Maa on ahnusele jalgu jäänud
Inimene jätab planeedile Maa üha suurema jalajälje ehk Rio+20 järelkaja. Iga inimene, aga ka iga perekond on väikseim majandusüksus, mis teeb päevas, nädalas, kuus ja aastas kümneid ja sadu otsuseid, mis lähtuvad inimese ja pereliikmete vajadustest ja võimalustest. Üle oma võimaluste elamine toob kaasa palju muresid, mida lühikest aega võib taluda, kuid pikaajaliselt muutuvad need koormavaks nii rahaliselt kui ka vaimselt. Seega on iga sellise majandusüksuse eesmärk hoida oma sissetulekud ja väljaminekud vähemasti tasakaalus, kui mitte suurendada sissetulekuid, et jääks rohkem võimalusi arenguks, mitte ainult arvete maksmiseks. Ühelt poolt püüab nii üksikisik kui ka perekond tulla toime tänase päevaga, kuid arvestada tuleb ka seda, kuidas praegused otsused mõjutavad tulevikku. Kodu soetamine on ilmselt üks näidetest, mille puhul vaadatakse kaugemale tulevikku kui igapäevaste ostuotsuste puhul. Metsa majandamine on teine valdkond, mis eeldab pikemat perspektiivi. Puu istutamisest selle raiumiseni ehk tulu saamiseni kulub üks-kaks inimpõlve. Tuleviku ja järgnevate põlvkondade vajaduste ja võimaluste arvestamine on keeruline ülesanne. Seda ei koge mitte ainult perekonnad, vaid maailma rahvad ja riigid, kui küsimuseks on meie planeedi Maa tulevik. Nagu matkaja seljakott Nii nagu perekonna rahakott määrab ära kulutuste suuruse, määravad Maa ressursid ära inimkonna võimalused. Planeet Maa on nagu matkaja seljakott, milles on talletunud enam kui nelja miljardi aasta vältel ressursse, mida inimkond on kasutanud viimased paarsada tuhat aastat, eriti intensiivselt viimase paarisaja aasta jooksul, nii et on tekkinud üldine mure, kas ja kuivõrd jätkub matkajatel ehk inimkonnal moona ka järgmistele põlvkondadele, et nad saaksid oma matka ehk eksistentsi jätkata.
Maa ja selle rahvastiku käekäigu üle arutletakse üha rohkem. Eriti tänavu, kui möödub 40 aastat esimesest ülemaailmsest ÜRO egiidi all Stockholmis toimunud arengu ja keskkonnakonverentsist, 25 aastat säästva arengu raporti „Meie ühine tulevik” ilmumisest ning 20 aastat esimesest säästva arengu konverentsist Rio de Janeiros (Rio+20). Praegu on Maa ühine „seljakott” 7 miljardile inimesele ja ÜRO arvutuste järgi koduks umbes 9 miljardile inimesele 2050. aastal. Liik Homo sapiens on levinud üle planeedi Maa, püsivalt asustamata on vaid poolused ja valdav osa Arktikast, sh Gröönimaast. Rahvastik on kasvanud tõusvas tempos: kui 1800. aastal elas kogu maailmas umbes miljard inimest, siis kulus 130 aastat, et saavutada kahe miljardi piir (1930). Kolmanda miljardi saavutamiseks kulus vaid 30 aastat (1960), neljanda miljardi saavutamiseks poole vähem – 15 aastat (1975). Edasi rahvastiku kasv mõnevõrra aeglustus, kuivõrd viienda miljardi piir saavutati 14 aastaga (1987), kuid kuuenda piir tuli kätte juba 12 aasta möödudes (1999). Ka seitsmenda miljardini jõuti sama ajaperioodiga (12 aastat) 2011. aasta sügisel. Võrdluseks võib tuua olukorra, kus iga nelja aasta järel lisandub maailma (seljakoti kandjate hulka) veel üks USA- või kaks Pakistani- või kolm Mehhiko-suurust riiki. 1950. aastal oli New York esimene linn maailmas, kus elanike arv ületas 10 miljoni piiri. Veidi üle poole sajandi hiljem, 2007. aastal oli selliseid linnu juba 19.
Megalinnade arvu suurenemine ei ole muidugi ainus rahvastiku kasvu näitaja. Linnastumine on üldine nähtus: ÜRO on nimetanud XXI sajandi linnade sajandiks. ÜRO andmetel võib linnastunud elanike arv ületada maal elavate inimeste arvu juba 2020. aastal (UN 2011). Oluline muutus toimub arengumaades, kus maalt linna minek on kõige massilisem. Oma raamatus „Arrival City” („Saabumise linn”) peab autor Doug Saunders urbaniseerumist XXI sajandi kõige suuremaks maailma muutvaks nähtuseks, mis toimib kollektiivse elukvaliteeti suurendava instrumendina. Oma raamatus „The New North: The World in 2050” märgib Laurence Smith, et linnad on turvalisemad ja efektiivsemad. Mõlemad autorid peavad linnu vaesuse ületamisel esmatähtsateks. Toidu-, vee- ja eluaseme probleemide lahendamine on linnades parem ja efektiivsem, märgivad nad. Aluse selleks annavad nii linnas leiduvad töökohad (stabiilsem sissetulek võrreldes põllumajandustoodangust äraelamisega) kui ka taristu, mis võimaldab lühendada vahemaad elu ja töökoha vahel ning seeläbi hoida kokku aega ja raha. Majanduslik stiimul on inimestele ahvatlevam kui elukeskkond, leiavad mõlemad autorid. Linna elama suundumise peapõhjus on ikkagi suurem võimalus leida tööd ja saada paremat haridust kui hingata puhtamat õhku või juua kvaliteetsemat vett. Nii seletab Laurence Smith näiteks lähikümnendil megalinnaks kujuneva Lagose olukorda, kus puuduv jäätmekäitlus, ebakvaliteetne joogivesi ja korraldamata linnaliiklus ei takista maalt linna elama asujate indu ja arvu. Samas toob autor võrdleva näite Singapuri kohta, mis on sadamalinn nagu Lagoski. Mõlemad linnad saavutasid iseseisvuse 1960. aastal, on arendanud tsiviildemokraatiat, kliimavööndki on sama – niiske troopika. Kuid siin ka sarnasused lõpevad. Rahvastiku kasv on olnud Lagoses väga kiire: kui algul kasvas linn 5% aastas, siis aastatel 2000–2010 suurenes linnaelanike arv 50%, kasvades kümne aastaga 7,2 miljonilt 10,6 miljonini. Singapuri elanike arv on Lagose omast poole väiksem, küündides viie miljoni inimeseni. Kui Singapur on tõusnud hästi toimiva korraldusega Aasia linnaks, siis Nigeeria rahvaarvult teine linn Lagos vaevleb liiklusummikutes, ebasanitaarsetes elamistingimustes, sealhulgas kuhjub praht, suures osas linnast puuduvad elekter, joogivesi ja kanalisatsioon, suureneb korruptsioon ja kuritegevus ning levivad haigused. Selliseid näiteid, kus peaaegu samalt lähtepositsioonilt alustanud linnad või riigid on jõudnud üpriski erinevasse, tihti oma elanike jaoks keerulisse olukorda, leidub üle maailma. Kiiresti kasvavate linnade arengu mootoriks on eelkõige odav tööjõud, kes parema sissetuleku nimel elutingimustele eriti tähelepanu ei pööra. Selline tendents on olnud nähtav eelkõige Hiina, India ja Pakistani majandusliku tõusu taustal.
Kuigi imaginaarse seljakoti kandjaid on järjest rohkem, siis seljakoti enda suurusel ja sisul on piirid, ent seda moona tuleb jagada üha suurema arvu kandjate vahel. Ka kandjad ise on erinevad. Nad on üle maailma jaotunud ebaühtlaselt: Aasias rohkem kui Aafrikas ja Aafrikas rohkem kui Euroopas. Samal ajal näitavad ÜRO prognoosid, et maailma rahvastik vananeb (joonis). Nii võib jääda seljakotikandjate ramm nõrgemaks. Teisalt muutub nn seljakott jälle üha kergemaks, sest moona jääb vähemaks, kuna paljud inimestele olulised loodusvarad on intensiivses kasutuses, kuid nad on taastumatud (gaas, õli, fossiilne põhjavesi, mineraalid) või halvasti taastuvad (turvas). Nii nagu turvast, võib elusloodust ehk ökosüsteeme, sh mulda ja metsa, ja genofondi liigitada halvasti taastuvate loodusvarade hulka, kuivõrd nende taastumine, kui üldse, toimub pikema kui nähtava tuleviku jooksul. Seda eeldusel, et keskkonnatingimused ei muutu. Kuid tingimused muutuvad nii inimtegevuse kui ka looduslike protsesside mõjul. Olgu selleks näiteks kas või kliima muutumine.
Eraldi mõjuvaldkonna moodustavad ökosüsteemid, mis pakuvad inimestele olulisi teenuseid, mida inimene kasutab enamasti tasuta. Sellisteks looduse hüvedeks ehk ökosüsteemiteenusteks on näiteks fotosüntees (mille eelduseks ja tulemuseks on rohelised taimed), reovee puhastamine läbi märgala, puu- ja aedviljade tolmeldamine jpm. Jällegi, ÜRO andmetele tuginedes täheldatakse taastumatute loodusvarade intensiivset ammendumist, eluslooduse mitmekesisuse vähenemist ja seeläbi looduse hüvede kadu. Ehk kui võtta taas seljakoti näide, siis algselt kotis olnud moon (loodusvarad) on vähenenud, mõne näitaja puhul (nt elurikkus) juba alla kriitilise piiri (Rockström jt, 2009), kuid koti kandjaid ja moona vajajaid on inimkonna teekonnal tulevikku järjest suurde tulnud. Samuti on suurenenud ärakasutatud moona ehk prahi hulk kotis. Inimkonna ökoloogiline jalajälg ehk globaalne pindala, mida iga inimene vajab elamiseks ja heitmete neutraliseerimiseks, on 7 miljardi inimese puhul juba nii suur, et praeguste vajaduste katmiseks läheks vaja 1,5 planeeti Maa (Global Footprint Network). Endisel moel jätkates vajaks Maa rahvastik juba 2050. aastal 3,5 korda suuremat maakera ehk seljakotti, et toota kõike eluks vajalikku ja käidelda jääke ilma sinna uppumata. 2012. aastal ületas inimkond taas aastaks ettenähtud kinganumbri: Global Footprint Network teatas ülekulu saabumisest 22. augustil, mis on ligi kuu aega varasem kui eelmisel aastal (27. IX ).
On selge, et määravaks teguriks on inimeste tarbimisharjumused ja hoiakud. Võti inimkonna ökoloogilise jalajälje vähendamiseks on tarbija käes – kõike mida toodetakse ja pakutakse, ei pea ju ostma! Tarbija saab oma valikuga tootjat suunata. Kuid on selge, et üksnes valikuga (nt keskkonnahoidlikult toodetud kaup vs. tavakaup) inimese mõju keskkonnale ei vähene. Vaja on ka tarbimist vähendada, olla kokkuhoidlikum. Inimesed saavad sellekski palju ise ära teha, kuid vaja on ka tehnoloogiaid, mis oleksid senisest enam ressursitõhusamad ja väheste heitmetega.
Tarbimise vähendamine ja kokkuhoid
See on eelkõige arenenud riikide elanike ülesanne tagada elamisväärsed tingimused ka neile, kellel puudub näiteks elekter (ca 1,5 miljardil inimesel ehk igal viiendal), selleks et kas või toitu valmistada, et oleksid joogivesi ja piisav toit, aga ka juurdepääs haridusele ja arstiabile. Äärmise vaesuse ja näljahäda vähendamine on kaheksast aastatuhande eesmärgist (Millennium Development Goals) esimene, mille saavutamine on teinud 12 aasta jooksul küll teatavaid edusamme (ÜRO aruande põhjal kahanes inimeste arv, kelle päevane kulutus piirdub 1,25 USA dollariga 47%-lt 1990. aastal 24%-ni 2008. aastaks), kuid 1,4 miljardit inimest ehk iga viies inimene maailmas peab endiselt läbi ajama ligikaudu ühe euroga päevas (UN 2012). Uuringud on näidanud, et sissetulekute poolest võrdsemad ühiskonnad ja kogukonnad on edukamad (Equality Trust).
Nii nagu on rahvastiku kasv, linnastumine ja tarbimine, on ka globaliseerumine üks Maa käekäiku muutev nähtus. Üleilmselt tarbitavate asjade ja teenuste tootmiseks vajalike materjalide päritolu on tihti raske tuvastada, sest tootmise, töötlemise ja turustamise võrgustikud on niivõrd läbi põimunud. Mobiiltelefonide kiibi valmistamiseks võib vaja minna üle paarikümne väärismetalli, mida kulub ühe kiibi jaoks küll vaid mikrogramme, kuid arvestades mobiiltelefonide tootmismahte – tonne aastas, mida kaevandatakse ja transporditakse kümnetest riikidest üle maailma, sõltuvalt maavara leiukohast.
Hiljuti avaldatud mahukas ülevaates maailma olevikust ja tulevikuvaadetest („The Millennium Project 2012”) tuuakse esile valdkondki, kus inimkond on saavutanud olulist edu, ebaõnnestunud või pole veel selge, kas tegemist on edu või kaotusega. Vt joonis.
Ülevaates märgitakse, et üht olulist rolli tuleviku jaoks etendab ka kliima muutumine. Kliima muutumisega muutuvad ökosüsteemid ja sama palju tuleb muutustega kohaneda ka inimestel, kes oma eluks tarviliku (toidu, vee, looduse hüved) ammutavad loodusest. Järjest kuumemaks muutub ka põhjaalade teema ehk paradoks, kus arktilise ökosüsteemi hävimine (jää sulamine ja jäävaba meri) loob juurdepääsu planeedi Maa seni hõivamata loodusvaradele. Kuid jällegi – inimene võib uute alade hõivamisega ja tehnoloogiate täiustamisega pikendada oma eksistentsi, kuid oluline on ikkagi hoida koduplaneeti kogu aeg hea tervise juures, sammuda edasi võimalikult väikese „kinganumbriga”, ja seda igal pool maailmas. Selleks on vaja kokkuleppeid ja solidaarsust.
Rio konverents
Konverentsil vaadati tagasi inimese ja keskkonnaarengule viimase paarikümne aasta vältel. Tõdeti, et senised jõupingutused kokkulepeteni jõuda selles, kuidas üheaegselt leevendada äärmist vaesust ja vähendada inimese mõju keskkonnale, ei ole andnud loodetud tulemust. Vastuolu lahendamise initsiatiivi peaks ÜRO arvates võtma pigem inimesed (kogukonnad, ühendused ja ettevõtted) ise. Rohujuure tasandi aktiivsust oligi Rios rohkem näha ja tunda kui valitsuste ja riigipeade oma (50 000 osavõtja hulgas 119 riigist oli esindatud 57 riigipead). Kümne päeva jooksul toimus üle 3000 ürituse, millest valdava osa olid korraldanud organisatsioonid. Tulevikku vaatav dokument „Tulevik, mida tahame” jäi Rios kokku leppimata, kuid ÜRO jätkab sellele toetuse kogumist. Panus on tehtud sellele, et tõsta igaühe vastutust planeedi ja järeltulevate põlvkondade eest ning survestada sel moel poliitikuid kiiremini ühise tuleviku nimel kokku leppima ja tegutsema.
*
Equality Trust. http://www.equalitytrust.org.uk/
Global Footprint Network. http://www.footprintnetwork.org/en/index.php/GFN/page/world_footprint/
http://www.unep.org/greeneconomy/Portals/88/documents/ger/ger_final_dec_2011/Green%20EconomyReport_Final_Dec2011.pdf
Rockström, J. et al., 2009. Planetary boundaries. Nature, nr 461, lk 472–475.
Saunders, D. Arrival City. Arrivalcity.net
Smith, L. The New North: The World in 2050.
The Millennium Project. 2012. The State of the Future 2012. http://www.millennium-project.org/millennium/index.html
UN 2012. The Millennium Development Goals Report 2012. United Nations. http://www.un.org/millenniumgoals/pdf/MDG%20Report%202012.pdf
UNECOSOC 2008. World Urbanisation Prospects: the 2007 revision. United Nations, Department of Economic and Social Affairs. Population Division.
UNEP 2011. Green Economy. http://www.unep.org/greeneconomy/Portals/88/documents/ger/ger_final_dec_2011/Green%20EconomyReport_Final_Dec2011.pdf
*
Joonis. ÜRO andmed rahvastiku vanuse jaotumisest soo järgi 1950–2100.
Milles on inimkond olnud edukas?
juurdepääs veele
kirjaoskuse tase
oodatav eluiga sünnimomendil
äärmusliku vaesuse (1,25 dollarit) päevas vähenemine
laste suremus vähenenud
sõdade ohjeldamine
HIV ohjeldamine
interneti kasutajate arvu tõus
SKT/in kohta suurenenud
naiste osatähtsus parlamendis suurenenud
koolihõivatus suurenenud
energiatõhusus suurenenud
rahvastiku arv kasvanud
alatoitumuse all kannatajate arv vähenenud
tuumarelvastuse ohjeldamine
Milles on inimkond ebaõnnestunud?
üldine võlakoorem suurenenud
töötus suurenenud
sissetulekute erinevus suurenenud
ökoloogiline jalajälg suurenenud
KHG emissioon suurenenud
terroristide rünnakud sagenenud
valijate % vähenenud
Milles pole saavutatud ei edu ega olulist muutust või pole muutus selge?
korruptsioon
õigused valikuvabadusele
elektri tootmine taastuvatest allikatest
metsamaa
kulutused T&A-le
arstide arv patsientide kohta