Kultuuripoliitika haardeulatusest Eestis

Sirp

Arutlusringis osalevad Eesti Kultuurikoja kultuuripoliitika töörühma liikmed: Egge Kulbok-Lattik, Indrek Ibrus, Birgit Lüüs, Ülle Raud, Jorma Sarv, Mart Meri ja Külliki Tafel-Viia.        Veebruaris loodud Eesti Kultuurikoja juures tegutseb rida töörühmi, teiste seas ka kultuuripoliitika uuringute töörühm, mille eesmärk on selgitada välja Eesti ülikoolides ja uurimiskeskustes tehtavate kultuuripoliitika-alaste uurimuste sisu ja ulatus, arendada  arutelu kultuuripoliitika üle, peegeldada uurimistulemusi avalikkusele ning panustada ka ise aktiivselt kultuuripoliitika uurimisse. Käsil on andmebaasi koostamine eesti kultuuripoliitika uurimise kohta, eesti kultuuripoliitikat kujundavate strateegiliste dokumentide analüüs ja uurimisvajaduse väljaselgitamine. Siinses vestlusringis keskendusime aga küsimusele, milline on kultuuripoliitika haardeulatus Eestis ja milline see võiks olla. Kultuuripoliitika haardeulatus sõltub riigiti iga maa ja kultuuri ajaloost ning on alati poliitiliselt määratletud. Tegu on poliitikavaldkonnaga, mille juured ja mõju, aga ka poliitiline vastutus ulatuvad palju kaugemale ühest ministeeriumist. 

        

Egge Kulbok-Lattik: Kultuuriministeeriumi võrgukodus, valdkonna arengukavas ja strateegilistes dokumentides näeme, missugune on riiklikult toestatud kultuuri ametlik kontseptsioon, riigi ootused, huvi ja vastutusala kultuurivallas, näeme kultuuripoliitika ametlikult fikseeritud haardeulatust. Kas see haare  peabki piirduma kultuuriministeeriumi võrgukodus loetletud tegevusega? Kas põhiseaduse eetose kõrval on avalikult piisavalt arutletud, missugune on Eesti riigi kultuurikäsitlus? Kui kitsalt või laialt käsitleme riigina kultuuri ja kuidas me mõõdame selle mõju ühiskonnas? Kas ühiskond näeb kultuuris „majanduse tootval turjal” kantavaid kauneid kunste ja kultuuripoliitikas rahvuslikku identiteedipoliitikat? Kas hindame kultuuri mõju pelgalt kultuuri tarbimist  mõõtes, lugedes kokku teatri-, kino-, ja kontserdikülastusi või raamatukogude laenutusi, või oskame mõõta ka kultuuris osalemise kaudu loodavat üldist heaolu ja arenguvõimet, tervist, kuriteoennetust, integratsiooni, loomingulisust ja haridust, ka ühistunnet?     

Ülle Raud: Need seosed on tõepoolest olulised. Alustaksin kultuuri- ja hariduspoliitika ühisest huvide väljast. Uuringud näitavad, et inimesed, kes on lapsena osalenud huvihariduses, käivad täiskasvanuna kultuuriüritustel. On iseküsimus, mil määral võiks huvihariduse kättesaadavuse küsimusi käsitleda kultuuripoliitika uurimissuunana, kuna huvihariduse edendamine on Eestis  haridus- ja teadusministeeriumi vastutusalas. Kultuuri- ja välispoliitika ühise huvivälja kujunemiseks pakub häid võimalusi kultuuridiplomaatia, mis valmistab paljuski ette kultuurieksporti. Võib tuua näiteid kultuuri sektoriülesest mõjust: kontserdisari „Eesti metsa lugu” RM K ja Eesti Kontserdi koostöös (27 tasuta kontserti üle Eesti) ja töötute rakendamine teatrietendustes (F. M cGuinnessi  „Vabrikutüdrukud” Kukruse Polaarmõisas) jm. Egge KulbokLattik mainis kultuuris osalemisega kaasnevat üldist heaolu ja tervist. Näiteks Soomes on olemas riiklik terviseedendamise programm „Tervis kultuuri kaudu”. Ka kultuuriosaluse toel tehtava sotsiaaltöö tulemused on maailmas täiesti arvestatavad (nt Resonaari ja El Sistema1). Kultuuripoliitika osatähtsus regionaalpoliitikas avaldub elukeskkonna tasakaalustatud arengu soodustamises (ühelt poolt ajaloolise kultuuripärandi hoidmine, teiselt poolt turismi arendamine viisil, mis ei kahjusta kohalikku kultuuri ja elanikke).         

Egge Kulbok-Lattik: Jah, kultuuri puhul on meil teadvustatud psühholoogilise kaitse momenti. Eelmise aasta 30. detsembril võttis valitsus vastu riigikaitse strateegia, mis laiendab senist käsitlust riigikaitsest kui kitsalt sõjalisest  kaitsest kuuele valdkonnale, millest üks on psühholoogiline kaitse. Jaak Aaviksoo sõnul moodustab psühholoogiline kaitse iga eneseteadliku identiteedi olulise osa ja seetõttu on seda vaja ka Eesti riigi, rahva, kultuuri, ja keele kaitseks.2 Kindlasti tasub tähelepanelikult jälgida, mis mehhanismide abil seda strateegiat realiseerima asutakse.       

Indrek Ibrus: Aaviksoo ettepaneku lähtekoht näib olevat autoritaarsetele riikidele omane ideoloogia, kus kultuur on riigi juhtimisel allutatud konservatiivse identiteediprojekti elluviimisele. Kultuuripoliitikat uurides ja kontseptualiseerides võiks osutada ka sellise lähenemise alternatiividele, ennekõike sellele,  et „kultuurilise iseseisvuse” tagamiseks on ilmselt parim tee just mitmekesise ja dialoogilise kultuuriruumi kujundamine.     

Birgit Lüüs: Ka igal majanduses osalejal on oma kultuuriline taust (väärtused, põhimõtted jm) ning see mõjutab tema otsuseid ja tegusid (mida tarbida, mida toota). Selmet idealiseerida n-ö ratsionaalset toimijat (keda päris elus kunagi ei ole), on oluline näha ka majanduses osalejaid subjektidena, kes on mõjustatud paljudest  teguritest. Näiteks sellest, kuidas paigutub ühiskond kollektiivsuse/individuaalsuse väärtusteljel tuleneb ka ühiskonna majandusmudel. Neoliberalismi varjus on poliitikas järjest enam levinud trend näha kultuuri ressursina, mis panustab teistesse valdkondadesse. 2009. aastal otsis Euroopa juhtiv loomemajanduse mõttekoda  KEA uuringus „Kultuuri mõju loovusele”3 kultuuri, loomingulisuse ja innovatsiooni seoseid ja uuris empiiriliselt, kuidas kultuuril põhinev loomingulisus soodustab innovatsiooni äris, sotsiaalvaldkonnas ja hariduses. Kultuuripoliitika haardeulatuse aspektist on tegu märkimisväärse uuringuga. Tähtis on näha kultuuri ja kultuuripoliitikat laiemalt ning siduda see teiste valdkondadega (majandus, sotsiaalelu, haridus). Teisest küljest on tegu näitega, kuidas poliitikale otsitakse sobivaid „tõendusi” ning uue „kultuur on kõik” ja „kultuur on ressurss” käsitluse kohaselt antakse kultuurile liiga suur vastutusala, mis eeldab teistsuguseid näitajaid ja tulemusi kui kultuuri enda omad. Diskussioon ja majanduspoliitika rolli analüüs kultuuripoliitikas ja vastupidi on olulised ka Eesti kontekstis: vältida tuleks mugavustsooni, kus kõik näib olevat juba selgeks räägitud ja paigas.         

Kultuuripoliitika kontseptualiseerimine Eestis         

  Egge Kulbok-Lattik: Kultuuri ja kultuuripoliitika kontseptualiseerimisega on meil lood kehvad. Meie ühiskondlik mõte on – ilmselt samuti neoliberaalse ideoloogia hegemoonia  tulemusena – faasis, kus kultuurist ja kultuuripoliitikast riigi ametlikus retoorikas, st strateegilistes dokumentides peaaegu üldse ei kõnelda. Näiteks riigikantselei strateegiabüroo (2011) esitletud aruande eesmärk on „välja pakkuda olulisi poliitikate arendamise fookusi ja valik konkreetseid uusi algatusi, mis peaksid järgmise nelja kuni kümne aasta perspektiivis olema valitsuse tähelepanu all ning mis tagavad eeldused majanduse-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna  tasakaalustatud arenguks”. Tähelepanuta on jäänud kultuurivaldkonna areng. Nii tekib küsimus, kas siis 4–10 aastal polegi kultuurivaldkonnas peale loomemajanduse arendamise muud eesmärki? Kultuuri ei mainita ka konkurentsivõime kavas „Eesti 2020”4 ja selle elluviimise tegevuskavas, neiski on kõneks vaid loomemajandus. Nende strateegiadokumentide põhjal näib, et viimane aeg on hakata avalikkuses jõuliselt kõnelema kultuurist ja kultuuripoliitikast,  ning seda mitte ainult loomemajanduse võtmes. Terminid ja tähendusväljad tuleks avalikus diskussioonis selgelt määrata, koostöös uurijatega kontseptualiseerida ning tagada, et selged mõisted jõuaksid ametlikku kõnepruuki, dokumentidesse ja lõpuks finantsplaanidesse. 

Ülle Raud: Egge kirjeldatud nähtust nimetatakse kultuuripoliitika teoorias kultuuri instrumentaliseerimiseks, s.o selle kasutamiseks muude eesmärkide saavutamiseks. Birgit Lüüs: Eestis nagu paljudes teisteski riikides kiputakse loomemajandust võrdsustama kultuuri või kultuuripoliitikaga. Eri riikide kultuuripoliitika uurijad on loomemajanduse definitsiooni palju kritiseerinud. Eestis tuleks loomemajandus põhjalikult kontseptualiseerida, et me ei kasutaks kriitikavabalt eesti keelde ümber tõstetud definitsioone, milles on raske sisu leida.       

Külliki Tafel-Viia: Probleem ei peaks olema see, miks on räägitud üksnes loomemajanduse arendamisest ja mitte kultuuripoliitikast. Sellega me anname märku, justkui loomemajanduse arendamine ei puudutaks kultuuripoliitikat. Peaks nägema ka seda, kuidas loomemajanduse keskmesseasetamist ära kasutada, ja osutama sellele, et loomemajanduse arendamine eeldab ka kultuuripoliitika tugevdamist. Indrek Ibrus: Võiks küsida, kumba me tahame: kas osutada kultuuri ja majanduse ühisosale ja uurida nende vähem või rohkem orgaanilist koostoimet nn postindustriaalses infoühiskonnas  või siis sellest temaatikast mööda vaadata? Iga tõsine kultuuripoliitika peab hõlmama ainelist poolt, tuleb küsida, kuidas kasutada nüüdisühiskonnas ainelisi väärtusi kultuuriväärtuste tootmiseks ja vastupidi. Nii on iga kultuuripoliitika ka loomemajanduspoliitika. Teisisõnu on oht, et kui neile siltidele – loomemajandus, kultuuritööstus, loovtööstus, kriitiline  kultuuripoliitika uurimine – valivalt ideoloogilisi alltoone pookida, siis võime kogemata pesuveega ka lapse allavoolu lasta. Ses kontekstis sobib mulle hästi n-ö võrguühiskonna spetsiifikat arvestavate kultuuripoliitika kontseptualiseeringute esiletõus. Pean eriti silmas nn kultuuriteadust, mida arendatakse praegu ennekõike Austraalias Brisbane’i ülikoolides. See seob huvitavalt nii evolutsionistliku majandusteaduse ja sellest lähtuva  poliitökonoomia kui ka angloameerika kultuuriuuringud, kuid ei põlga ära ka näiteks kultuurisemiootikat. Selle kohta tasub lugeda ennekõike Jason Pottsi ja Carsten Herrmann-Pillathi vastseid raamatuid ning John Hartley, Stuart Cunninghami jt värskemaid artikleid. Lühidalt võib need kokku võtta järeldusena: võrgustikulise infrastruktuuri areng toob kaasa hoopis uusi küsimusi kultuurile juurdepääsu, kultuuri-turgude toimimise, kultuuriloomes osalemise, autorsuse, loojate autonoomsuse ja viiside  kohta tagada nende toimetulek. Nende küsimuste lahendamiseks ei piisa enam möödunud sajandi teoreetilisest arsenalist, vaja on uusi võrguühiskonnale keskenduvaid käsitlusi. Teiselt poolt viitab võrgu kui olulise taristu tähtsustumine ka sellele, et uurida ei tule mitte ainult loomemajandust kui teatud koevolutsioonilist süsteemi, vaid ka tehnoloogia- ja telekommunikatsiooniettevõtete osa selles orgaanilises tervikus. Ikka selleks, et kogu seda tervikut paremini reguleerida. Teisisõnu: kultuuripoliitika ühisosa tehnoloogia- ja telekommunikatsioonipoliitikaga on uus suur väljakutse nii regulaatoreile kui ka kultuuripoliitika uurijaile. Vähem kui kümme aastat tagasi olid britid eesrindlikud ning ühendasid meedia- ja telekommunikatsioonipoliitika ühtse institutsiooni Ofcomi järelevalve alla. Seda eesrindlikku ja asjakohast sammu võiksime Eestiski järgida. Tasub  mõelda, kas ei peaks Eesti veel ühe sammu edasi tegema ning ühendama kogu kultuurija telekommunikatsioonipoliitika uurimise ja teostamise ühe katuse alla?       

Kultuuripoliitika avalik arutelu Eestis       

Egge Kulbok-Lattik: Eelmine aasta tõi kultuuripoliitika üle mitme aja jõudsalt avalikkuse tähelepanu keskmesse ja kuigi tähelepanu on mõnevõrra raugenud, ei ole kultuuripoliitika siiski pildilt kadunud: üldsus jälgib huviga minister Langi tegemisi, kevadel lõi laineid kultuurikulude protsent SKTst ja peaministri väljaütlemised  sel teemal jm. Kui jälgida kultuuripoliitika diskussioone meedias, võib märgata, et sel teemal on keeruline kõnelda.     

Mart Meri: Mulle tundub, et kultuuri ja ka kultuuripoliitika mõiste on sisust võõrandunud ning nende alla paigutatakse kord liiga palju, kord liiga vähe. Tulemuseks on midagi ebamäärast segiläbi karmide majandusnäitajate, õõnsa paatose, romantilise õhkamise,  olude kirumise või sarkastilise kriitikaga. Justkui kaks vastandpoolust: vaba kulgemine contra kontrollnäitajad. Sünteesi pole. Häda on selles, et kultuuriprotsessile olemuslikku vaba kulgemist on raske sobitada riigivalitsemise struktureeritud olemusega.  Kultuurivaldkond on tülikas, seda on ebamugav mahutada rangetesse raamidesse, see valgub üle äärte, jääb üle. Samal ajal ei teki erilisi raskusi haridus- või sotsiaal- või kaitsepoliitika või isegi keskkonnapoliitika olemuse ja sihtide tajumisel: kes mille eest vastutab, kes on osalejad, saajad ja andjad. 

Jorma Sarv: Viimaste aastate kultuuripoliitika arutelude kohta tuleb ütelda, et need on kippunud laiali valguma ja nende kasutegur on olnud väike. Loodan, et suvel alustatud kultuuripoliitika arengusuundade koostamine aitab olukorda tasakaalustada ning luua tervikliku vaate. On põnev rääkida maailmavaateliselt erinevatest visioonidest ning sellest, kui palju peaks riik valdkonda rahastama, kuid kultuuri tuleb näha laiemas kontekstis kui ainult riigi toetused. Ma ei nõustu hinnanguga, et kui riigi majandus-, sotsiaal- või keskkonnapoliitika  strateegiadokumentides pole eraldi kultuuripeatükki, on see kohe märk, et kultuur pole riigi tasandil oluline. Kultuuriministeerium on püüelnud selle poole, et kultuur oleks kajastatud ka teiste valdkondade poliitikas. Eespool jutuks olnud strateegiabüroo aruandes sätestatud loomemajanduse eesmärk osutab, kuidas nähakse kultuuri osa majanduspoliitikas. Minu arvates on see igati hea edasiminek. See ei tähenda, et ülejäänud osaga kultuuripoliitikast  ei tegelda, tervikpilt ei piirdu kaugeltki ainult loomemajandusega.     

Külliki Tafel-Viia: Arutelude laialivalguvuse põhjus võib olla see, et on püstitatud valed või ebaselged küsimused või et küsimuste üle  arutlejad pidanuksid ehk olema teised.     

Egge Kulbok-Lattik: Üks ametliku retoorika nõrga kontseptualiseerituse põhjus on kindlasti see, et oleme saanud kultuuripoliitikast avalikult rääkida ja seda uurida kõigest kakskümmend aastat. Kuni kultuuripoliitikat pole akadeemiliselt põhjalikult uuritud ja kirjeldatud, pole ka avalikuks diskussiooniks süsteemset  raami. Et kultuuripoliitika jõuaks strateegia keelde, peab see protsess kindlasti rajanema analüüsil ja avalikul arutelul. See on protsess, kus uurijad, poliitikud, ametnikud ja praktikud peavad olema ühes paadis, et tekiks ühine arusaam ja sõnavara. Nii jõuavad olulised mõtted dokumentidesse ja sealt rahastamisskeemidesse.     

Birgit Lüüs: Ka meie töörühma koostatav andmebaas annab tunnistust, et Eestis on kultuuripoliitika kontseptualiseerimisega vähe tegeldud: akadeemilisi töid peaaegu polegi. Ka on kultuuripoliitika uurimine akadeemilisel tasemel killustunud ja mõned valdkonnad seetõttu  katmata jäänud. Vähe on n-ö kriitilist kultuuripoliitika uurimist, kus astutaks samm edasi sellest, mida keskvalitsuse tasandil tehakse, ja nähtaks laiemat pilti, kaasataks nii omavalitsused kui ka rahvusvahelised organisatsioonid. Avalikkuses räägitakse Eestis kultuuripoliitikast enamasti kui kaunite kunstide poliitikast, ja seda eeskätt kultuuriinimeste survel, samal ajal kui mujal maailmas on kultuuripoliitika uurijate ja ka rakendajate diskussioonid laienenud  kultuuripoliitikale kui identiteedipoliitikale, kultuuris osalemisele, kultuuripoliitika ja uute tehnoloogiate seostele, kultuuriökonoomikale jm. Seega vajab kultuuripoliitika lai haardeulatus ka laiapõhjalisemaid arutelusid. 

Jorma Sarv: Muide, ka kaks kolmandikku kultuurikoja  eestkõnelejaist juhatuses on kaunite kunstide taustaga. Ma ei usu, et siin tasub teha statistilisi üldistusi, aga kui on jutuks tervikliku vaate saavutamine, siis mingi aktsent siin on. Ju on koja tuleviku mõttes tähtis, et ollakse avatud igal suunal ning tehakse koostööd nii kultuuriväärtuste, kultuurilise mitmekesisuse kui ka akadeemilistel ja hariduselu teemadel. Kultuuripoliitika uurimisest Eestis     

Egge Kulbok-Lattik: Eestis on kultuuripoliitikat uuritud kakskümmend aastat, kuid terviklikku interdistsiplinaarset uurimissuunda oma uurijate ja koolkondadega pole jõudnud kujuneda.  Esimene kultuuripoliitika tervikülevaade ilmus 1995. aastal, Rein Raua ja Mikko Lagerspetzi koostatud Eesti kultuuripoliitika aruanne Euroopa Nõukogule. 1990ndate lõpus hakati UNE SCO egiidi all juurutama kultuurikorralduse õpet. Aastail 2004–2009 on kaitstud Tartu ülikoolis 15, Tallinna ülikoolis 25 ning muusikaja teatriakadeemias 39 kultuurikorralduse magistritööd. Veel on kaitstud mõned kunstija kultuuripoliitika tööd. Täpsem ülevaade selgub, kui saame valmis Eestis kultuuripoliitika uurimise koondülevaate.       

Birgit Lüüs: Kuna tegu on ühiskonnateadusega, siis peaks kultuuripoliitika uurimiseks koondama sotsiaal- või humanitaarteaduste taustaga üliõpilased. Töörühma koostatavast andmebaasist ilmneb, et kuigi kultuuripoliitikat uuritakse mitmes ülikoolis (küll marginaalselt), siis uurimine poliitika aspektist on väga nõrk: politoloogia, avaliku halduse, riigiteaduste perspektiivist on akadeemilisi töid vähe. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas peaksime Eesti väikesel akadeemilisel maastikul looma spetsiaalse kultuuripoliitika õppekava nagu näiteks Soomes Jyväskylä ülikooli kultuuripoliitika magistriprogramm. Pigem peaks lõimima kultuuripoliitika teemad teistesse (eriti  ühiskonnateaduste) õppekavadesse. Kindlasti tasub kaaluda rahvusvahelist koostööd: kutsuda kultuuripoliitika õppejõude Eestisse loenguid pidama ja pidama üliõpilasvahetust.       

Teadmistepõhise kultuuripoliitikani       

Egge Kulbok-Lattik: Kui arutelu kokku võtta, siis on teadmistepõhise kultuuripoliitikani jõudmiseks vaja edendada kultuuripoliitika uurimist. Tasapisi asi areneb, kuigi professuuri sel erialal veel pole. Aga edendada on seda vaja, sest just kohalikule kultuuripoliitika uurimisele tuginedes on võimalik avalik arutelu ja ühiskonna kaasarääkimine kultuurivälja küsimustes. Ainult nii saab mõista mineviku, oleviku ja tuleviku ainuomaseid seoseid, et integreerida just meile sobivaid kontsepte ja mudeleid. Mitte keegi ei tule Euroopast meie  ajalugu ja tavasid mõtestama ja valdkondade poliitikasse lõimima. Aga see töö on vältimatu, sest aitab ära tunda probleeme, sobitada eri ajastute ideoloogilistest ja poliitilistest prioriteetidest lähtunud haldusskeeme, kultuurikäsitlusi ja neile vastavat rahastamist ja õigusloomet. Kultuuriministeeriumi tegevus uue pikaajalise strateegia väljatöötamisel on paljulubav ja loodetavasti viib see uuele tasemele nii avaliku arutelu kui ka ametliku retoorika  kultuuri ja kultuuripoliitika teemal.     

Mart Meri: Eelmisel aastal valmis Eesti inimvara aruanne (IVAR )5, kus on analüüsitud Eesti ühiskonna olemust ja trende inimese, tema hoiakute, õigustatud ootuste, oskuste ja võimekuse alusel. Ent struktuuri surve aruande koostamisele oli siiski nii tugev, et ei tekkinud uuenduslikku sünteesi, mis mõjutaks poliitikakujundajaid tugevdama kastidevahelisi  seoseid. Minu soovitus on algatada kompleksuuring Eesti kultuuri- ja eluruumi mõjutavate tegurite tundmaõppimiseks. Selle põhjal saaks rakendada juba täpsemat (kultuuri)poliitikat, kus on arvestatud Eesti inimvara seesmise jagunemisega erinevate vajaduste ja ootustega rühmadeks. Ilma selliste komplekssete välitöödeta ei saa me jagu asendustegevusest, mida on harjutud nimetama poliitikaks. Ja kindlasti on kuskil juba olemas häid andmeid,  uuringuid, järeldusi, isegi intuitsiooni tasub usaldada. Võib-olla on pudelikaelaks aga hoopiski oskamatus vormida oma teadmised poliitilisteks järeldusteks?   

Külliki Tafel-Viia: Kultuuripoliitika vähene uurimine ei ole unikaalne probleem, sama võib nentida ka teistes valdkondades, ilmselt  on see laiem ühiskonnauuringute küsimus. Ka valdkonnapoliitika väljatöötamisel ei mõisteta uuringute kaalukust veel küllalt hästi. Seega on kultuuripoliitika uurimisel oluline roll mitmes mõttes: nii mõtestame oma ajalugu ja elu, ent selle abil saab ka mõista ja kujundada ühiskonna toimimise üleüldisi mustreid.   

Kultuuripoliitika uuringute töörühma kuuluvad veel Andres Jõesaar, Ott Karulin, Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš, Art Leete, Marko Lõhmus, Heli Meisterson, Kaarel Oja, Marion Ründal, Erik Salumäe, Anneli Saro ja Maria-Kristiina Soomre.   

1 Resonaari on Soomes 1995. a asutatud muusikakeskus erivajadustega inimestele, selle tegevust finantseeritakse Soome hasartmängumaksu fondist ja investeeringute kaudu. El Sistema on 1975. a Venezuelas loodud muusikaharidust pakkuv organisatsioon,  mis on eelkõige keskendunud vaestest peredest pärit lastele. El Sistemat finantseerib avalik sektor. 

2 Diplomaatia, märts 2011, nr 91.   

3 Uuringu „The impact of culture on creativity” tellis Euroopa Komisjon, vt http://www.keanet.eu/docs/ impactculturecreativityfull.pdf     

4 Vt http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/riigikantselei/ strateegia/Eesti_2020.pdf ja http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/riigikantselei/ strateegia/eesti2020_tegevuskava.pdf     

5 http://www.kogu.ee/public/Eesti_Inimvara_Raport_ IVAR .pdf