine olevat vaid sekundaarne. Nagu Herderi 1769. aasta „Reisipäevikust“ näha, saab sellest mõttest reaalkooli mudeli hüppelaud. Juba abiõpetajana Riias arendas Herder välja murrangulised haridusmudelid, mida ta sai paraku rakendada vaid väga algelisel tasemel.

Marju Luts-Sootak, millist rolli täitis Baltimaadel kohus haridusasutusena? Keda ja mis eesmärgiga seal hariti?

Marju Luts-Sootak: Me oleme harjunud rääkima eestlastest või üldse Rootsi kuningriigi ja hiljem Tsaari-Venemaa Läänemere kubermangudest kui äärmiselt haritud piirkonnast, võrreldes uusaja Ida-, Lääne- ja Lõuna-Euroopaga, rääkimata Venemaast. Ma ei nimetanud meelega Põhja-Euroopat, sest see oli nagu meie piirkondki mõjutatud luterlusest. Tänapäeva Eesti ja osalt ka Läti alad erinesid ikkagi ka Rootsi emamaast selle poolest, et siin õppisid lugemise ja kirjutamise selgeks isegi pärisorised talupojad. Mitte et rootslased oleksid oma pärisorjad jätnud hariduseta – neil lihtsalt polnudki pärisorjust, kõik talupojad olid vabad.

Kindlasti aitas see varane ja kogu ühiskonda hõlmav kirjaoskus kaasa ka sellele, et juba sadakond aastat pärast vabastamist pärisorja seisusest olid eestlased ja lätlased korraga võimelised omariikluseks. Siinne pärisorjus ei olnud ju mingi lühiajaline intermezzo, vaid tähendas kogu rahvale sajandeid kestnud äralõigatust igasugusest avaliku võimu teostamisest ja isegi külatasandi omavalitsusvõimalustest. Seejuures on selge, et kirjaoskusest üksi ei piisa ei omavalitsusliku autonoomia toimimiseks ega ammugi mitte poliitilise iseseisvuse arendamiseks riikluseni. Me võime XIX sajandi nn agraarreformidega kaasnenud talurahva omavalitsuslikke struktuure ja argiseks saanud osalemist nende toimimises päris õigustatult nimetada riikluse eelkooliks.

Selle aasta 3. märtsil (Vene impeeriumis tunnustatud Julianuse ehk nn vana kalendri järgi 19. veebruaril) täitus 150 aastat sellest, kui Vene reformi­tsaar Aleksander II kinnitas Läänemere kubermangude vallaseaduse. Tollane omavalitsus ei tähendanud üksnes vallavolikogu ja -valitsust; äärmiselt olulist rolli mängisid ka vallakohtud. Vallakohus oli esimene instants talupoegade omavaheliste vaidluste jaoks, ka väiksemate õiguserikkumiste menetlemiseks. Igatahes olid just talurahva asju arutanud kohtud need institutsioonid, mis kõrgemates instantsides integreeriti nii provintside kohalikku kui ka impeeriumi üldisesse kohtusüsteemi. Kohalikud provintsikohtud, olenemata nende kohast kohtuinstantside hierarhias, tegelesid palju enam õigusliku nõustamise, õige käitumise õpetamise ja poolte lepitamise kui ranges mõttes õigusemõistmisega.

Vallakohtud ja kindlasti ka kõrgemad talurahva kohtuvaidlusi lahendanud kohtud aitasid XIX sajandil ja XX sajandi alguses väga palju kaasa eestlaste ettevalmistamisel riigivõimeliseks, koguni läänelikus mõttes õigusriigivõimeliseks rahvaks. Talupoegade omavaheliste kaebuste kõrval oli hulgaliselt ka selliseid protsesse, kus teine pool oli mõnest teisest, enamasti ju kõrgemast seisusest. Ka neil tuli nüüd õppida, et isegi matse tuleb võtta täiesti tõsiselt, sest nüüd seisis mats kohtutoas nende vastas täiesti võrdväärse protsessiosalisena. Nii võib tollaseid kohtuid ja õigusemõistmist pidada mitte ainult riikluse, vaid üldse modernse, vabaduse ja võrdsuse ideele toetuva ühiskonnakorralduse eelkooliks mitte ainult eestlastele, vaid kõigile siin elanud rahvustele ja seisustele.

Oled ka Õpetatud Eesti Seltsi esimees. Selts kujunes XIX sajandi keskpaiku eesti ja saksa soost haritlaste koostöökohaks, kuid XX sajandi alguses see koostöö mõranes. Mida tehakse ÕESis praegu?

Marju Luts-Sootak: ÕES on Eesti vanim tegutsev teadusselts, asutatud aastal 1838. Olen seltsi auväärselt pikas ajaloos esimene naine selles rollis. Konflikt, mis XX sajandi algupoolel puhkes ÕESi eestlastest ja sakslastest liikmeskonna vahel, on nüüdseks lihtsalt lehekülg seltsi ajaloos. Mis puudutab suhtumist sakslastesse või pigem ju täpsemalt baltisakslastesse või ka Eesti maa ja rahvaga seotud muude rahvuste esindajaisse, näiteks venelastesse, siis valitseb siin tavaline teaduslik huvi ja uudishimu. Seltsi põhikirjaline eesmärk oli juba 1838. aasta statuudi järgi „edendada teadmisi Eesti rahva minevikust ja olevikust, kultuurist, keelest ja kirjandusest ning eestlaste poolt asustatud maast“. Seda kõike teemegi ka tänapäeval. Enam-vähem reeglipäraselt kahe nädala järel toimuvad kolmapäeviti ettekandekoosolekud, korraldame konverentse, püüame teha koostööd teiste seltsidega. Siinse intervjuu ilmumispäeval 16. septembril toimub Tabivere rahvamajas konverents õ-tähe 200. aastapäeva tähistamiseks. Olulisim väljund on juba 1863. aastast välja antav ÕESi aastaraamat, mis on vanim jätkuvalt ilmuv rahvuskultuuri ja -teadusi kajastav perioodiline väljaanne.

Intervjuu on tõlkinud saksa keelest Reet Bender, Liina Uudelt ja Triinu Saks

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht