Kuidas püüda kinni ideaalne immigrant?

Elame rändeajastul, mil mobiilsuskapital – rändamisega tekkinud silmaring, enesekindlus ja kontaktid – on osa inimkapitalist.

MARION PAJUMETS

Kui üldse on olemas selline inim­kategooria nagu unistuste sisserändaja, siis peaks ta olema noor, haritud, hea tervisega töövõimeline inimene, kelle lõimumisvõime on hea. Sellele loetelule vastab vahest kõige paremini välisüliõpilane. Võtame näiteks magistrandi. Kogu senise elu, mitukümmend aastat, on tema koduriigi pere, lasteaed, kool, kõrgkool teda kasvatanud ja harinud – vastuvõtjariigil tuleb anda vaid viimane lihv ja kogu see aastatepikkune investeering hakkab majanduslikus mõttes vilja kandma – inimene siseneb tööturule.Noore, kvalifitseeritud välismaalase endale hoidmine on justkui pooleldi välja teenimata kingitus. Nii pole ime, et nende riiki meelitamiseks võistlevadki kogu maailma rikkad, madala sündimusega riigid, Eesti nende seas.

Eestis ollakse juba praegu edukas välisüliõpilaste riiki meelitamisel: kümnendik meie kõrgkoolide kraadiõppuritest on välismaalased. Aga meie kõrg­hariduse rahvusvahelise tutvustamise strateegiaga on püstitatud teinegi eesmärk: 2020. aastaks peaks 30% magistri- ja doktoritaseme välisvilistlastest Eestisse tööle jääma. Sellest ei piisa, et tänu välisüliõpilastele on kõrgharidus rahvusvahelisem, nad peaksid panustama majanduse arengusse mitte üksnes tarbijana õpingute kestel, vaid ka uute väärtuste loojana pärast õpingute lõppu. Seda eesmärki ei ole päriselt saavutatud. Juba aastaid kestnud tööjõupuuduse tingimustes on sellest kahju.

Välisvilistlaste kui ideaalsete immigrantide hoidmise poliitika kujundamisel on mitu umbteed, millest tuleb hoiduda. Enne nende käsitlemist nentigem, et viimastel aastatel on Eesti seadused siia õppima tulnud välismaalaste suhtes üsna sõbralikuks muutunud. Nii on välismaalt pärit üliõpilastel õigus tuua Eestisse oma abikaasa ja alaealised lapsed eeldusel, et tavapärased tingimused, nt piisav sissetulek pereliikmete ülalpidamiseks, püsiva elukoha ja tervisekindlustuse olemasolu, õiguskuulekus jms on täidetud. Samuti on neil võimalik juba õpingute ajal tööle minna, peaasi, et akadeemiline edukus selle all ei kannataks. Õpingute lõppedes võivad välisvilistlased jääda kuni üheksaks kuuks Eestisse, et alustada ettevõtlusega või otsida tööd ning kui töökoht on leitud, ei lähe nende elamisloataotlus sisserände piirarvu arvestusse. Koos seadusandjaga pingutavad ka kõrgkoolid, et õpetada välisüliõpilastele eesti keelt ning viia nad kokku tööandjatega, korraldades praktikat, töömesse, töövarjuks käimist jne.

Rohkem ingliskeelseid õppekavu

Alus on loodud. Kuidas edasi? Kas asendada eestikeelsed õppekavad ingliskeelsetega, et laiendada välisüliõpilaskonda, kellest osa siia tööle jääks? Tõepoolest, kvaliteetsete ingliskeelsete õppekavade pakkumine on eeltingimus, et Eesti kõrgkoolid üleilmsel kõrgharidusturul üldse konkureerida saaksid. Eesti pole mõni koloniaalajalooga riik nagu näiteks Prantsusmaa või muidu ülisuur, nagu Saksamaa, et loota, et eesti keelt välismaal osatakse.

Eesti on olnud väga tubli. Kui veidi rohkem kui kümme aastat tagasi õpetati meie kõrgkoolides vaid üksikuid õppekavu inglise keeles, siis eelmisel õppeaastal oli neid juba 175. Mõnes valdkonnas, nt IT; ärindus, haldus ja õigus; sotsiaalteadused, ajakirjandus, ja teave on vähemalt iga neljas õppekava ingliskeelne. On ka riike, näiteks Holland, kus ingliskeelsete õppekavade osakaal kõigist pakutavatest magistriõppekavadest ulatub üle 75%. Kas Eesti peaks minema sama teed?

See võib osutuda umbteeks. Ingliskeelne õpe võib küll aidata välisüliõpilasi meelitada perifeersetesse Euroopa riikidesse, kuid ei pruugi toetada välismaalaste tööturule sisenemist. Väljaspool IT-sektorit ja teadusasutusi on Eestis töökeel valdavalt eesti keel ning nappi kohaliku keele oskust peavad töö leidmisel probleemiks nii välisüliõpilased kui ka tööandjad. Sama vastuolu esineb teisteski Euroopa riikides.

Kuidas siis tegutseda? Võimalik lahendus on kohaliku keele õppe pakkumine paralleelselt aineõppega. Näiteks Saksamaa kõrgkoolides avatakse õppekavu, mis algavad täismahus inglis­keelsete loengute ja seminaridega, kuid ajapikku minnakse üle saksa keelele. Ka Eestis on kõrgkoolide lepingutes haridusministeeriumiga sees punkt, et kõik vähemalt kaheaastased ingliskeelsed õppekavad, v.a ühisõppekavad välisülikoolidega, hakkavad sisaldama kuue ainepunkti mahus eesti keele ja kultuuri õpet. See tähendab, et üliõpilane käib vähemalt ühel semestril nädalas kord või paar eesti keele ja kultuuri tunnis.

Julge on ka mitme Euroopa kõrgkooli praktika õpetada välisüliõpilastele esimesel semestril või õppeaastal selgeks kohalik keel, selle asemel et värvata neid ingliskeelsetele õppekavadele. Alles pärast intensiivseid keeleõpinguid alustavad välisüliõpilased valitud eriala õpinguid – ja teevad seda kohalikus keeles, kõrvuti kohalike üliõpilastega. Sellist meetodit katsetatakse ka Tartu ülikooli Narva kolledžis. Kuna Eestis on eestikeelsed õppekavad kõigile tasuta, antakse kolledži välisüliõpilastele Ida-Virumaa tööturu jaoks vajalik haridus tasuta. Kasu on kahepoolne. Seda praktikat võiks arendada teisteski piirkondades, kus kõrgkooli astuvad põlvkonnad on kokku kuivanud ja kohapeal napib noori, keda harida.

Enne suure hurraaga ingliskeelsele õppele üleminekut mõelgem ka, mis peaks pärast eestikeelsete programmide sulgemist tooma kohalikke noori Eesti kõrgkoolidesse, eriti bakalaureuseõppesse. Kui õppida tuleb niikuinii inglise keeles, miks siis mitte valida näiteks Helsingi või Edinburghi ülikool, kus haridus eestlastele tasuta.

Ringränne ja mobiilsuskapital

Välisüliõpilaste kinnipüüdmine ja neist mitte lahtilaskmine on keeruline selgi põhjusel, et elame rändeajastul, mil mobiilsuskapital – rändamisega tekkinud silmaring, enesekindlus ja kontaktid – on osa inimkapitalist. Üha tavapärasemalt läbivad noored osa bakalaureuseõppest välismaal ning magistri- ja doktoriõpingute ajal suureneb mobiilsus veelgi. Euroopa Liidu tasandi ja liikmesriikide endi poliitikad survestavad ja rahastavad seda rännet. Akadeemiline mobiilsus on saanud normiks ja kogu haridustee ühes riigis läbimist peab selgitama, isegi õigustama. Ingliskeelsete õppekavade levik toetab rännet ja selleks et end laias maailmas koduselt tunda õpitakse juba koolis prantsuse, saksa, hispaania, vene, ka hiina keelt.

Rahvusvahelistumise pooldajad toetuvad arvamusele, et teistes riikides elanud, õppinud ja töötanud inimesed on paiksematest kolleegidest konkurentsivõimelisemad. Eeldatavasti on nad suurepärased suhtlejad, laia suhtlusvõrgustiku ja avara silmaringiga, iseseisvad ja innovaatiliste ideedega. Mobiilsuskapital teisenevat ajapikku majanduslikuks kapitaliks. Siit kerkib küsimus: kui mõttekas on väikesel ja mitte kuigi rikkal riigil seada endale välisvilistlaste hoidmise eesmärk? Kas ei võitle selline poliitika meie ajastu mobiilse vaimuga? Kas välisüliõpilaste kinnihoidmine pole järjekordne ummik­idee? Vägisi kinni hoida ei saa ei oma kodanikke ega Euroopas kraadi kaitsnud välismaalasi. Tõenäoliselt ongi kasulik, kui inimkapitali kasvatatakse rahvusvaheliste kokkupuudete ja koostöökogemuste kaudu.

Seega, milline on realistlik, ja ringrändevaimuga sobiv poliitika? Selline, mis lubab välisüliõpilastel riiki siseneda, pakub neile siin suurepäraseid elu ja õpivõimalusi, laseb vilistlastel sanktsioonideta lähteriiki või kuhugi kolmandasse kohta rännata, hoides ukse lahti, et nad saaksid tagasi tulla (ja ehk mõneks ajaks siia jäädagi). Teisisõnu, eesmärgiks tasub seada Euroopa ja Eesti positsioneerimine ühe lülina inimeste globaalses mobiilsusketis – lülina, kust läbiastumist kaalutakse tõsiselt ja mida soovitatakse sõpradele ja äripartneritele.

Hea näide välisüliõpilaste hoidmisest, mis käib ühte jalga tegeliku ringrändega, on Hollandi nn orientatsiooniaasta. See võimaldab Hollandi kõrgkooli lõpetanud välismaalastel tööotsinguil aasta Hollandis viibida. Orientatsiooniaasta viisat ei pea välja võtma vahetult pärast õpingute lõppu – seda võib edasi lükata pea kolm aastat. Seega saavad välivilistlased, Hollandi diplom taskus, maailmas ringi vaadata ja alles siis otsustada, kas pöörduda tagasi Hollandisse, naasta lähteriiki või liikuda hoopis kuhugi mujale. Igal juhul hoiab Holland vilistlasvõrgustike abil oma vilistlastega kontakti kindlustamaks, et Holland jääb osaks välisvilistlaste minapildist ja maailmakaardist.

Ka Eestis on tehtud algust ringrändega sobiva välisvilistlaste hoidmisega. Teadagi piirab töörännet Eestisse iga-aastane sisserände piirarv, milleks on 0,1% alalisest elanikkonnast. Eesti rahvaarvu vähenemisega piirarv kahaneb, olgu tööjõupuudus kui suur tahes, aga kui kõrgkoolide lõpetajad taotlevad töötamiseks elamisluba, ei lähe nad piir­arvu arvestusse. See privileeg kehtib neile alatiseks. Tööpakkumise korral võivad nad, piirarvu täitumusest hoolimata, Eestisse tööle tulla ka viie aasta pärast.

Ootamatult süllelangenud ressurss

Sisseränne kõrgkooliõpingute eesmärgil on suuruselt kolmas seadusliku sisserände kanal Eestisse, mis jääb alla vaid töö- ja pererändele. 2017. aastal oli Eestis kõrgkoolide kraadiõppes 3200 kolmandate riikide kodanikku. Neile lisandus ligi 2000 Euroopa Liidu päritolu üliõpilast. Üle kümnendiku üliõpilastest on rahvusvahelist päritolu.

Tänastes tööjõupuuduse leevendamise aruteludes on kõik nõus sellega, et kõigepealt otsime üles ja toome tööturule kohalikud grupid ja alles siis hakkame mõtlema uussisserändele. Tavapäraselt on peetud silmas naisi, pensioni­ealisi ja erivajadustega inimesi. Paljudele ehk ootamatult selgub, et meil on riigis veel üks arvestatav tööjõuressurss – rahvusvahelised üliõpilased. Nad on noored, terved, Eestis saadud haridusega ja kogu tööelu on neil ees. Tegu on märkimisväärse värbamisbaasiga, eriti kui arvesse võtta, et erialavalikutelt võiksid rahvusvahelised üliõpilased Eesti tööjõupuudust leevendada vähemalt sama hästi või isegi paremini kui kohalikud tudengid.

Hoiame seda ressurssi, aga tegutseme läbimõeldult!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht